Saturday, March 23, 2019

Head ja natuke sopased

6 Comments »

Nädalaid ja võimalik, et isegi kuid tagasi saatis sõbranna mulle e-raamatu faili ja soovitas mul see kindlasti läbi lugeda. Mida oleksingi tol hetkel teinud ja mitte lõpetanud enne kui viimane lõik on läbitud, sest nüüd ma tean, et tegemist on meeldivalt huvihoidva kirjatükiga. Aegu tagasi aga ei avanud telefon faili ja sinna ta jäi.

Poleks B. uurinud kuidas mulle raamat meeldis, poleks ma üritanud seda uuesti avada. Seekord arvutis ja täiesti õnnestunult sai iBooks ülesandega hakkama. Tere, "The Wife Between Us"! Sa olid hea, ootamatu pöördega ja kuigi lõpp jäi minu meelele lahjaks, tekitasid huvi otsida e-raamatukogust järgmist raamatut. Võit omaette.

Ühelt romantikalt teise hüpates õnnestus mul maanduda järgmistel. Valisin alustuseks tasuta raamatuid, et mitte krediitkaarti koormata ja, kuigi silmad põlesid vana hea Sherlock Holmes' suunas (iBook' raamatukogus absoluutselt prii), siis hing ihkas põlevaid suhteid, armastust ja uusi lugusid.

Hetkel on mul kerge muie suul, et arvasin leidvat häid JA tasuta raamatuid. Kuigi üldsegi ei kahtle, et see oleks võimalik, sattusin kerge vaevaga hunniku "sopakate" peale. Kiiret seletust tehes võin öelda, et "sopakas" on ülikooliaegselt sõbrannalt laenatud väljend raamatute kohta, mille puhul on autoriteks näiteks Barbara Cartland. Kui vajate paremat põhjendust, siis samasse kategooriasse võib minu silmis vabalt suunata ka bestselleri 50 varjundit ja kõik ta järglased. 

Ei, "The Wife Between Us" pole sopakas, aga järgmised kaks raamatud, mille absoluutselt diagonaalis läbi lugesin, olid. Te võite aimata, kuidas algas lugu, milline oli sisu ja isegi lõpu teadmiseks pole vaja selgeltnägijate abi otsida. Sopakas on ühtemoodi läbiva tooniga ja kõige olulisem oleks rõhku panna raamatu kergusele tänu millele on see võimalik kasvõi ühe hingetõmbega sisse ahmida. 

Ärge saage minust valesti aru. Ka sopakal on oma aeg, koht ja fännid. Näiteks kasvõi mu sõbranna, kes on kõike muud kui lihtsameelne neiu - hoopis vastupidine. Enesekindel, intelligente ja äärmiselt hurmav naine. Parima seletuse võin vabalt laenata filmide näol. Võime nautida "American Pie" kõiki osi ning naera end pooleks "Mean Girls" filmi vaadates, kuigi enamik ajast samalaadne žanr ei kuulu lemmikute alla.

Kes tahaks aga sopakatest rohkem teada, siis palun. Jaanika sulest on sündimas eestilaadne armastuseteemaline raamat, milles leidub äratundmist otse meie elust ja teinekord ehk ka meie fantaasiatest. Head lugemist!

------------------------------------------

Uskumatu, et olin jätkuvalt end leidmas päev-päeva järel Konsumi kassast, mis oli ühteaegu mu vangistus kui ka vabastus. Poleks ma pidanud töötama varahommikust hilisõhtuni, et maksta kõikide arvete eest, mida mu invaliidist vanemad tekitasid, oleksin läinud ülikooli, leidnud end vahetusõpilasena Pariisist ja kogenud nii palju huvitavat, mida maailm pakub. 

Aga ei, siin ma olin. Sai saia järel, Karumsi kohukesed ja Tartu limonaad. Piiks-piiks, siin on teie arve - viis eurot ja 30 senti. Kiire aitäh ja palun, mida enda suust laususin klientidele, tuli väga harva kui mitte eales vastuseks. Tundsin end kui lõksupüütud karvapallist jänesepoeg, kes üritas küll südames ebaõiglusele vastu võidelda, aga sama oli leppinud saatusega, millega näis mõttetu kakelda.

Hõõrusin poolsuletud silmi valutavaid põlvi ja jõudsin vaevu mõelda kõikidele täitmata kohustusele, mis on peale tööpäeva lõppu, kui saabus järgmine klient. 

Oli vaikne õhtu, mis näis viivu lohutusena peale kiiret päeva kassas. Esimest korda tänase õhtu jooksul õnnestus mul kuulda viisakat tervitust ja peale seda, kui mu käsi oli haaranud kallimat sorti veinipudeli lindilt, tõstsin pilgu ning minu ees seisis laia naeratusega noormees. 

"Palun vabandust, ma loodan, et ei ehmatanud teid! Mulle näis, et olite mõtetega rännanud kaugemale kui see pood siin," lausus meeldiva välimusega noormees, samal ajal pakkides kaupu kotti kui olin selle läbi piiksutanud. 

Tundsin, et mu keha on läbimas välgunool, mis jättis punase jutina märgi mu varvastest kuni juuksepiirini ning vaevu suutsin kangestunud huultelt vastata: "Pole midagi."

Suureks abiks polnud ka see, et ta näis olevat mind väga pingsalt jälgimas, kui asetasin ta ette värkselt kaalutud lõhetüki. Ma ei oska isegi öelda nüüd, kas mu kaitseingel oli abiks, sest vähegi teises olukorras oleksin talle järgmise ostu ulatanud üsnagi värisevate kätega. Iga ta pilk täitis mu keha sooja surinaga ja samal tekitas meeldivat enesekindlust nagu oleksin teeninud taolise põhjaliku tähelepanu igalt poodi saabuvalt kliendilt. 

Ta pidi olema eriline.

"Ma tean, et see võib sinu jaoks ootamatu olla ja olgem ausad, ka mina ei käitu taoliselt iga kell," ütles noormees arglikult poekoti poole suunas vaadates. Tõstes pilku ta jätkas: "Te näite olevat äärmiselt huvitav neiu ja ma tahaksin teid rohkem tundma õppida."

"Mind?" vastasin ootamatu kõrgendatud tooniga.

Noormehe pilk näis mu pilku põletavat ja mulle tundus, et esialgne häbelikkus oli temas kadunud.

"Ma oleksin ääretult õnnelik, kui võiksin viia teid peale tööpäeva lõppu Pierre' maailma parimat tomatisuppi sööma või Crepp' pannkooke maitsma või kurjam, võime kasvõi Statoilist kabanossid kaasa haarata."

Enne kui jõudsin talle lühidalt kirjeldada oma tihedast päevast, mis kahjuks ei lõppe isegi Konsumi sulgemisega, sest pean minema koju ja vaatama, et mu vaevalt liikumisvõimega invaliidist vanemad on kenasti voodisse jõudnud, jätkas ta juttu.

"Ma käin kiirelt läbi MyFitness jõusaalist ning täpselt kell 23.00 on mu Porsche (aitäh, S.) pargitud esiukse kõrval paremas reas ning kindlalt teid ootamas. Muud pole vaja teil öelda, kui ainult "jah"."

"Jah!" libises kergelt mu huultelt. 

Ta jäi mind hämmastunud muigega vaatama, maksis arve eest ja täpselt sama kiirelt kui oli saabunud, ta lahkus.

Laususin vaid omaette õrna hääletooniga: "Kristiina, mida sa oled teinud?!"

----------------------------------------------------

Lugesite esimest peatükki raamatust "Kristiina, mu arm". Ma ei tea, kas järgmisi peatükke järgneb, aga kui ma oleksin instagramis, siis raudselt paneksin hääletusele. Seniks võite soovitada huvitavaid raamatuid mulle, insipratsiooniks või nii. Mina tänan.







Saturday, March 16, 2019

Meiega ja meieta

No Comments »

Meil on lasteaedadega jubedalt vedanud. Mitte ainult selle tõttu, et õpetajad on alati väga südamega võtnud lastega töötamist, vaid see, et nad samal ajal üritavad hoida silda lasteaia ja vanemate vahel. Sel nädalal saime Erik rühmast pilte ja vaatasime mõnusa tundega, millega pesamuna tegeleb kõik see aeg meist eemal. Ütleme nii, et oli pilte, mis ajasid muigama ja ka.. pead kratsima.

Laste arvu kasvuga on peres on igasugune koos meisterdamine kenasti vähenenud. Kahe suurema lapsega tegime pea kõike alates maalimisest kuni plastiliinidega voolimiseni, tikkimine, heegeldamine ja sai ka värviraamatuid koos kaunistatud. Ja siis tuli Erik. Siis kui aega polnud enam nõnda palju ja teate, ma olin mõnda aega päris kindel, et mu pesamunal lihtsalt pole kunstigeeni või soovi luua. 





Iga kord kui ma üritasin suunata teda joonistama või näidata, kuidas kogu protsess käib, tegi ta absoluutselt vastupidist. Paberile tuli null kriipsu, samal ajal kui ta käed ja nägu olid kaunistatud. Keerasin korraks selja ja ta oli kadunud. Leidsin poja vetsust, kus ta üritas vildikaid potti uputada. 

Väike lootus püsis südames, et ta on veel liiga väike ja iga asi omal ajal. Tüdrukud olid tema vanuses väga hoolikalt joonistamas ja võisid tunde maalida, lõigata, kaunistada ja siis kolmas siuke eksemplar. Teinekord tuleb täitsa kasuks olla loomaia direktor, et näha kui erinevad võivad inimesed olla.

Juhtus aga see, et saime lasteaiast pildid, kus võis näha millega on põnnid viimasel ajal tegelenud. Märtsi alguses oli karneval ja lapsed toodi kostümeeritult aeda, noh vähemalt enamik neist. Erik aga mitte, sest ta keeldus igasugusest kostüümist ja läks tavaliste riietega koduuksest välja. Piltide peal oli ta selga saanud mesilase riided ja me ei jõudnud Igoriga naermist lõpetada. 

"Müts?! Vaata, ta poleks ealeski pannud kodus seda mütsi pähe! Ja mesilase kasukas koos tiibadega - ta oleks meid enne mõrvanud, kui lubanud liigelda taolise riietusega avalikus paigas!"

Jõuan tagasi käsitööni, sest piltide hulgas olid paar, kus Erik tegi taolise pühedumisega kunsti nagu ta oleks World Trade Center' arhitekt. 

"Igor, vaata, viimati ajas ta mind vildikaga mööda elamist taga ja ma pidin kiiresti jooksma, sest sindrinahk oleks mu kätte saanud!"




Kirsiks tordil oli pildid Erikust koos pisikese tüdrukuga, kes on kõige rohkem aastane. Erik on võtnud  suure venna rolli ja õpetajad rääkisid, et vaatamata sellele, et ta üritas paar korda väikseima lutti proovida, siis enamasti on ta hoolitsev ja abivalmis. Üldsegi mitte meie kodune Erik, kes kisab nagu aia vahele jäänud siga, kui ta õed ei anna talle mänguasju sellise kiirusega nagu tema soovib. 

Noh, lapsevanemad, kas tuleb tuttav?😁 Millised on teie põnnid koos teiega ja teieta?




Saturday, March 09, 2019

Sähvatas! (pealkirja osas mitte)

No Comments »

Nädal tagasi sain peatuda blogijaid ühendava liidu ideel ja umbes sama kaua kui postitusele tuli uusi kommentaare, püsis mõte peas. Seejärel lasin minna. Ma ei ütleks, et see oleks halb idee või ei huvitaks mind absoluutselt, aga puhtalt tuima ja mittehaarava meeleolu tõttu jäin ükskõikseks.

Seejärel sähvatas. 

Jäi mulje, et teema on põhiliselt selles kinni, et pooled arvavad, et neile pole liitu ja mainekujundust vaja ja pooled arvavad, et liituda võiksid eelkõige need, kes teenivad blogiga reaalselt igakuist sissetulekut. Parandage mind, kui eksin. 

Seaduslik pool seaduslikuks pooleks, sest kõik mis on paberil juba kirjas, poleks vaja ehk uuesti üle kirjutada. Kui juhtub, et seadused jäetakse täitmata või rikutakse, siis pakun, et selleks on võimaluse korral muud ametiasutused, kelle tööks on järelvalve või midagi kolmandat.

Ma olen jätkuvalt arvamusel, et väga palju on seda, mida ei anna paberile määrida. Need kirjutamata reeglid, mis teeksid koosolemise mõnusaks, aga mittetäitmise eest vangitrellide taha ei saadeta. 

Ja ehk on hoopis nii, et mina ei näe blogijaid kui konkurente, kes kaklevad viimase blogileiva eest justkui muud toitu enam pole. Samas ei näe ma blogijaid isegi kui suurt kampa mega häid sõpsu-sõbrannasid, kes üksteisele patse punuvad. 

Kellena siis?

Ma ei tea, noh, võibolla siis blogijate liidu liikmetena?

Liikmetena, kes abistavad algajaid-alustajajaid blogijaid alates sellest, kuidas luua meeldiv taust blogi lugemiseks kuni selleni, millest soovituslikus korras kirjutada.

Liikmetena, kes panevad pahaks (teevad ettekirjutuse, laidavad maha jne), kui üks blogija närib paar aastat teise blogija kõri kallal.

Liikmetena, kes võimaluse korral juhivad tähelepanu postituse ebaseaduslikkusele, kirjavigadele, tõstavad esile sisukad kirjatükid, uued üritajad, vahvad leiud.

Liikmetena, kes jagavad omapoolseid oskusi teatud aladel (jap, blogileib ei saa jätkuvalt otsa!).

Ja nii edasi.

Kui keegi nüüd ütleks, et temal poleks ometi mitte mingisugust osa blogijate liidus, siis mina ei usuks. Ma olen isegi üsna laisk ja järjepidamatu, aga oleksin heameelega valmis aitama kaasa liidu loomisel, üritustel osalemisel (kasvõi siit mägede kauguselt) ja jagama suurima heameelega enda oskusi ... (sisesta mu oskus, millest oled huvitatud). 

Ma nüüd ei teagi, see läheb vist ikkagi sinna "omadega ei nussita" paragrahvi alla. Me ei pea olema parimad sõbrad, aga me ei pea ka käsi plaksutama kui meile ebameeldiv kaasblogija satub rünnaku alla. Isegi mitte siis kui ta on selles kaudselt süüdi. 

Mitte keegi ei keela mul unistada ja sellepärast ütlen, et blogijad võiksid kokku hoida juba selle tõttu, et koos oleme tugevamad ja targemad. Unistan, et meil oleks parem läbisaamine ja tahe rääkida ebameeldivused omavahel näost näkku, mitte raiuda klaviatuuri pooleks, et tõestada oma õigust. Omade kallal võtmine on üüülinõme (jah, veits kahepalgeline mu poolt), aga veel nõmedam on see, kui me hoia kokku, kui blogijaid on keegi kolmas ründamas.

Vot nii. Võite minuga arvestada.