Saturday, March 23, 2019

Head ja natuke sopased

Nädalaid ja võimalik, et isegi kuid tagasi saatis sõbranna mulle e-raamatu faili ja soovitas mul see kindlasti läbi lugeda. Mida oleksingi tol hetkel teinud ja mitte lõpetanud enne kui viimane lõik on läbitud, sest nüüd ma tean, et tegemist on meeldivalt huvihoidva kirjatükiga. Aegu tagasi aga ei avanud telefon faili ja sinna ta jäi.

Poleks B. uurinud kuidas mulle raamat meeldis, poleks ma üritanud seda uuesti avada. Seekord arvutis ja täiesti õnnestunult sai iBooks ülesandega hakkama. Tere, "The Wife Between Us"! Sa olid hea, ootamatu pöördega ja kuigi lõpp jäi minu meelele lahjaks, tekitasid huvi otsida e-raamatukogust järgmist raamatut. Võit omaette.

Ühelt romantikalt teise hüpates õnnestus mul maanduda järgmistel. Valisin alustuseks tasuta raamatuid, et mitte krediitkaarti koormata ja, kuigi silmad põlesid vana hea Sherlock Holmes' suunas (iBook' raamatukogus absoluutselt prii), siis hing ihkas põlevaid suhteid, armastust ja uusi lugusid.

Hetkel on mul kerge muie suul, et arvasin leidvat häid JA tasuta raamatuid. Kuigi üldsegi ei kahtle, et see oleks võimalik, sattusin kerge vaevaga hunniku "sopakate" peale. Kiiret seletust tehes võin öelda, et "sopakas" on ülikooliaegselt sõbrannalt laenatud väljend raamatute kohta, mille puhul on autoriteks näiteks Barbara Cartland. Kui vajate paremat põhjendust, siis samasse kategooriasse võib minu silmis vabalt suunata ka bestselleri 50 varjundit ja kõik ta järglased. 

Ei, "The Wife Between Us" pole sopakas, aga järgmised kaks raamatud, mille absoluutselt diagonaalis läbi lugesin, olid. Te võite aimata, kuidas algas lugu, milline oli sisu ja isegi lõpu teadmiseks pole vaja selgeltnägijate abi otsida. Sopakas on ühtemoodi läbiva tooniga ja kõige olulisem oleks rõhku panna raamatu kergusele tänu millele on see võimalik kasvõi ühe hingetõmbega sisse ahmida. 

Ärge saage minust valesti aru. Ka sopakal on oma aeg, koht ja fännid. Näiteks kasvõi mu sõbranna, kes on kõike muud kui lihtsameelne neiu - hoopis vastupidine. Enesekindel, intelligente ja äärmiselt hurmav naine. Parima seletuse võin vabalt laenata filmide näol. Võime nautida "American Pie" kõiki osi ning naera end pooleks "Mean Girls" filmi vaadates, kuigi enamik ajast samalaadne žanr ei kuulu lemmikute alla.

Kes tahaks aga sopakatest rohkem teada, siis palun. Jaanika sulest on sündimas eestilaadne armastuseteemaline raamat, milles leidub äratundmist otse meie elust ja teinekord ehk ka meie fantaasiatest. Head lugemist!

------------------------------------------

Uskumatu, et olin jätkuvalt end leidmas päev-päeva järel Konsumi kassast, mis oli ühteaegu mu vangistus kui ka vabastus. Poleks ma pidanud töötama varahommikust hilisõhtuni, et maksta kõikide arvete eest, mida mu invaliidist vanemad tekitasid, oleksin läinud ülikooli, leidnud end vahetusõpilasena Pariisist ja kogenud nii palju huvitavat, mida maailm pakub. 

Aga ei, siin ma olin. Sai saia järel, Karumsi kohukesed ja Tartu limonaad. Piiks-piiks, siin on teie arve - viis eurot ja 30 senti. Kiire aitäh ja palun, mida enda suust laususin klientidele, tuli väga harva kui mitte eales vastuseks. Tundsin end kui lõksupüütud karvapallist jänesepoeg, kes üritas küll südames ebaõiglusele vastu võidelda, aga sama oli leppinud saatusega, millega näis mõttetu kakelda.

Hõõrusin poolsuletud silmi valutavaid põlvi ja jõudsin vaevu mõelda kõikidele täitmata kohustusele, mis on peale tööpäeva lõppu, kui saabus järgmine klient. 

Oli vaikne õhtu, mis näis viivu lohutusena peale kiiret päeva kassas. Esimest korda tänase õhtu jooksul õnnestus mul kuulda viisakat tervitust ja peale seda, kui mu käsi oli haaranud kallimat sorti veinipudeli lindilt, tõstsin pilgu ning minu ees seisis laia naeratusega noormees. 

"Palun vabandust, ma loodan, et ei ehmatanud teid! Mulle näis, et olite mõtetega rännanud kaugemale kui see pood siin," lausus meeldiva välimusega noormees, samal ajal pakkides kaupu kotti kui olin selle läbi piiksutanud. 

Tundsin, et mu keha on läbimas välgunool, mis jättis punase jutina märgi mu varvastest kuni juuksepiirini ning vaevu suutsin kangestunud huultelt vastata: "Pole midagi."

Suureks abiks polnud ka see, et ta näis olevat mind väga pingsalt jälgimas, kui asetasin ta ette värkselt kaalutud lõhetüki. Ma ei oska isegi öelda nüüd, kas mu kaitseingel oli abiks, sest vähegi teises olukorras oleksin talle järgmise ostu ulatanud üsnagi värisevate kätega. Iga ta pilk täitis mu keha sooja surinaga ja samal tekitas meeldivat enesekindlust nagu oleksin teeninud taolise põhjaliku tähelepanu igalt poodi saabuvalt kliendilt. 

Ta pidi olema eriline.

"Ma tean, et see võib sinu jaoks ootamatu olla ja olgem ausad, ka mina ei käitu taoliselt iga kell," ütles noormees arglikult poekoti poole suunas vaadates. Tõstes pilku ta jätkas: "Te näite olevat äärmiselt huvitav neiu ja ma tahaksin teid rohkem tundma õppida."

"Mind?" vastasin ootamatu kõrgendatud tooniga.

Noormehe pilk näis mu pilku põletavat ja mulle tundus, et esialgne häbelikkus oli temas kadunud.

"Ma oleksin ääretult õnnelik, kui võiksin viia teid peale tööpäeva lõppu Pierre' maailma parimat tomatisuppi sööma või Crepp' pannkooke maitsma või kurjam, võime kasvõi Statoilist kabanossid kaasa haarata."

Enne kui jõudsin talle lühidalt kirjeldada oma tihedast päevast, mis kahjuks ei lõppe isegi Konsumi sulgemisega, sest pean minema koju ja vaatama, et mu vaevalt liikumisvõimega invaliidist vanemad on kenasti voodisse jõudnud, jätkas ta juttu.

"Ma käin kiirelt läbi MyFitness jõusaalist ning täpselt kell 23.00 on mu Porsche (aitäh, S.) pargitud esiukse kõrval paremas reas ning kindlalt teid ootamas. Muud pole vaja teil öelda, kui ainult "jah"."

"Jah!" libises kergelt mu huultelt. 

Ta jäi mind hämmastunud muigega vaatama, maksis arve eest ja täpselt sama kiirelt kui oli saabunud, ta lahkus.

Laususin vaid omaette õrna hääletooniga: "Kristiina, mida sa oled teinud?!"

----------------------------------------------------

Lugesite esimest peatükki raamatust "Kristiina, mu arm". Ma ei tea, kas järgmisi peatükke järgneb, aga kui ma oleksin instagramis, siis raudselt paneksin hääletusele. Seniks võite soovitada huvitavaid raamatuid mulle, insipratsiooniks või nii. Mina tänan.







8 Responses to “Head ja natuke sopased”

  1. Haaaaaaaaaaaaahaa, täpselt sellised need lood on jah :). Muide, see automark on Porsche.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, deem, kohe näha, et olen aint Opeliga sõitnud! :O :D

      Delete
  2. Hahaaaa, väga hea ������
    Ainult see "hõõrusin poolsuletud silmi valutavaid põlvi" tekitas küsimusi...et kas silmi või põlvi või ehk mõlemaid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on nagu Kroonika "Elisa Kolk semmib endast 26 aastat vanema Heti Tulve ärimehest eksiga?". Kas Heti Tulve on 26 aastat vanem või 26 aastat vanem Heti Tulve eks on 26 aastat vanem. Mitte keegi ei tea! :D

      Delete
  3. No sul on nüüd ilmselt uus karjäär silmapiiril terendamas 🙂.
    Vist lauseehitust tuleks veel harjutada. Mitte kõik laused pole veel terve lõigu pikkused ning huulde hammustamised, punastamised ja sisemised jumalannad olid ka puudu. Aga kaitseingel ja välgulöök vähemalt olemas, tubli 😃.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on õigus! Ma olen tiba ärevil siin, kuna saan sisestada lause “sa oled minu oma”. Sisemine jumalanna polnud isegi meelel...😃

      Delete
  4. Nii.... kus teine ptk on?

    ReplyDelete