Friday, August 13, 2021

Kui uni on hea ja mõtted veel paremad

Ma olen ikka mõnusalt laisk inimene (näe, kiidab ka veel ennast), sest kui alles pajatasin, kuidas kavatsen õhtuti raamatut lugeda ja meieissanda palveid pobiseda, et kiiremini uinuda, siis.. niipea, kui perearst andis märku mu tervisekaardil olevast unerohu retseptist, olid kõik loomulikud ja looduslikud vahendid unustatud. Sain küll märguande, et unerohi võib olla otsetee põrgusse ehk sõltuvusse. Kuid selleks hetkeks, kui olin pea kolm nädalat poolunes-poolärkvel viibinud, oli üks kange laks rohte nagu helesinine unistus. Magasin terve öö!

Terve keha annab ka terve vaimu ja sain jõudu, et lükata käima ratta nimega Jaanika uus (lisa)amet. 

Juba eelmine aasta märkasin, kuidas mu imeline küünetehnik on klientidesse uppumas ja ta pidi selleks suveks abilise juurde võtma. Asi polegi selles, et rahvast on rohkem kui tegijaid, vaid pigem mu tehniku imelises käetöös. Ta alustas lihtsama ühepäevase kursusega ja jätkas iseseisvalt sõbrannade küüsi maalides. Soovides ennast veelgi arendada ja leides, et küünte tegemine on maailma kõige ägedam, koolitas ta ennast detailsemalt ja viimaste aastate jooksul on ta võtnud ka lisakursusi. Hetkeseisuga on ta küüsi teinud kolm-neli aastat.

Nagu võite aimata, siis ka mina sooviksin sama ametiga leiba teenida. Mu sõbrants on samas lihtsalt  imeinimene ja töötab nii päevasel töökohal kui ka enda pisikeses salongis. Heameelega oleks täisajaga küünetehnik, aga koroona andis märku, et miski pole kindel. Kui taas peaks kõik kinni minema, saab A. riigil toetust küll üüri ja maksude osas, aga otseselt sissetulekut ei anta. 

Ja üleüldse on mu kallis A. pigem nagu hingehoidja ja kliendid tulevad ta juurde juba seltskonna tõttu. Ma pole kindel, kas ma võiks nii kihvt inimene olla, kuigi eeskuju on suur ja samm, mida astuda veelgi suurem. Aga põnev on, sest väljakutsetest jääb kontoritöös iga päev puudu! Eks sellepärast käingi matkaselli rada astumas nii palju kui vähegi aega ja energiat veel kehas leidub. 



Kui tekkis mõte, mis saab praegusest tööst, kus olen viimased kuus kuud olnud, siis võite ühe chill pilli võtta, kui popilt öelda. :D Ma tunnen end siin pigem väga hea töötajana ja tean, et olen hinnatud ka tööandjale ja kolleegidele. Samas töö ise ei paku suurt elevust ja saab tehtud nii hästi nagu oskan. Eks ma sel põhjusel teen peale tööd ka kõrvarõngaid (pole blogis näitanud aga parandan vea!), maalin, loen raamatuid ja meieisakesaoled.. taevas? Emaausõna, igal õhtul. 

Pealegi pole lihtne lahkuda töökohast (ja ma ei plaanigi seda teha), kust olen leidnud sama hullu ja sealjuures sama armsa ja hooliva inimese nagu ma ise. Kuulen õuduslugusid kolleegidest ja kontori õhkkonnast ja mõtlen, kuidas mul vedas sel moel saada südamesõber ja lisaks mõned lähedasemad inimesed. Tean, et tundlike sloveenlaste seltskonnas ei saa irooniat igasse toanurka lennutada, sest nad võtavad nalju isiklikult ja eriti kui naine neid teeb - meestele nimelt andestatakse kibedamad naljad, vähemalt lõunapoolses Sloveenias käib veel nõnda. Tugevad naised meil siin transpordis, pole midagi öelda.

Kuna hea unega sain jõudu juurde, siis olen uurinud, kust saan küünetehnikuks õppida ja, millised on tarvilikud vahendid. Hetkel on kõik liikumas õiges suunas ja pea, üsna pea saan teile näidata, milliseid küüniseid suudan välja võluda. Oeh, kui põnev!

Mina aasta tagasi, kui eriti pikad küüned olid mu südamel. :)







Leave a Reply