Monday, August 16, 2021

Juhuu, aastaid kuus!



Eile lisasin mõned pildid instagrami otsepauku (see oli üks väljapakutud variant, mis võiks asendada sõna story) ja üllatasin meie pulmakülalisi sellega, et aastapäevi on kokku juba kuus. Kui esimesed aastad olid sõbrad sõnumitega iseseisvalt kohal ja mõned neist isegi 14.8 hilisõhtul, siis nüüd vist oleme üks haruldane osa statistikast, kes jätkuvalt on koos. Ja meid on unustatud!

Ilma naljata. Need, kes meiega samal aastal ja isegi kuul abiellusid, on tasapisi üks-ühehaaval (või peaks ütlema kahehaaval..) salapäraselt kaduma hakanud. Kui nad just sotsiaalmeedia superstaarid pole, siis lahkumineku info tuleb ise vihjetest välja lugeda. Lõpuks teha ka iseseisvat tööd nuhkimise alal. Mina kõiki 2015 suviseid abiellujaid ei tundnud, aga sellegipoolest oli kahju. Abielu on suur samm ja abiellumine kui ametlik protsess kuramuse kallis. Me peame vähemalt Igori vanemate eluajal kokku jääma, sest nad olid perega päris kenas koguses abiks. 

Me ei koputa rinnale ja uhkus ei peegeldu silmis, et vähemalt meie oleme vastu pidanud need aastad. Näen Igori pealt, kuidas sõnum mõne paari lahutamisest võtab ta vaikseks ja enamasti uurib, kas meil on ikka kõik okei. Mina haaran ta soojalt kahe käe vahele, toetan pea õlale ja lausun midagi laadis "kuhu ma ikka oma kolme lapsega lähen". Siis ta pööritab silmi ja ma raputan veel pipar leegile ja ütlen, et pealegi kui keegi läheb, siis see on tema, sest mina valisin köögimööbli värvi ja ma vihkan pakkimist. Selle jutu peale on meil rahu taas majas ja mina hoian suumulgu kinni, kui mõni tuttav oma kaasaga leivad ühest kapist eemaldab.

Me teeme küll koos tulevikuks plaane, kuid  mulle endale on parem elada abielus üks päev korraga. Sest abielu ei ole mu jaoks mingi kuldne lõpptulemus, et kui oleme 50 aasta suutnud üksteist ära kannatada, vot siis oleme naksid poisid. Võibolla ma pole piisavalt auahne või ei oska abielu väärtustada, aga mul on tõepoolest ükskõik. Kannan küll uut nime uhkusega ja jagan kõike materiaalset abikaasaga ning loomulikult elu on meil hea, et keegi pole kuhugi pakkimas. Kuid ma ei oleks eales nõus kannatama halba suhet abielu sildi all, peaasi et fassaad ei praguneks. 

Kuidagi morbiidne tuli postitus, aga minu jaoks pigem ausad ja pragmaatilised mõtted ning mida paremini olen lahti seletanud seletamatu, seda turvaliselt ma end abielus tunnen. Muuseas Igor on kindlasti rohkem tunde- ja traditsioonide inimene ja tema mõttetest sel teemal võiks teha pikema postituse. Juhul muidugi, kui mul oleks oskusi seda kõike hallata. :D

Pisut päikest jutu lõppu ka. Kui eelmised aastad oleme käinud jalutamas ja söönud kuni silmist tuleb pirukaid, siis 2021 võtsime matka Gorjanci mäkke ja ka sealt alla. Me oleme siin regioonis koos elanud pea 8 aastat, aga see oli esimene kord minna autosõidu asemel oma jalgadel üles. Ülesse umbes 6 km ja alla samapalju ning kurjam, kes on nõus sellega, et allamäge on tuduvalt piinarikkam minna. Mu 95-aastane selg ja 84-aastased põlved, appi!

Head aastapäeva meile ja teile, kes pole märkamatult jõudnud lahutada!

Vasakul mu armas pere ja paremal armas Igor koos väga väsinud Jaanikaga. Nüüd juba parem. :)






One Response to “Juhuu, aastaid kuus!”