Friday, February 19, 2021

Reedene lobisemine

Ma panin terve tänase päeva tühja. Lõunaks käisime ämma juures söömas ja peale seda maandusin diivanile ja aupaklikult jätkasin logelemist. Teate, isegi telekast ei tulnud midagi, kuigi mul on lõpuks üle saja aasta optiline kaabel ja telekas 500 kanalit. Parimal juhul on sajad kanalid abiks selleks, et pool tundi neid läbi klõpsutada ja maanduda 300 kiloste õdede saatel. 

Tegelikult ma nägin juba eelmisel nädalal, et üks kanal pakub Heraklese sarja. Mäletate? 90ndate lõpul filmitud vana-kreeka ainetel sari, mille kõrval jooksis ka sõjaprintsess Xena? Samal ajal jõudis Igor koju ja muigas kõrvalt, kui iidsed tehnilised efektid seal on ja mina mõtlesin, naera aga.. Sul pole õrna aimugi, et peaosas mängib Kevin Sorbo, kes oli mu esimene telekaarmastus. Pikk, turske, lihastes ja imeliselt sirgendatud juustega. Paneb mõtlema, kuidas ma SELLELT oma abikaasale maandusin?

Ok, mu plaan polnud terve postitus taaskord sarjadest rääkida, kuigi natuke nagu oli ka. Tahtsin kõigest meelde tuletada, millised olid mu mineviku-armumised. Parim viis nende kirjeldamiseks võtab kokku tsitaat - girls really be out here with university degrees, crying over a guy with only a birth certificate. Ma ei taha nüüd öelda, et Kevin Sorbo pole rohkem kui lasteaia haridusega, aga tõsiselt. Temasugused kutid maanduvad mu dee-emmidesse instagramis ja peale "tsau, kuidas läheb ja sa oled ilus" nad ei oska muud suurt kosta. 

Päris ausalt viskab mulle komplimente enim mu abikaasa. Ja need pole mingid "tibi, sa oled kenake" komplimendid, vaid absoluutselt vabameelsemad repliigid. Eks ma aegajalt uurin ka, kas mu ülemakstud Peach Booty Plani elastikpaelaga on tulemused näha ja keerutan ahtrit ta ees vasakule ja paremale. Mille peale tema jõudsalt kiidab, et kann on üha suurem, et ma jumala eest tema krediitkaardiga soetatud kummi nurka ei jätaks. Pole veel jätnud, kullake, pole veel jätnud.

Et seda postitust veelgi sisutihedaks kütta, jätkan heade ja halbade uudistega. Head uudised on need, et vaatamata sellele, mis Eestis toimub, tehakse Sloveenia peale nelja kuud lahti ja mu lapsed lähevad esmaspäeval kooli. Halb uudis on see, et neil pole isegi talvesaapaid ja ma pean koos ülejäänud massiga minema küünanuki ja lõpmatute järjekordade sõtta. Jah, oleksin võinud nädala sees ära käia, aga lükkasin ostlemist viimasele minutile. Mis tuletas mulle meelde, et tegelikult on üks hea uudis veel see, et meil on tohutult soojaks läinud taas ja võibolla annab tüdrukuid ikkagi tossudega välja saata. Mis tähendab, et shoppamine võib jääda järgmisesse kooliaastasse ja võibolla siis on taaskord kodukool ja selleks ajaks võin pastlate õmblemist õppida. Huvitav, huvitav. 

Peale trenni suutsin sel nädalal üsna tihedalt ka maalida ja üheks ideeks oli teha sõbranna salongi maalid. See on tegelikult tema otsustada, kuhu ta nendega lõpuks maandub. Kuid andes talle kingikoti üle, tekkis südamesse mõnus soojus, sest avastasin kuidas mu sõbranna on samasugune piripill nagu mina. Jumal tänatud, et igasugused laste esinemised on keelatud, sest enamasti istun seal nii, et mul pole õrna aimugi mis toimub. Mu silmad on konkreetselt pisaratesse uppumas! Ja siis ta võttis koti vastu ja silmad lõid läikele ja naersin, et teen tagasi selle eest, kuidas tema mind sünnipäeval üllatas kingitusega. Säh sulle, va nõid!

Mõnusat nädalavahetust, jummud!






Leave a Reply