Sunday, February 21, 2021

Karantiinist väljas

No Comments »

Eile kostitasime Sloveeniat meie põrgulise perekonnaga sel moel, et terve kohalik külapood vaatas meid lõualuud vastu rindu. Täiesti arusaadavalt ja pahaks panemata mõistan, et samamoodi nagu meie pole viimased neli kuud näinud päevavalgust, pole külarahvas saanud näha telgitäit tsirkust külastamas poodi.

Enamik teist ei tea, aga Eriku hääletoon on samas nivoos nagu kümnel kuulmisraskusega vanamehel, kes uurivad, kas värske Edasi on juba postkasti jõudnud. Annekas, see keskmine on küll vaikne, aga seda hirmuäratavam võib luukerevalge kergelt sinaka nahatooniga neiu tunduda. Paneb kiirelt kiikama, kas lähedal on mõni telekas, millest ta on välja voolanud. Neti, see kõige vanem räägib elavalt ja kiiresti ja ei lõpeta seni kuni tema jutuvadin on ületanud Eriku rokkkontseri meloodiat. 

Kujutage ette nüüd taolist seltskonda, kus vanemad sõuavad zen-näod ees käru lükates ja ei üritagi seltskonda inimlapsi vaigistada. Mei ei vala poodi üle piimaga või ei viska krõpsupakke üle põranda. Oleme kõigest tibake valjemad ja lubame emaausõnaga mitte liiga tihedalt kõik koos ostlema minna. 

Teinekord on päris huvitav sotsiaalne eksperiment külastada inimesi esimest korda ja tutvustada neile ka pere väiksemaid liikmeid. Tagasihoidlikumad üritavad mitte silmamune peast välja punnitada ja mõned julgemad mainivad mokaotsast, kui energilised lapsed meil on. Seda meeldivam on kokku saada peredega, kel on samalaadsed pärdikud ja liigsete sõnadeta mõistavad, miks võib juhtuda, et teinekord ei jää majal katus alles. Just samal moel nagu rahulike laste koosmängimine tundub nagu iganädalane luuleklubi koosolek, on pärdikute pidu võrdne rocksummeriga.

Sloveenias on enamasti ikkagi pigem tore kui masendav käia lastega ringi rändamas. Lapsi, ka neid va kõige hullemaid, võetakse vastu kui lapsi ja mõistetakse iseärasusi. Eks sloveenlastest lapsed ole pigem julgemad niikuinii ja pole minu silm veel näinud, et lapsi kurjustatakse tasa olema. Pigem näen, et ise oleme viimased neli kuud olnud rohkem kodused ja taassotsialiseerumine võtab tüki rohkem aega kui enne karantiini.

Sellegipoolest oli meil eile ülitore päev perega koos. Kuigi on veebruar, oli terve päev mõnusalt kevadine ja külastades lossi, kus abiellusime, leidsime end pea üksinda. Jooksime lastega ümber lossi, ronisime treppidel ja imetlesime vaadet. Tõessõna, teie sihtkoht Sloveeniat külastades võiks olla Sevnica ja kõrgel mäel Sevnica loss. Ja kes veel ei teadnud, siis proua Trump on pärit sealtsamast Sevnicast.

Kui ma palun Igorilt endast paar ilusat pilti teha.😆






Edasi läskime Celjesse, millest sai kõigest läbi sõidetud, sest restoranid on kinni ja pärdikukarjaga üks poekülastus päevas on meie teeklaasidele piisav. Kiirteel Ljubljanasse tegime peatuse Trojanes, kust ka teie võiksite läbi astuda. Seal on nimelt Sloveenia kuulsaimad suured moosipallid ja muidki küpsetisi, torte. Ma ei olnud veel kunagi pool tundi moosipallisabas ootanud ja, kui seda pole teiegi, siis teate oma järgmist sihtpunkti. 

Päeva lõpetasime Ljubljanas mänguväljakul ja kuigi õues oli täiesti pime, oli see üks vingemaid koosveedetud aegu. Planeerisime sõita Tivoli pargi mänguväljakule, mida olen ennegi soovitanud. Juhtus aga nii, et gps pani kiirteelt lahkumise võssa ja leidsime end linna vales otsas. Samas jällegi õiges, sest varem elasime seal ja meenus piraaditeemaline mänguväljak, mida sai kuumal Sloveenia suvel aastaid tagasi külastatud. 

Mul oli täiesti ununenud, kui kifti pargi ja mänguväljakuga oli tegemist! Suht lähedal kesklinnale ja üle tee rongijaamast võib leida piraadilaeva koos erinevate lihtsate, kuid põnevate atraktsioonidega. Sel ajal kui pere lõbutses, tegin pisikese jalutuskäigu kohalikku poodi ja hingasin sisse kevadehõngulist linnaelu ja nautisin vaateid hiigelsuurtele kortermajadele ööpimeduses. 

Kell hakkas saama nii palju, et pidime koju sõitma. Oleks kauemgi olnud, aga koroonareeglid on veel alles ja kell 21 ei tohi ringi liikuda. Erik ei soovinud lahkuda ja selle asemel, et küsida, kas me läheme koju, ütlesime talle linna nime, kus elame.. ja pere sai rõõmsa meelega autosse istuda. Kuni sõitsime mööda kodulähedal asuvast hotellist, mis meenutas pojale, kus me asume. Eiiiii.. kodus!!!







Friday, February 19, 2021

Reedene lobisemine

No Comments »

Ma panin terve tänase päeva tühja. Lõunaks käisime ämma juures söömas ja peale seda maandusin diivanile ja aupaklikult jätkasin logelemist. Teate, isegi telekast ei tulnud midagi, kuigi mul on lõpuks üle saja aasta optiline kaabel ja telekas 500 kanalit. Parimal juhul on sajad kanalid abiks selleks, et pool tundi neid läbi klõpsutada ja maanduda 300 kiloste õdede saatel. 

Tegelikult ma nägin juba eelmisel nädalal, et üks kanal pakub Heraklese sarja. Mäletate? 90ndate lõpul filmitud vana-kreeka ainetel sari, mille kõrval jooksis ka sõjaprintsess Xena? Samal ajal jõudis Igor koju ja muigas kõrvalt, kui iidsed tehnilised efektid seal on ja mina mõtlesin, naera aga.. Sul pole õrna aimugi, et peaosas mängib Kevin Sorbo, kes oli mu esimene telekaarmastus. Pikk, turske, lihastes ja imeliselt sirgendatud juustega. Paneb mõtlema, kuidas ma SELLELT oma abikaasale maandusin?

Ok, mu plaan polnud terve postitus taaskord sarjadest rääkida, kuigi natuke nagu oli ka. Tahtsin kõigest meelde tuletada, millised olid mu mineviku-armumised. Parim viis nende kirjeldamiseks võtab kokku tsitaat - girls really be out here with university degrees, crying over a guy with only a birth certificate. Ma ei taha nüüd öelda, et Kevin Sorbo pole rohkem kui lasteaia haridusega, aga tõsiselt. Temasugused kutid maanduvad mu dee-emmidesse instagramis ja peale "tsau, kuidas läheb ja sa oled ilus" nad ei oska muud suurt kosta. 

Päris ausalt viskab mulle komplimente enim mu abikaasa. Ja need pole mingid "tibi, sa oled kenake" komplimendid, vaid absoluutselt vabameelsemad repliigid. Eks ma aegajalt uurin ka, kas mu ülemakstud Peach Booty Plani elastikpaelaga on tulemused näha ja keerutan ahtrit ta ees vasakule ja paremale. Mille peale tema jõudsalt kiidab, et kann on üha suurem, et ma jumala eest tema krediitkaardiga soetatud kummi nurka ei jätaks. Pole veel jätnud, kullake, pole veel jätnud.

Et seda postitust veelgi sisutihedaks kütta, jätkan heade ja halbade uudistega. Head uudised on need, et vaatamata sellele, mis Eestis toimub, tehakse Sloveenia peale nelja kuud lahti ja mu lapsed lähevad esmaspäeval kooli. Halb uudis on see, et neil pole isegi talvesaapaid ja ma pean koos ülejäänud massiga minema küünanuki ja lõpmatute järjekordade sõtta. Jah, oleksin võinud nädala sees ära käia, aga lükkasin ostlemist viimasele minutile. Mis tuletas mulle meelde, et tegelikult on üks hea uudis veel see, et meil on tohutult soojaks läinud taas ja võibolla annab tüdrukuid ikkagi tossudega välja saata. Mis tähendab, et shoppamine võib jääda järgmisesse kooliaastasse ja võibolla siis on taaskord kodukool ja selleks ajaks võin pastlate õmblemist õppida. Huvitav, huvitav. 

Peale trenni suutsin sel nädalal üsna tihedalt ka maalida ja üheks ideeks oli teha sõbranna salongi maalid. See on tegelikult tema otsustada, kuhu ta nendega lõpuks maandub. Kuid andes talle kingikoti üle, tekkis südamesse mõnus soojus, sest avastasin kuidas mu sõbranna on samasugune piripill nagu mina. Jumal tänatud, et igasugused laste esinemised on keelatud, sest enamasti istun seal nii, et mul pole õrna aimugi mis toimub. Mu silmad on konkreetselt pisaratesse uppumas! Ja siis ta võttis koti vastu ja silmad lõid läikele ja naersin, et teen tagasi selle eest, kuidas tema mind sünnipäeval üllatas kingitusega. Säh sulle, va nõid!

Mõnusat nädalavahetust, jummud!






Friday, February 12, 2021

Netflix this

4 Comments »

Me saime esimest korda proovida Netflixi eelmisel suvel kui meie töökaaslane jagas kasutajat ja parooli. Hetkel on tal minu teada vähemalt 6 kasutajat, kaks neist tema isikliku profiili alt. Ma ei kujuta ette, kas tüübil on aimugi, milliseid sarju ta jälgib, sest Netflix on vallutatud mu laste animete poolt ja mina annan oma osa true crime dokudega. 

Pimedatel igavatel õhtudel oleme vähemalt ühe filmi vaatanud. Kui just polnud vaheaeg ja puhkus ning filme tuli rohkem kui enam mäletan. Muidugi iga kord see filmi leidmine on täielik peavalu. Palju lihtsam oli kui ETV pealt tulid uudised, TV3-st korvpall ja Kanal Kahest Beverly Hillsi ninja. Kõik vaatasime nagu üks mees 500 korda nähtud ninjat ja õhtu oli meeldivalt sisustatud.

Praegu kulub meil pea sama aeg, mil teleka filmides jooksevad reklaamid, filmi leidmisele. Tahaksin vaadata head õudukat, aga häid õudukaid on vähe ja parimad nähtud. Naljafilme on küll hulgi, aga 99% neist Norberti- või scarymovielaadsed. Samas kui me kõik koos vaatame maailma ajuvabamat filmi, siis üksteise naer on see, mis teeb filmi paremaks ja pisarad silmadesse. 

Pakun nüüd puusalt, et kõige rohkem meeldivad meile ulmelised märulid. See on siuke keskmine žanr, mis läheb kõigile peale ja tuntuimad filmid on kõik päris head. Pisarakiskujatest romantilisi filme vaatan enamasti üksinda. Mulle nüüd meenus, et otsisin üles, kuid jäi vaatamata Anthony Hopkinsi* üks esimesi filme 84 Charing Cross Road. Täpselt õige film ajada pere õue, et nautida rahus kvaliteeti. 

* hetkel on Netflixis ka The Two Popes, mis on alatoonilt küll populistlik, aga imetabane lugu meile üsna kaugest maailmast.

Ma ei tea, kas sarjade vaatamine tekitab masendust või masenduse väljund on sarjade vaatamine, aga just seda olen viimasel ajal teinud. Päeval leian mõned tunnid ikka, et vaadata üksi ja õhtul leiame mõned tunnid koos vaatamiseks.

Lõpetasin üksinda esimese hooaja I Am Not Ok with This', kõik osad sarjast The Frankenstein Chronicles ja megahüpersuper (ülim omadussõna millegi kiitmiseks) sarja Queen's Gambit. Lisaks punnitasin kuidagi ka esimese hooaja Bridgertoni, kuigi minu jaoks on ta liiga Riverdale' ja Pretty Little Liars' hõnguline (I am way too old for this shit). 

Paar väga head krimisarja, mida saan soovitada on Mind Hunter ja Outsider (HBO). Sarjad, mida vaadates ei saa lõpetada enne, kui on.. lõppenud see lugu.😁

Igoriga üritasime vaadata Snowpiercer't, kuid hoog ei tulnud peale ja jõudsime kõige rohkem kolm osa vaadata. 

Aggga terve perega avastasime vana hea Stranger Things' ja iga kord kui Igor on tööl, siis kiusame teda sellega, kui räägime, et vaataks paar osa edasi. Ta ju ometi ei pahandaks, mis siis, et õhtul pean ta tagumiku kuumaks kütma, et magama saada. Igor võiks vabalt peale südaööd magama minna, et ärgata paari tunni pärast üles ja minna tööle. Peasi, et saaks järgmise osa mängima panna!

Ma loodan, et saan varsti töökoha, sest muidu võib juhtuda, et vaatan Netflixi läbi ja lõhki, ülevalt ja alt filmituks. Head uudised ka on ehk töökoha leidmist soodustamaks, sest Sloveenia tehakse lahti ja lapsed lähevad nädala pärast kooli. 

Mina oma last näitamas, aga mitte ta nägu, sest oleme täiega müstilised. Kahjuks varbapilti mul pole.