Sunday, February 21, 2021

Karantiinist väljas

Eile kostitasime Sloveeniat meie põrgulise perekonnaga sel moel, et terve kohalik külapood vaatas meid lõualuud vastu rindu. Täiesti arusaadavalt ja pahaks panemata mõistan, et samamoodi nagu meie pole viimased neli kuud näinud päevavalgust, pole külarahvas saanud näha telgitäit tsirkust külastamas poodi.

Enamik teist ei tea, aga Eriku hääletoon on samas nivoos nagu kümnel kuulmisraskusega vanamehel, kes uurivad, kas värske Edasi on juba postkasti jõudnud. Annekas, see keskmine on küll vaikne, aga seda hirmuäratavam võib luukerevalge kergelt sinaka nahatooniga neiu tunduda. Paneb kiirelt kiikama, kas lähedal on mõni telekas, millest ta on välja voolanud. Neti, see kõige vanem räägib elavalt ja kiiresti ja ei lõpeta seni kuni tema jutuvadin on ületanud Eriku rokkkontseri meloodiat. 

Kujutage ette nüüd taolist seltskonda, kus vanemad sõuavad zen-näod ees käru lükates ja ei üritagi seltskonda inimlapsi vaigistada. Mei ei vala poodi üle piimaga või ei viska krõpsupakke üle põranda. Oleme kõigest tibake valjemad ja lubame emaausõnaga mitte liiga tihedalt kõik koos ostlema minna. 

Teinekord on päris huvitav sotsiaalne eksperiment külastada inimesi esimest korda ja tutvustada neile ka pere väiksemaid liikmeid. Tagasihoidlikumad üritavad mitte silmamune peast välja punnitada ja mõned julgemad mainivad mokaotsast, kui energilised lapsed meil on. Seda meeldivam on kokku saada peredega, kel on samalaadsed pärdikud ja liigsete sõnadeta mõistavad, miks võib juhtuda, et teinekord ei jää majal katus alles. Just samal moel nagu rahulike laste koosmängimine tundub nagu iganädalane luuleklubi koosolek, on pärdikute pidu võrdne rocksummeriga.

Sloveenias on enamasti ikkagi pigem tore kui masendav käia lastega ringi rändamas. Lapsi, ka neid va kõige hullemaid, võetakse vastu kui lapsi ja mõistetakse iseärasusi. Eks sloveenlastest lapsed ole pigem julgemad niikuinii ja pole minu silm veel näinud, et lapsi kurjustatakse tasa olema. Pigem näen, et ise oleme viimased neli kuud olnud rohkem kodused ja taassotsialiseerumine võtab tüki rohkem aega kui enne karantiini.

Sellegipoolest oli meil eile ülitore päev perega koos. Kuigi on veebruar, oli terve päev mõnusalt kevadine ja külastades lossi, kus abiellusime, leidsime end pea üksinda. Jooksime lastega ümber lossi, ronisime treppidel ja imetlesime vaadet. Tõessõna, teie sihtkoht Sloveeniat külastades võiks olla Sevnica ja kõrgel mäel Sevnica loss. Ja kes veel ei teadnud, siis proua Trump on pärit sealtsamast Sevnicast.

Kui ma palun Igorilt endast paar ilusat pilti teha.😆






Edasi läskime Celjesse, millest sai kõigest läbi sõidetud, sest restoranid on kinni ja pärdikukarjaga üks poekülastus päevas on meie teeklaasidele piisav. Kiirteel Ljubljanasse tegime peatuse Trojanes, kust ka teie võiksite läbi astuda. Seal on nimelt Sloveenia kuulsaimad suured moosipallid ja muidki küpsetisi, torte. Ma ei olnud veel kunagi pool tundi moosipallisabas ootanud ja, kui seda pole teiegi, siis teate oma järgmist sihtpunkti. 

Päeva lõpetasime Ljubljanas mänguväljakul ja kuigi õues oli täiesti pime, oli see üks vingemaid koosveedetud aegu. Planeerisime sõita Tivoli pargi mänguväljakule, mida olen ennegi soovitanud. Juhtus aga nii, et gps pani kiirteelt lahkumise võssa ja leidsime end linna vales otsas. Samas jällegi õiges, sest varem elasime seal ja meenus piraaditeemaline mänguväljak, mida sai kuumal Sloveenia suvel aastaid tagasi külastatud. 

Mul oli täiesti ununenud, kui kifti pargi ja mänguväljakuga oli tegemist! Suht lähedal kesklinnale ja üle tee rongijaamast võib leida piraadilaeva koos erinevate lihtsate, kuid põnevate atraktsioonidega. Sel ajal kui pere lõbutses, tegin pisikese jalutuskäigu kohalikku poodi ja hingasin sisse kevadehõngulist linnaelu ja nautisin vaateid hiigelsuurtele kortermajadele ööpimeduses. 

Kell hakkas saama nii palju, et pidime koju sõitma. Oleks kauemgi olnud, aga koroonareeglid on veel alles ja kell 21 ei tohi ringi liikuda. Erik ei soovinud lahkuda ja selle asemel, et küsida, kas me läheme koju, ütlesime talle linna nime, kus elame.. ja pere sai rõõmsa meelega autosse istuda. Kuni sõitsime mööda kodulähedal asuvast hotellist, mis meenutas pojale, kus me asume. Eiiiii.. kodus!!!







Leave a Reply