Monday, August 16, 2021

Juhuu, aastaid kuus!

1 Comment »



Eile lisasin mõned pildid instagrami otsepauku (see oli üks väljapakutud variant, mis võiks asendada sõna story) ja üllatasin meie pulmakülalisi sellega, et aastapäevi on kokku juba kuus. Kui esimesed aastad olid sõbrad sõnumitega iseseisvalt kohal ja mõned neist isegi 14.8 hilisõhtul, siis nüüd vist oleme üks haruldane osa statistikast, kes jätkuvalt on koos. Ja meid on unustatud!

Ilma naljata. Need, kes meiega samal aastal ja isegi kuul abiellusid, on tasapisi üks-ühehaaval (või peaks ütlema kahehaaval..) salapäraselt kaduma hakanud. Kui nad just sotsiaalmeedia superstaarid pole, siis lahkumineku info tuleb ise vihjetest välja lugeda. Lõpuks teha ka iseseisvat tööd nuhkimise alal. Mina kõiki 2015 suviseid abiellujaid ei tundnud, aga sellegipoolest oli kahju. Abielu on suur samm ja abiellumine kui ametlik protsess kuramuse kallis. Me peame vähemalt Igori vanemate eluajal kokku jääma, sest nad olid perega päris kenas koguses abiks. 

Me ei koputa rinnale ja uhkus ei peegeldu silmis, et vähemalt meie oleme vastu pidanud need aastad. Näen Igori pealt, kuidas sõnum mõne paari lahutamisest võtab ta vaikseks ja enamasti uurib, kas meil on ikka kõik okei. Mina haaran ta soojalt kahe käe vahele, toetan pea õlale ja lausun midagi laadis "kuhu ma ikka oma kolme lapsega lähen". Siis ta pööritab silmi ja ma raputan veel pipar leegile ja ütlen, et pealegi kui keegi läheb, siis see on tema, sest mina valisin köögimööbli värvi ja ma vihkan pakkimist. Selle jutu peale on meil rahu taas majas ja mina hoian suumulgu kinni, kui mõni tuttav oma kaasaga leivad ühest kapist eemaldab.

Me teeme küll koos tulevikuks plaane, kuid  mulle endale on parem elada abielus üks päev korraga. Sest abielu ei ole mu jaoks mingi kuldne lõpptulemus, et kui oleme 50 aasta suutnud üksteist ära kannatada, vot siis oleme naksid poisid. Võibolla ma pole piisavalt auahne või ei oska abielu väärtustada, aga mul on tõepoolest ükskõik. Kannan küll uut nime uhkusega ja jagan kõike materiaalset abikaasaga ning loomulikult elu on meil hea, et keegi pole kuhugi pakkimas. Kuid ma ei oleks eales nõus kannatama halba suhet abielu sildi all, peaasi et fassaad ei praguneks. 

Kuidagi morbiidne tuli postitus, aga minu jaoks pigem ausad ja pragmaatilised mõtted ning mida paremini olen lahti seletanud seletamatu, seda turvaliselt ma end abielus tunnen. Muuseas Igor on kindlasti rohkem tunde- ja traditsioonide inimene ja tema mõttetest sel teemal võiks teha pikema postituse. Juhul muidugi, kui mul oleks oskusi seda kõike hallata. :D

Pisut päikest jutu lõppu ka. Kui eelmised aastad oleme käinud jalutamas ja söönud kuni silmist tuleb pirukaid, siis 2021 võtsime matka Gorjanci mäkke ja ka sealt alla. Me oleme siin regioonis koos elanud pea 8 aastat, aga see oli esimene kord minna autosõidu asemel oma jalgadel üles. Ülesse umbes 6 km ja alla samapalju ning kurjam, kes on nõus sellega, et allamäge on tuduvalt piinarikkam minna. Mu 95-aastane selg ja 84-aastased põlved, appi!

Head aastapäeva meile ja teile, kes pole märkamatult jõudnud lahutada!

Vasakul mu armas pere ja paremal armas Igor koos väga väsinud Jaanikaga. Nüüd juba parem. :)






Friday, August 13, 2021

Kui uni on hea ja mõtted veel paremad

No Comments »

Ma olen ikka mõnusalt laisk inimene (näe, kiidab ka veel ennast), sest kui alles pajatasin, kuidas kavatsen õhtuti raamatut lugeda ja meieissanda palveid pobiseda, et kiiremini uinuda, siis.. niipea, kui perearst andis märku mu tervisekaardil olevast unerohu retseptist, olid kõik loomulikud ja looduslikud vahendid unustatud. Sain küll märguande, et unerohi võib olla otsetee põrgusse ehk sõltuvusse. Kuid selleks hetkeks, kui olin pea kolm nädalat poolunes-poolärkvel viibinud, oli üks kange laks rohte nagu helesinine unistus. Magasin terve öö!

Terve keha annab ka terve vaimu ja sain jõudu, et lükata käima ratta nimega Jaanika uus (lisa)amet. 

Juba eelmine aasta märkasin, kuidas mu imeline küünetehnik on klientidesse uppumas ja ta pidi selleks suveks abilise juurde võtma. Asi polegi selles, et rahvast on rohkem kui tegijaid, vaid pigem mu tehniku imelises käetöös. Ta alustas lihtsama ühepäevase kursusega ja jätkas iseseisvalt sõbrannade küüsi maalides. Soovides ennast veelgi arendada ja leides, et küünte tegemine on maailma kõige ägedam, koolitas ta ennast detailsemalt ja viimaste aastate jooksul on ta võtnud ka lisakursusi. Hetkeseisuga on ta küüsi teinud kolm-neli aastat.

Nagu võite aimata, siis ka mina sooviksin sama ametiga leiba teenida. Mu sõbrants on samas lihtsalt  imeinimene ja töötab nii päevasel töökohal kui ka enda pisikeses salongis. Heameelega oleks täisajaga küünetehnik, aga koroona andis märku, et miski pole kindel. Kui taas peaks kõik kinni minema, saab A. riigil toetust küll üüri ja maksude osas, aga otseselt sissetulekut ei anta. 

Ja üleüldse on mu kallis A. pigem nagu hingehoidja ja kliendid tulevad ta juurde juba seltskonna tõttu. Ma pole kindel, kas ma võiks nii kihvt inimene olla, kuigi eeskuju on suur ja samm, mida astuda veelgi suurem. Aga põnev on, sest väljakutsetest jääb kontoritöös iga päev puudu! Eks sellepärast käingi matkaselli rada astumas nii palju kui vähegi aega ja energiat veel kehas leidub. 



Kui tekkis mõte, mis saab praegusest tööst, kus olen viimased kuus kuud olnud, siis võite ühe chill pilli võtta, kui popilt öelda. :D Ma tunnen end siin pigem väga hea töötajana ja tean, et olen hinnatud ka tööandjale ja kolleegidele. Samas töö ise ei paku suurt elevust ja saab tehtud nii hästi nagu oskan. Eks ma sel põhjusel teen peale tööd ka kõrvarõngaid (pole blogis näitanud aga parandan vea!), maalin, loen raamatuid ja meieisakesaoled.. taevas? Emaausõna, igal õhtul. 

Pealegi pole lihtne lahkuda töökohast (ja ma ei plaanigi seda teha), kust olen leidnud sama hullu ja sealjuures sama armsa ja hooliva inimese nagu ma ise. Kuulen õuduslugusid kolleegidest ja kontori õhkkonnast ja mõtlen, kuidas mul vedas sel moel saada südamesõber ja lisaks mõned lähedasemad inimesed. Tean, et tundlike sloveenlaste seltskonnas ei saa irooniat igasse toanurka lennutada, sest nad võtavad nalju isiklikult ja eriti kui naine neid teeb - meestele nimelt andestatakse kibedamad naljad, vähemalt lõunapoolses Sloveenias käib veel nõnda. Tugevad naised meil siin transpordis, pole midagi öelda.

Kuna hea unega sain jõudu juurde, siis olen uurinud, kust saan küünetehnikuks õppida ja, millised on tarvilikud vahendid. Hetkel on kõik liikumas õiges suunas ja pea, üsna pea saan teile näidata, milliseid küüniseid suudan välja võluda. Oeh, kui põnev!

Mina aasta tagasi, kui eriti pikad küüned olid mu südamel. :)







Thursday, August 12, 2021

See on meelelahutus

No Comments »

Tere ja ilusat päeva, juhul kui keegi teist ei teadnud, et täna tuleb maailma parim päev. Mine ja vaata peeglisse, kui ilus, elav ja hingav tegelane sulle sealt vastu vaatab. Jah, vaatamata kõigele oled jõudnud siia ja saad nautida, et oled SINA ja ei keegi muu siin maailmas.

Ma tahaks, et me ei peaks kunagi kelleski teises pettuma. Mu soov on ka see, et me ei pettuks samuti iseendas. Kuidas oleks teega, kus oleme enda vastu õrnemad ja andestaksime sama kiiresti kui tegime ebaolulise vea. 

Kas olete märganud, millises koguses ebavajalikku on meie ümber? Tohutult! Mida vähem asju majas, seda puhtam kodu. Mida vähem mõtteid peas, seda puhtam on hingeelu. 

Võibolla mõni teist jõuab taaskord mõtteni, et Jaanika on ćlle ära keeranud ja ta pole enam see, kes oli varem. Ja mina mõtlen hoopis, kas enne etendasin teile kedagi teist ja lõin ilukirjandusliku tegelase, kellega inimestel oleks kergem samastuda ja kaasa noogutada. 

Aga kui oluline on see teile, milline olen tegelikult? Tean, et te olete pikalt mulle kaasa elanud ja kuigi paljudega pole me kunagi kohtunud, siis ometi on tekkinud teatud usaldus ja sõbrasuhe. Vaatamata öeldule ja sellele, et oleme omamoodi head ja isegi väga head sõbrad, siis minu eesmärk on teile pakkuda eelkõige meelelahutust. 

Räägin põnevamatest hetkedest, mis toimub Sloveenias, kuhu reisida. Ei räägi sügavuti kui raskelt elasin läbi eelmist töökaotust. Jagan kogemusi, mida süüa-juua-joonistada. Ei räägi detailselt minu ja Igori abielus aeagajalt esiletõusvatele mõõnadele. Kokkuvõttes olen küll näidanud tuhmemaid pooli ja eneseleidmist vaimsel tasemel, aga see pole paris see, mida kuulda tahetakse.

Kas sa tahaksid tegelikult tungida mu hingepõhja ja muretseda minuga kaasa muresid, mis pole antud sulle kanda? Või tähistame koos mu paremaid mõttevälgatusi ja hetki?

Kui kellelgi on tõeline mure mu suunas, siis võid mulle kirjutada ja loodan, et suudan otse paremini seletada. Aga hetkel. Olen seal, kus pole veel päris oma paika siin maailmas leidnud ja samas unistan ja otsin ametit, mis oleks rohkem minu huvidele loodud (luban, räägin pikemalt, kui olen plaani paika pannud). Samas kõhud on meil täis, lapsed kallistatud, abikaasa musitatud, loomad poputatud - mida sa hing veel ihkad.

Ma suunaksin antud postituse mõtte edasi ka teiste blogijate/ suunamudijate teele. Mõistan hästi, mis tähendab, kui elad kellelegi kaasa, siiralt ja heameelega ning korraga avastad, et inimene on muutunud või üha rohkem paljastab tõelise enese. Mina andestaksin ja liiguksin edasi ja täidaksin päeva endale vajalikuga. Ehk tõmbaks nina ikka krimpsu, aga et võtta võõrast inimest ja tema valikuid elus tõsiselt, ei. Seda pole vaja mulle endale teha. See on väsitav ja mu enda koorem on kogutud piisavalt suur, et keerelda kellegi teise kompoti ümber. 

Rohkem meelelahutust, sõbrakesed!

Pidasin plaani lisada Igori pilt lõppu, sest ta on mu elu positiivne tegelane, kes mõjub alati kõigile suurepäraselt. :D 

Boo ,just me!