Monday, April 01, 2019

Magnooliasadu minus



Istun vaikses köögis oma lõpetamata ülikooliharidusega ja kirjutan postitust, kuhu võivad sattuda paar piinlikku grammatilist viga. Veelgi piinlikum on ehk see, et mul puudub igasugune häbitunne saavutatu üle nagu oleksin isegi uhke või nii.

Uskumatu tegelikult. Pool lapsepõlve unistasin ideaalse elu saavutamisest ja gümnaasiumi lõpuklassis uskusin kõige võimalikkusesse rohkem kui kunagi. Ideaalsus oli see, mis polnud kunagi käegakatsutav, vaid alati tulevik. Tulevik polnud aga kunagi käes, vaid alati homme. 

Keegi ei andnud mulle eluõpetust teemal juhuslik vedamine või seletanud lahti õnne mõistet. Ehk kuulsingi, aga lasin mööda. Õnne võisin parimal juhul kirjeldada vedamisega, mis pole seotud raske töö ja higi valamisega. Lisaks ma ei olnud näinud, et minu õuele see va õnn oleks niisama jalutanud. Minu jaoks on õnne parim kirjeldus hoopis läbi ellujäämise ja viimase raasu eest võitlemisega. 

Mis siis, et kannatlikkus pole mu tõmbenumber. Aeg on siiski kannatust andnud ja õpetanud kasvõi läbi ebaõnnestumise, et pole vaja tormata. See, mis oli eile tõde, pole enam homme sama. Minu kogetud ümmargune maakera on kellegi teise jaoks justnimelt lapergune pannkook-Maa. Mõlemis on ühesugune kogus tõde ja liigset enesekindlust olla kõiges kindel.



Viimased nädalad on olnud katastroofsed mu enesekindlusele. Isegi mitte halvas mõttes, vaid see, kuidas olen pidanud tõmbama kopsud õhku ja tunnistama, et minu maailma-pilt on tibake tagurpidi, võttis jalgealuse keerlema. 

Pahad pole alati pahad ja head pole head. Parim kokkuvõte kogu loost. 

Eneselegi üllatavalt otsustasin proovida edaspidi kasutada elus strateegilisi lükkeid. Ma olen tõeline siirusepomm olnud. See on väsitav. Olla avatud kõigele ja kõigile. Otsus võis tegelikult sündida energiapuudusest ja vajadusest teha targemaid valikuid. Näiteks inimeste osas, näiteks selles palju valin igapäevaseid koormaid, näiteks selles, kellele jagan väärtusliku aja viimaseid riismeid. 

Päris mõnus hakkas. 

Sellegipoolest kuhugi peitu ma ei poe. Mõistlikus kogus saab paljut nautida. Võtame või antud postituse. Või seda, et õhtu viimased tunnid lähevad filmile, mida vaatame kolm päeva järjest. Uni, noh! Või seda, et peaks hakkama planeerima telgireisi Ungarisse. Sorri, Horvaatia, mitte sel aastal!

A mida teie teete? Mis on teie kevade värske mõte? 







Leave a Reply