Sunday, January 12, 2020

Suurpere

Ma olen saanud kommentaare, kuidas me saame nõnda suure hunniku rahvaga hakkama ja enamasti ei oska muud kui õlgu kehitada. Jah, on suur erinevus kas olla ise, täiesti iseendaga või kasvõi kaaslasega. Samas olles hetkes, siis see on üsna loomulik anda just nii palju kui olukord vajab. Aga analüüsime tibake. Mis tähendab minu jaoks olla ema kolmele lapsele, kaaslane sloveenia mehele ning hoida nina väljas kohustuste uputusest.

Kõige suurem erinevus sellest, kas elada ainult endale või mitmetele, tuleb ilmnevad olukordades, kus on vaja vahet teha sokkidele ja aluspükstel. Tähendab, ma siiski tean, missugused on trussikud ja missugused on sokid, aga mul pole viimased kolm aastat aimugi, kellele need kuuluda võivad. Tüdrukute vanusesevahe on kolm aastat ja kui üks neist oli beebi ja teine pea 4-aastane oli elu nagu lill. Nüüd kui nende kingasuurust eristavad ainult 3 numbrit ning lisades sinna otsa minu pluss 1 suurus, tulevad ette olukorrad, kus leian laste sokke enda riiulist ja nemad minu omasid kapist. Isegi kui neil on mikimaussid ja minnid peal. Suurus on ju üheväärne.

Teine erinevus üksi elamisest lööb välja külmkapis ja sahvris. Pole vahet mitmeid kordi käime poes ja  ostame kärutäie toitu, kodus - toitu ei ole. Loomulikult kasvavad lapsed vajavad sööki ja kasvava lapse alla ei lähe mitte ainult pubekad, vaid ka isukad kolmesed, kel on.. lõpmatu isu. Pole miskit üllatavat, sest ka energiat on neil piiritult. Tänusõnad keskmisele, kes on ainus vähese isuga ja kui ostaksime toitu tema järgi, peaksime poodi sattuma korra kuus. 

Lisan vahemärkusena, et kui varem mulle meeldis poest süüa osta, siis hetkel võrdub poodlemine piinlemisega. Ometi alles sai seal käidud, kui tuleb taas naaseda.

Jätan vahele lood riiete ostmisest, sest see on loomulik, et enamasti ostame pigem lastele kui endale. Isegi kui läheme endale ostma, siis ostame ikka lastele. Ja isegi siis kui minna kindla plaaniga tuua poest vajaminevat enda tarvis, tuleb väevõimuga hoiduda lasteosakonnast. See on tüütu ja väsitav ja hea oleks kindlameelsem olla ning taaskord ostlemine, eks.

Tegelikult see kõik, millest jutustasin on lapsevanemaks olemise lihtsam pool. Jah, kulukam, aga kõige kergem sellegipoolest. Raskemaks toob kogu loo emotsionaalne pool ja pidev ängistav tunne, kas ma olen õigel teel. Kas ma olen arendanud last piisavalt, et tal on hiljem elus lihtsam. Kas olen pakkunud talle piisavalt tundeid ja armastust ja tähelepanu. Kas ma olen reageerinud olukordades nagu vaja ja hiljem tunnistanud endale ja lapsele, kui käitusin valesti. 

Tunnen, et emotsionaalne pool läheb aastatega aina keerulisemaks. Vestlesime Igoriga teemal, kui tüdrukud olid veel väikesed, kui lihtne oli nende meelt lahutada ja kui õnnelikud nad olid enamiku üle, mida pakkusime. Nüüd kui nad on suuremad, tundub laste eest hoolitsemine samamoodi nagu meil oleks kaks täiskasvanut, kelle füüsilise ja sisemise poole eest hoolt kanda. See ongi kõige raskem hetk püüda tasakaalustada nii nende elusid ja samas hoida piisavalt energiat ka endale. Tore ja puhanud ema võrdub minu silmis õnneliku perega. Püüa nüüd kogu kompotti maitsvana hoida, kui seal kirsid ja ploomid ja maasikad ja maasikatele ei meeldi alati kirsid ja ploomid tahaksid üldse iseseisvalt purgis olla. 

Kui eemaldada minust kogu kompott, siis ma ei teakski, kes enam olen. Üks põhjustest, miks tegelen igal võimalusel joonistamise ja maalimisega ning käin ka pildistamas ning võtan iga päev üsna palju aega enda sättimisele, ongi põhjusel, et hoida elavana seda tõeliselt Jaanikat. Jaanikat, kes tahaks elada ainult iseendale ja samas naudib võimalust anda parimat, et ka neljal teisel pereliikmel oleks hea. 

Ma tean, et elame ainult hetkes ja aastate pärast on kõik muutunud. Kurjam, juba homme pole miski sama, mis oli täna. Aga ma tahaks nautida kõike ja alati see nii ei lähe. Mul on salamahti ikkagi mingi tõmme Eesti poole, kuigi olen tänu tööle hakanud nautima ka Sloveenias elamist. Samuti tänu ilmale tõmban ma nina vingu kui mõtlen, et peaksin elama pikalt külmas ja hallis ning ostma hüpersuper tuule-,vee-ja tulekindlaid riideid kolmele lapsele andes kuradile hinge, et see kõik ka kinni maksta. 

Suurim põhjus, miks jätkuvalt oleme Sloveenias on Igor ja tema pere. Lausa patt oleks siit kuhugi minema ajada, vaatamata sellele, et hing käsib ja soovib ülepäeva midagi muud. Kordan sama, mida kirjutasin - homme pole enam nii nagu on täna ja, mis saab aastate pärast, ma ei tea. Kõike võib juhtuda ja ma tean, et mu tubli abikaasa läheb hea plaaniga sinna, kuhu mul suur soov on. Hetkel on sooviks Sloveenias ja mulle meeldib, et mu lastel on siin piisavalt hea elu, et mu emasüda ei valuta iga sekund. 

Elagu suurpered!




Leave a Reply