Monday, January 13, 2020

Moss moss

Enamik blogi lugejatest viskasid mõtte-silda, kui joonistamise väljakutse läbi sai. Mis oleks veel parem seletus lakke tõusnud lugejate arvuga võrreldes selle ajaga kui siin agaralt joonistasime. Aga ma tean kindlalt, et oli neid, kes tundsid väljakutsest rõõmu ja said reaalset kasugi. Teate, kui teil on sisemuses kunstniku hing ja te ei oska sellega midagi peale hakata, siis siinkohal oleks hea võrrelda näljast, kes seisab pungil külmkapi ees. Ja ometi midagi ei oska valida. Anna näljasele retsept ja ideed kõhutäiteks hakkavad jooksma. 

Las ma räägin sellest, kuidas mul teinekord endal on vaja motivatsiooni. Näiteks. Motivatsiooni mitte olla titt. Esimene reaktsioon ülihalbadele olukordadele mu mõistes on jonn. Vahel tunnen, kuidas ma pole suutnud emotsionaalselt intelligentsemaks areneda kui 5-aastane. Täna tuli vastus küsimusele, mida ootasin üle poole aasta. Täpselt kuus kuud tagasi hoidsin hambad ristis pisaraid, sest ütlemata valus oli olla põhjuseta eemaldatud teatud võimalusest. Nüüd, kui ma oleksin saanud liituda, murti võimalus mu jaoks miljoniks tükiks ja kästi kokku koguda. Ausõna selline tunne nagu nurka saadetud lapsel.

Vot, ma ei oskagi muud kui tihkuda nüüd ja kõik uhhaasse ja ahhaase saata ja minna metsa üksildusse elama ja oravatega võidu puudel ronida. Teine võimalus oleks jubedalt kommbäkki sooritada ja saada selg püsti iseseisvalt hakkama - juba meeldivam, eks. Kolmas variant oleks sooritada teekond nagu mulle ette anti niivõrd ebaõiglane kui see ka mu silmis poleks. 

Mina arvan, et see on tegelikult täiskasvanulik tunda endas kõik negatiivsed emotsioonid ja tunnistada teadmatust. Kiired otsused ja kõiketeadmine jääb mul vist 20 pluss aegadesse. Teadmatud 30ndad on toredamad. Ehk 40-aastaselt jõuan zen seisundisse. 

Rant out.




Leave a Reply