Monday, April 22, 2019

Vaesed ajad

No Comments »

Ajad võivad muutuda, aga vastus küsimusele, mida soovin Eestist külakostiks jääb samaks - läti küpsist, soome šokolaadi ja eesti leiba! Tegelikult kommi-šokolaadi osas ei anta mulle suurt otsustusvõimet, sest Igor on pähe võtnud, et mitte ükski magus ei maitse paremini kui Kalevi tehtud. Las olla. Mulle jäävad alati Selga küpsised ja must leib. Võimaluse korral ka pudruhelbed.

Pealelõunat leidsin mõnusa vaikuse hetke ja siin ma nüüd kirjutangi. Arvuti kõrval on tass kohvi ja pakk Selgat ning ainult üks samm ideaalusest, kui pesumasin otsustab üürgamise lõpetada. 

Ma armastan Selgat! Selga on suurepärane otse pakist näksimiseks kui ka maailma parimateks küpsisetortideks. Viimane on üks põhjuseid, miks ootan suurima rõõmuga seda kingituseks kui keegi vähegi Eestist suuna siiapoole toob. Miskipärast tehakse siinmail kandilistest küpsistest ainult "butter cookies", mis muutub kreemi vahel mudapehmeks.

Kas ma just küpsistest tahtsin rääkida, aga vähemalt tõid nad mu blogisse kirjutama. Teate, kunagi olid ajad, mil pakk Selga küpsist oli minu suurim maiusroog kahel põhjusel. Esiteks see maitses hästi ja teiseks oli see üks väheseid rõõme, mida lubada sain. 

Aasta oli 2006 kui minu terve kuu elamisraha oli umbkaudselt 200 eurot. Taban end mõttelt, et raha väärtus ja hinnad poes olid teised, aga kõigele vaatamata oli ka siis antud summa häbiväärselt väike. 

Peaksin alustama algusest, et kogu summa ei kulunud kõigest riietele ja söögile, vaid selle eest maksin üürigi. Umbes 2/3 summast siis. Ülejäänud oli kõik, millega pidin täitma enda kõhu, leidma hilbud endale ja lapsele selga ning ostma ka mähkemid ning rpa-d. Need olid päris vaesed ajad meil, kuid ometi ei mäleta et oleksin ennast kunagi tundnud augus. Sõin tunduvalt vähem, jahtisin soodukatel odavamaid kaupu ja kaltsukatest paremaid saake kui nüüd poest leian.

Praegu on meil 15 aastat vana auto ja maja, mis tahab, kas kapitaalset remonti või parem isegi täielikku lammutust ja nullist alustamist. Kehitan õlgu ja ütlen, et ma ei tunne end vaeselt. Tunnen, et saan lubada endale piisavalt ja, kui on, midagi, mida meie rahakott katta ei suuda, siis lükkan unistuse tulevikku. Kõige halvem, mis juhtuda võib on see, et muudan meelt ja ei tahagi enam.

Meenutan, et kõige halvemad ajad mu jaoks olid hoopis need, kui üritasin materiaalsete asjadega tõsta enesehinnangut või ehitada mingit pilti enda ümber. Raiskasin meeletult raha ja olin ilusate asjdega õnnetum kui varem.

Ei saaks öelda, et olles piiratud vahenditega, suudan olla pilvepiiril õnnelik. Ma armastan reisimist ja vaesematel aastatel polnud mul võimalik koduriigist kaugemale minna. Isegi kodumaal reisimine käis üle jõu. Need hetked olidki kõige raskemad. Jumal tänatud, et siis polnud Facebook veel levinud ja ei tekkinud võimalust sotsiaalmeedia vahendusel kadedusest pooleks minna. 

Ja kadedust oli mul siis piisavalt! Mida noorem olin, seda rohkem ajas materiaalsus roheliseks. Ilusad asjad ja raha ei anna enam samaväärset tunnet kui näiteks näen eluga rahulevaid inimesi. Enesekindlus, oskused, teadmised, rahumeelsus, õiglus, väärtused. See pole küll enam nii rohekas tunne, vaid pigem tekitab trotsi ja usku, et minagi suudan kaugemale jõuda. 

Aga elagu Selga küpsised! Sain ajas tagasi rännata ja mõelda ajale, mida olen siiani ehk piinlikkuse või kurvameelsusega meenutanud. Nüüd näen aga paljut teisiti. Mul olin mina ja rahu ja olin õnnelik. Veidi vaene, aga üsna õnnelik.







Sunday, April 21, 2019

Värdjas ahv

7 Comments »

Kes oleks võinud teada, et päikesepaistelistes kenades päevades võivad peituda avastusi, mis kujundlikult teevad kauni ilma halvaks. Ma ei oska rohkem öelda, kui vaid, et teema on nõnda segane, et mul ei jäänud muud üle kui sellest blogisse kirjutada.

Ei, see pole sopaka järg, aga täpselt-umbes kõlas vestlus minu ja Igori vahel.

--------------------------

Naerupahvakas.

"Kas sa tead, et sul on vuntsid?" küsib Igor.

"Misasja?"

"Päris tumedad veel teised," vastab abikaasa ja jätkab: "Tule lähemale, ma teen pilti!"

-------------------------

Olles teadlik, et mul on mingisugused heledad ja pea nähtamatud vurrud ülahuulel on loomulik, sest nägu pole täiesti karvutu ala. See, mis mulle telefoni ekraanilt vastu vaatas oli kõike muud kui "nähtamatu" või "olematu" või "märkamatu karvakasv".

Minu soov pole kõlada dramaatilisemalt kui kogu olukord välja nägi ning selletõttu võin kindlalt öelda, et tormasin nagu tuulispask tuppa. Otsisin kapist peegli ja läksime kahekesi akna alla paremasse valgusesse.

Kui pildilt nägin tumedaid vuntse, siis peegel ütles, et olukord on täiesti kontrolli all ja viimane asi, mida teha on liigselt erutuda. 

Keda uskuda?

Asetasin peegli voodi äärele ja liigutasin sõrmede vahel ülahuult. Sa vana kurjam! Valgus teeb teatud nurga alt oma töö ja kui vaadata otse peeglisse, siis näib mulje absoluutselt parem kui reaalne olukord. 

Te ju olete näinud üsna rohkete vunsudega naisi, kes panevad mõttele, kas nad tõesti ei näe tumedaid karvu?

Vastus on jah! Võib juhtuda, et nad tõesti pole teadlikud vuntsidest. Keset nägu!

Mul on alates pubekaeast olnud võimalus hõisata tasase karvakasvu üle, kuid tundub, et vanus või hormoonid või geneetika on oma tööd teinud. Tere, pintsetid ja tulevikus ilmselt ka vuntside vahatamine!

Lugusid lastelastele. Ükskord kui teie vanaema poodi läks ja pidi enne sõitu vuntsid eemaldama. Tänusõnad vanaisale.
















Monday, April 01, 2019

Magnooliasadu minus

1 Comment »



Istun vaikses köögis oma lõpetamata ülikooliharidusega ja kirjutan postitust, kuhu võivad sattuda paar piinlikku grammatilist viga. Veelgi piinlikum on ehk see, et mul puudub igasugune häbitunne saavutatu üle nagu oleksin isegi uhke või nii.

Uskumatu tegelikult. Pool lapsepõlve unistasin ideaalse elu saavutamisest ja gümnaasiumi lõpuklassis uskusin kõige võimalikkusesse rohkem kui kunagi. Ideaalsus oli see, mis polnud kunagi käegakatsutav, vaid alati tulevik. Tulevik polnud aga kunagi käes, vaid alati homme. 

Keegi ei andnud mulle eluõpetust teemal juhuslik vedamine või seletanud lahti õnne mõistet. Ehk kuulsingi, aga lasin mööda. Õnne võisin parimal juhul kirjeldada vedamisega, mis pole seotud raske töö ja higi valamisega. Lisaks ma ei olnud näinud, et minu õuele see va õnn oleks niisama jalutanud. Minu jaoks on õnne parim kirjeldus hoopis läbi ellujäämise ja viimase raasu eest võitlemisega. 

Mis siis, et kannatlikkus pole mu tõmbenumber. Aeg on siiski kannatust andnud ja õpetanud kasvõi läbi ebaõnnestumise, et pole vaja tormata. See, mis oli eile tõde, pole enam homme sama. Minu kogetud ümmargune maakera on kellegi teise jaoks justnimelt lapergune pannkook-Maa. Mõlemis on ühesugune kogus tõde ja liigset enesekindlust olla kõiges kindel.



Viimased nädalad on olnud katastroofsed mu enesekindlusele. Isegi mitte halvas mõttes, vaid see, kuidas olen pidanud tõmbama kopsud õhku ja tunnistama, et minu maailma-pilt on tibake tagurpidi, võttis jalgealuse keerlema. 

Pahad pole alati pahad ja head pole head. Parim kokkuvõte kogu loost. 

Eneselegi üllatavalt otsustasin proovida edaspidi kasutada elus strateegilisi lükkeid. Ma olen tõeline siirusepomm olnud. See on väsitav. Olla avatud kõigele ja kõigile. Otsus võis tegelikult sündida energiapuudusest ja vajadusest teha targemaid valikuid. Näiteks inimeste osas, näiteks selles palju valin igapäevaseid koormaid, näiteks selles, kellele jagan väärtusliku aja viimaseid riismeid. 

Päris mõnus hakkas. 

Sellegipoolest kuhugi peitu ma ei poe. Mõistlikus kogus saab paljut nautida. Võtame või antud postituse. Või seda, et õhtu viimased tunnid lähevad filmile, mida vaatame kolm päeva järjest. Uni, noh! Või seda, et peaks hakkama planeerima telgireisi Ungarisse. Sorri, Horvaatia, mitte sel aastal!

A mida teie teete? Mis on teie kevade värske mõte?