Saturday, April 04, 2020

Üks päev meie elust

Kurtsin sõbrannale, et hetkel on madalseis meeleolus. Küsis, kas ma tahan lähemalt rääkida.

Muidugi tahan!

Tahan hoolikalt kirjeldada ühte päeva enda elust ning teil on võimalus üks päev korrutada tuhandega ja saategi mu elu. 

Aga olgem ikka kaasaaegsed.

#koroonapäevikud

Ärkan iga hommik selle peale, et üks karvane vend (õde) istub mu padjal ja liputab saba nii hoolsalt, et see on ilmselt juba sinine. Nähes kasvõi kõige väiksemat elumärki, asub ta mu nägu lakkuma. Ajan  ta ära, lakub mu  kaela. Ajan ära, lakub mu käsi. Peidan end üleni teki alla, ta vudib voodi otsa, kaevab teki alt mu varbad välja ja lakub neid.

Kui väike karvane näeb, et ma olen üleval ja mu käsi otsib telefoni, keerab end rõngasse ja jääb magama. Seejärel ilmub suur karvane, kes kuulis sahistamist. Ta kõnnib minu juurde (ma kiiresti teesklen magamist), kõnnib teisele poole voodit Igori juurde. Naaseb minu poolele ja võib edasi tagasi meie magamist kontrollida mitmeid kordi kuni hüppab oma massiivse kehaga voodisse, haarab enamiku teki enda alla ja jääb ootele. Lamamisprotseduuri saadab colliele kohaselt üks hirmus pahur ving.

Teeskleme rõõmsalt koos seal magamist kuni mõistan, et uni on selleks korraks läinud. Tänks, koerad. Aitäh iga hommiku eest.

Kohvivesi läheb tulele. 

Hommikusöögiks söön ühe Kanada koka retsepti järgi küpsetatud mune. Pann madalale kuumusele, korralikult oliiviõli pannile. Löö otse pannile 2 muna, soola-pipart peale. Kuumus samal ajal jätkuvalt minimaalne. Sega pannilabidaga pidevalt. Alguses näeb möks välja nagu õlis uppuv munaroog, aga mida edasi küpsetad, seda rohkem haarab muna õli endale kaissu ja lõpptulemus on ülipehme, õrna oliiviõli aroomiga roog. Ära lase munal kivikõvaks küpseda. Kui tundub, et pole enam toores, võta pann tulelt ja lase tiba järelküpseda, kui sulle liiga vedel ei meeldi. 

Samal ajal oled rösterisse visanud kaks terasaia- või leiba. Mul on külmkapis eelvalmistatud majoneesi ja dijoni sinepi segu purki (1/3 sinep, 2/3 majoneesi) ning sinep pluss majonees on hästi mõnus määre saiale. Kõbedatele saiadele kaste ja muna peale, kõrvale tomat ja kohv. Minu hommikusöök.

Hommikutel nagu täna, mil terve pere ei näita absoluutselt ühtegi elumärki, lähen ise koertega jalutama. Suvel on eriti hea käia varahommikul jalutamas, enne kui päike on terve ilma tuliseks kütnud. Ma ei olnud lapsena kunagi hommikuinimene, aga suure inimesena oskan hommikuid palju rohkem nautida - hea söök, rahulik aeg, vaikus, päikesetõus ja imeline linnulaul.

Kella üheksaks on enamik rahvast ärganud ja pidu võib alata. Varasem haudvaikus ei saabu meie majja ennem kui kõik on magama läinud. See on ideaalne selgitus meie pere igale päevale. 

Algab igahommikune kemplus kõige väiksemaga, mida ta süüa tahab (nagu mäletate paar postitust tagasi, siis tema sooviks on nutella otse purgist), kuidas ta pesema saada, kuidas ta riidesse saada ja üleüldse, millised riided sobivad. Selline mõnus-tore kolmeaastasega päeva algus. 

Samal ajal on Annekas ehk keskmine ka ärganud, toimetab tegevusi nii, et keegi ei saa arugi, kas laps ikka ajas end üles. Teeb voodi korda, peseb, vajadusel läheb koertega õue kui ma pole jõudnud, viib prügi välja jne. Peale söömist avab arvuti ja valmistub koduseks õppetööks. 

Neti ehk kõige vanem magab veel. Suurima ajame lõunasöögiks üles ehk jõuan tema juurde hiljem tagasi.

Mulle meeldib enne lõunat teha kõik koduga seotud koristused. Tolmuimejaga põrandad, nõud, pesu masinasse ja kuivama, prügi välja. Uueks lemmikuks on mul Kärcheri SC 3 aurupesur, millega eemaldan köögipindadel rasva, pesen põrandad ja aurutan kõike muud, mis tundub, et võiks üle saja aasta taaskord puhtaks saada. Koridoris panen kappi kõik sajajalgse sada jalanõud. Enda toast võtan tolmu ja ajan riidekappi tagasi kõik sealt väljaroomanud riided. Lapsed kamandan enda mänguasju koristama ja peale nende lõpetamist koristan veits üle.

Hommikud mööduvad enamasti helikiirusel. Ärkan ja juba on vaja valmistada lõunasööki, sest kell kisub 12 poole. Enamik päevadest teen süüa mina. Juhul, kui mul on muud tegevused, teinekord ka niisama telefonis lösutamine, siis võtab lõuna ette Igor. 

Kella 12 paiku ajame Neti üles. Selleks ajaks on Annekas kodutöödega lõpetanud ja läpakas on vaba järgmisele lapsele. Temal võtab kodutöödele aega õhtuni, sest ta ei ole selline otse vend. Ei. Ta üritab mitut tegevust korraga ette võtta ja tiirutab kodutööde ja muude asjade ümber kuni päike hakkab loojuma. 

Kõikide muude igapäevaste toimetuste rütmis käib muu trall noorima ümber. Ta on jätkuvalt laps, kellega peab iga hetk tegelema, sest kui meie ei paku talle tegevust, genereerib ta ideid iseseisvalt. Loodud plaanid on sellised, et ta võib terve elamise ümber pöörata, endale viga teha, teistele viga teha või tekitada nõnda palju segadust, et koristame järgmise hommikuni. 

Võrreldes tüdrukutega, kellele saime anda rahuliku tegevuse läbi loomingu, siis Erikut ei huvita absoluutselt joonistamine või muu meisterdamine. Paberile maalimine isegi ei alga paberile maalimisega, vaid ta üritab pigem kas ennast või elamist üle värvida. Veidi ohutum on temaga õues olla, kus lähevad peale pallimängud, liivakastis ehitamine või aias ringi avastamine. 

Ei saa mainimata jätta ka sireen, mida võib iga veerandtunni tagant ta suust kuulda. 

Peale lõunat läheb üks lastest, enamasti Neti, koertega pikemale aasaringile. Kui veab, läheb Erik lõunaunne meie juures või ämmaga. Viimased päevad pole tal suurt und olnud ja meie kauaoodatud vaikusehetk jääb tegemata. Okei. Laseme energiliselt õhtuni välja. 

Pealelõunat üritame aega leida aias nokitsemiseks. Need lillesibulad, mis ootavad paar nädalat mulda istutamist ja kuurialune, mis ootab korrastamist ja kelder, mis tuleb asjadest tühjaks teha või mänguasjad, mis justkui kerkivad kõikjale aias.. Kes vähegi elab aiaga elamises, teab, et aiatööd ei saa kunagi otsa.

Kõige vahele leian end pidevalt nina telefonis. Mõinkord on telefonis olla äärmiselt tore. Jutustan sõpradega, postitan pilte ja elan teiste eludele kaasa. Nojah, siis on need korrad, kus toksin tuima näoga telefoni ühelt äpilt teisele, ühelt veebilehelt kolmandale ja tunnen, kuidas telefonis olemine teeb mind uimaseks, samal ajal ka ärritab. Tahaks nutika nurka visata, aga hoian sellest kümne küünega kinni, et olla eemal kodusest elust.

Umbes nelja või viie ajal sööme õhtusnäki. Me oleme Igoriga üritanud magusast hoiduda ja viimasel ajal sööme pigem pähkleid, juustu, kirsstomateid, värsket kurki, kreeka jogurtit, vegan smuutit. Midagi kerget ja head, et vedada õhtusöögini välja. Tüdrukud teevad samasuguse eine, aga Erikuga on taaskord maadlus, sest tema ideaaliks on nutella, pannkoogid või vahvlid.

Kui ma ei käinud hommikul koertega jalutamas, siis teen seda õhtupoolikul. Õhtul meeldib mulle samamoodi nagu hommikul olla koertega metsas. Mõnus pehme päike ja rahulik õhkkond kui eriti keegi teine peale meie metsa või põllule ei satu. Erilised pärlid on suvised hilisõhtud, kui on pime, aga samas on kuuvalgel veel ere ja õhk meeldivalt jahedam kui päeval. 

Õhtupoolikutel on mul enamasti kaks tegevust - kas ma teen midagi või ma toksin telefonis. Olenevalt päevast ja olenevalt sellest, kui palju energiat on päevast alles jäänud. Lapsed suudavad õhtul palju paremini endale ise tegevust leida ja sellega on endal kergem päeva lõppu veeta.

Mul pole suurt kunstivaimu kodus olles tekkinud. Igor ütles, et võibolla lähevad lapsed kooli juba aprilli keskel ja sellega tekiks kodus palju rohkem aega iseendale, kodutöödele ja.. telefonis tiksumiseks. Loomiseks on mul vaja vaikust, et suudaksin paremini keskenduda kunstitööle. Pooleli olevatest töödest on hetkel Nänu kinkekaart ja lisaks tahan joonistada värviraamatu lehed. Soov on neid komplektina müüa, et inimesed saaksid annetada nt viis eurot varjupaigale. 

Mul endal pole hetkel lisaraha vaja, saame oma vähendatud palkadega hakkama. Teistel on suuremad mured. Näiteks varjupaikadel jäävad ära laadad, kus nad saaksid päris kenad summad loomade hooldekuludeks ja raviarveteks.

Telefonis surfates jääb mul päeva jooksul mõni film silma, mille panen õhtuks meile mängima. Lapsed söövad enamasti siis kui tuju tuleb ja meie Igoriga koos. Kes tahab tuleb meiega filmiõhtule, enamasti on lastel enda tegemised.

Õhtud on nagu hommikud ja magaminekuaeg jõuab kiirelt. Vanim läheb magama hilja, meie oleme selleks ajaks juba kustunud. Erikuga võib magama jäämine olla pikemat sorti võimlemine, aga vähemalt kahe tunniga võiks ikka hakkama saada. Peale Erikut läheb ka Annekas voodisse ja seejärel meie. 

Voodis vaatame Igoriga naljakaid videosid päeva lõpuks kuni silm vajub kustu. Lexi kaissu, Lasse mu voodiääre kõrval maas ja head ööd!

Selline on meie päev.






2 Responses to “Üks päev meie elust”