Monday, February 08, 2021

Pool aastat antidepressantidega



2020 sügisel jõudsin oma elus sellisesse hetke, kus näis isegi hingamine raske ja igat mu päeva kattis meeletu süütunne. Ühe suurima ummikseisu põhjust võite põgusalt kajastatult leida veebruarikuu Perest ja kodust. Üritasin juba varem abi otsida, kuid suvel nagu ikka liiguvad vastuvõtud teosammul. Septembri keskpaigas sammusin perearstile ja ütlesin, et ma ei jaksa enam elada - sain esimese kuuajase karbi tablette ja kiiraja psühhiaatrile ning patsutuse arstilt õlale, et ma endale liiga ei teeks.

Psühhiaatriga on sama nagu teiste tundlikke teemasid ravivate arstidega. Ta peaks tekitama usaldust. Eks ma pole ainus, kes läheb viimases hädas arsti nõu saama vaimse seisundi osas. Isegi kui suudad end kohale vedada, siis ainult lootusega saada sooja vastuvõtu osaliseks.

Sloveenias kirjutab perearst saatekirja ja sina ise saad valida kõikide Sloveenia arstide vahel. Kõige olulisemaks on lõpuks aga see, kui kiire on ja, kellel on esimesena vaba aega pakkuda. Minu saatekirja järgi pidin järgmiseks päevaks aja saama, aga otsustasin googeldada erinevaid tohtreid ja mitte valida esimest, et leida oma päikesekiir.

Oktoobris sõitsin Ljubljanasse psühhiaatrile, kes tundus intelligente ja huvitav naine 50ndates. Puhtalt piltide järgi. Tema reiting oli okei ja ühtegi halba tagasisidet ma ei leidunud. Kõige huvitavam oli see, et tema kliinik asub täpselt selle maja kõrval, kus Igor esimest korda elas üksinda ja mina teda külastasin. Meenusid 40-kraadises kuumuses krõbisevad lehed talla all ja vaikne äärelinna tänav. Ja kuna parimad mälestused on mul seoses söökidega, siis ei saa unustada neljakandilisi krõbedaid terasaiu kõrvitsaseemnetega, mida sai kõrvalpoest..

Esimeseks külastuseks olin antidepressante kasutanud kuu aega ja jõudnud nendega mõneti harjuda. Mulle kirjutati 10 mg Ecytarat ja tablett hakkas koheselt tööle. Kui aus olla, siis esimese psühhiaatri visiidi tegin läbi nagu jutuajamise hea sõbrannaga. Vastasin ta küsimustele ja rääkisin lapsepõlvest, pereliikmetest praegu ja Eestis, kus töötan, kus elan, hobid, lemmikloomad. Sain vestelda isegi Igori perest ja sellest, kuidas elame kõrvalmajades. Olin teinud hea valiku psühhiaatriga ja mul oli kerge end temale avada. 

Samas mul oli terve kohtumise ajal südames kahtlus, kas see on õige. Ma ju tundun täiesti normaalne. Kas peaks mõne pisara ikka välja punnitama, et ta mõistaks, kui raske tegelikult on. Proual oli isegi karp salfakatega mu käeulatuses. Aga valu oli kadunud ja mul oli võimalus ladusalt kõik endast välja valada. 

Selles mõttes, et peresisene probleem oli jätkuvalt alles ja me tegelesime lahendamisega. Vahe oli ainult kõiges, mis mu peas toimus. Tänu antidepressantidele sain esimest korda keerata kinni kraanid, mis ujutasid mu mõtteid muredega. Hommikust kuni selle ajani, mil magama vajusin. Vahel olid kraanid jõuliselt avatud ja tundsin lausa füüsiliselt kuidas upun sügavusse. Tablettidega on peas vaikus ja mul on võimalik leida probleemidele kergemini lahendusi, sest ma ei tunne nagu oleksin taaskord eksinud.

Kõige ebameeldivamaks pean antidepressantide puhul söögiisu tõusu. Alguses oli see eriti piinav, kui reaalselt õgisin kuni mu kõhul hakkas valus. Jällegi, ma ei teinud sellest suurt probleemi, sest rohud mõjuvad sel moel, et iga väiksem mure ei vii paanikasse. Keha omamoodi reguleeris ka toitumist. Kui süüa üks suur eine, siis järgmine on juba väikse, sest näljatunne sai eelmise einega peatatud. 

Antidepressandid võivad teha uimaseks ja minul oli seda kõrvalnähtu vähe. Ma võin ka ilma tablettideta teha uinakuid päeval või niisama logeleda ja nautida mittemillegi tegemist. Rohtudega on aga see mõnusam, sest olen 99% aajast chill, zen ja namaste. Ei tule pähegi muretseda ja see on kandunud üle ka reageerimisse. Mu nuppe peab ikka palju kõvemini vajutama enne kui mul sellest küllalt saab.

Olen teinud sõprade seas pisut propagandat ja need, kes on rääkinud muredest ja võimalusest antidepressante võtta, soovitan alati kahe käega seda teha. Need rohud pole kõigest uimastajad, vaid töötavad reaalselt selleks, et ajukeemiat korda saada. Kõige kurvemaks pean seda, kui inimesed ei võta neid, sest kardavad kõrvalmõjusid ja mida naaber arvab, arvavad, et PEAVAD ise tugevamad olema ja hakkama saama. See on ju hea, kui paljud saavad rohtudeta hakkama! Aga sina pole nemad ja olukorrad pole samad. 

Ma tahan uskuda, et teen seda kõigepealt enda tuleviku nimel ja ka mu perele ja lähedastele. Ehk motivatsiooni kuur läbi teha on olemas - teen seda kõige kallimate tarvis!








4 Responses to “Pool aastat antidepressantidega”

  1. Soovin jõudu ja jaksu probleemide ületamisel. Minu elu päästsid antidepressandid aastaid tagasi, kui pereliikme raske haigus ja surm mind katki tegid. Aga mul võttis aega 3 aastat enne kui aru sain, kui katki ma olin, sest eks oli ka helgemaid päevi ju. Ja mäletan, kui hirmus oli esimese tableti neelamine, sest kõik need kuuldud hirmujutud, kuidad muutud tundetuks zombiks jne. Seda ei juhtunud, lihtsalt negatiivsed emotsioonid ei olnud enam nii häirivad, positiivsed said rohkem pinnale tulla. Lugesin "Pere ja Kodust" ka algpõhjust ja see on tõesti väga dramaatiline. Üks mu suurimaid hirme oma teismelise lapse osas. Aga teil on tugev pere, oskate ja julgete abi otsida ja küllap tuleb jälle päike välja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Su kommentaar oli nagu sõõm värsket õhku. Loodan, et sinagi tunned end paremini!

      Delete
  2. Soovin ka sujuvat paranemist. Tean samuti, kui palju AD-d aitavad ja elu muudavad. Kaalutõusuga seisin ka ise AD-sid võttes silmitsi, aga kuna polnud enam kombeks asjade pärast stressata ja muretseda, siis ei morjendanud ka kaalutõus mind kuidagi. Küll hiljem jõuab sellega tegeleda, olulised asjad tuleb aga esmajoones korda saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh sulle! Jah, kaalutõus ei ole hetkel kõige suurem probleem. Muud asjad korda ja tuleb kalagi kaasa.

      Delete