Monday, April 22, 2019

Vaesed ajad

Ajad võivad muutuda, aga vastus küsimusele, mida soovin Eestist külakostiks jääb samaks - läti küpsist, soome šokolaadi ja eesti leiba! Tegelikult kommi-šokolaadi osas ei anta mulle suurt otsustusvõimet, sest Igor on pähe võtnud, et mitte ükski magus ei maitse paremini kui Kalevi tehtud. Las olla. Mulle jäävad alati Selga küpsised ja must leib. Võimaluse korral ka pudruhelbed.

Pealelõunat leidsin mõnusa vaikuse hetke ja siin ma nüüd kirjutangi. Arvuti kõrval on tass kohvi ja pakk Selgat ning ainult üks samm ideaalusest, kui pesumasin otsustab üürgamise lõpetada. 

Ma armastan Selgat! Selga on suurepärane otse pakist näksimiseks kui ka maailma parimateks küpsisetortideks. Viimane on üks põhjuseid, miks ootan suurima rõõmuga seda kingituseks kui keegi vähegi Eestist suuna siiapoole toob. Miskipärast tehakse siinmail kandilistest küpsistest ainult "butter cookies", mis muutub kreemi vahel mudapehmeks.

Kas ma just küpsistest tahtsin rääkida, aga vähemalt tõid nad mu blogisse kirjutama. Teate, kunagi olid ajad, mil pakk Selga küpsist oli minu suurim maiusroog kahel põhjusel. Esiteks see maitses hästi ja teiseks oli see üks väheseid rõõme, mida lubada sain. 

Aasta oli 2006 kui minu terve kuu elamisraha oli umbkaudselt 200 eurot. Taban end mõttelt, et raha väärtus ja hinnad poes olid teised, aga kõigele vaatamata oli ka siis antud summa häbiväärselt väike. 

Peaksin alustama algusest, et kogu summa ei kulunud kõigest riietele ja söögile, vaid selle eest maksin üürigi. Umbes 2/3 summast siis. Ülejäänud oli kõik, millega pidin täitma enda kõhu, leidma hilbud endale ja lapsele selga ning ostma ka mähkemid ning rpa-d. Need olid päris vaesed ajad meil, kuid ometi ei mäleta et oleksin ennast kunagi tundnud augus. Sõin tunduvalt vähem, jahtisin soodukatel odavamaid kaupu ja kaltsukatest paremaid saake kui nüüd poest leian.

Praegu on meil 15 aastat vana auto ja maja, mis tahab, kas kapitaalset remonti või parem isegi täielikku lammutust ja nullist alustamist. Kehitan õlgu ja ütlen, et ma ei tunne end vaeselt. Tunnen, et saan lubada endale piisavalt ja, kui on, midagi, mida meie rahakott katta ei suuda, siis lükkan unistuse tulevikku. Kõige halvem, mis juhtuda võib on see, et muudan meelt ja ei tahagi enam.

Meenutan, et kõige halvemad ajad mu jaoks olid hoopis need, kui üritasin materiaalsete asjadega tõsta enesehinnangut või ehitada mingit pilti enda ümber. Raiskasin meeletult raha ja olin ilusate asjdega õnnetum kui varem.

Ei saaks öelda, et olles piiratud vahenditega, suudan olla pilvepiiril õnnelik. Ma armastan reisimist ja vaesematel aastatel polnud mul võimalik koduriigist kaugemale minna. Isegi kodumaal reisimine käis üle jõu. Need hetked olidki kõige raskemad. Jumal tänatud, et siis polnud Facebook veel levinud ja ei tekkinud võimalust sotsiaalmeedia vahendusel kadedusest pooleks minna. 

Ja kadedust oli mul siis piisavalt! Mida noorem olin, seda rohkem ajas materiaalsus roheliseks. Ilusad asjad ja raha ei anna enam samaväärset tunnet kui näiteks näen eluga rahulevaid inimesi. Enesekindlus, oskused, teadmised, rahumeelsus, õiglus, väärtused. See pole küll enam nii rohekas tunne, vaid pigem tekitab trotsi ja usku, et minagi suudan kaugemale jõuda. 

Aga elagu Selga küpsised! Sain ajas tagasi rännata ja mõelda ajale, mida olen siiani ehk piinlikkuse või kurvameelsusega meenutanud. Nüüd näen aga paljut teisiti. Mul olin mina ja rahu ja olin õnnelik. Veidi vaene, aga üsna õnnelik.







Leave a Reply