Sunday, January 06, 2019

Tere, 2019!

Käisin täna kergel poeringil, et leida Igori 30. sünnipäevaks kingitus ja tulin koju tagasi täpselt samal moel kui käin endale vajalikke asju ostmas - mitte midagi endale ja ostud ainult lastele. Tulevane sünnipäevalaps jäi kingist täielikult ilma (planeerin hoopis teha üllatuseks meile üks nädalavahetus lasteta või kinkida kontserdipiletid), lapsed said Lego ja mina ostsin ühiuue trükikojahõngulise märkmiku. Sest. 2019. Tuleb. Äärmiselt. Huvitav. Aasta. Ja ma ei taha hetkegi sellest ajast maha magada või unustada.

Kuni järgmise nädala lõpuni lasen salapärasel hõngul meid edasi viia, sest just nüüd kui ei kunagi varem võivad meid ees oodata tõsised muutused. Jutt ei käi millestki muust kui Eestisse kolimisest. Saan öelda, et see pole otseselt meie südamesoov, vaid asjade loomulik käik, kui Sloveenias ei näi teatud asjalood kulgevat. Omamoodi olen lahti lasknud tapvast soovist kolida või hoida kramplikult kinni Sloveenia kenast elu, sest meie otsused tulevad reageeringuna sellele, mida me kontrollida ei saa. See on hea ja rahustav ja ma ei karda enam. Ükskõik kuidas elu edasi kulgeb, me teeme seda koos perega, ühes või teises riigis.

Meie detsember oli äärmiselt igav ja samaaegselt mõnus kuu. Ma rääkisin oma viimases videos täpsemalt sellest, kuidas lasin muretsemise koormast lahti ja olen hakanud elu tõeliselt nautima. Ei mingit sundimist või tobedaid positiivseid lauseid, mis peaksid justkui aitama. Mkm. See oli tegelikult parim tõestus millelegi, mida teadsin juba ammu, aga ei osanud rakendada. Kui lahendan suurimad, elamise alustalasid hoidvad probleemid, näivad igapäevased sekeldused olematud ja kaob pidev äng kõikide pisikeste detailide üle, mida ei anna kontrollida. Las läheb lepase reega, minu roll on vaid kannul püsida. Peaasi, et kelk ise terve on ja jalad jõuavad kanda.

2018 aasta viimasel päeval tegin paroodia intervjuudest erinevate blogijatega ja oh, kuidas ma armastan kogu protsessi ja ka lõpptulemust. Olen suure hirmuga hoidunud filmimisest, sest ehk olen liialt vaadanud teisi ja soovinud saada sama tulemust, mõtlemata, kas tahan üldse midagi samasugust teha. Vastus on - eriti mitte. Proovisin enda moodi ja armusin! Jah, see olen mina seal igas võtmes ja, kuigi nägin Malluka postituses tema fännide mitmeid negatiivseid kommentaare, siis see polnud minu jaoks üldsegi mitte halb. Ma tean, et täpselt samamoodi nagu sain hõiskeid ja kiidusõnu, siis sinna juurde kuluvadki ära igasugused tagasisided. No ei pea iga minu tegevuse peale silda viskama, kui see ei meeldi. Kui meeldib.. teate isegi.😁

Lisan lõppu vanaaasta õhtul ilmunud intervjuu ja ütlen seda, et loodan, et ka teil on 2019. aastal miskit, mis lööb silma särama ja paneb jalad liikuma. Aidaa, 2018 ja aitäh kõikide õpetuste eest. 2019 on see aasta, mil saan õpitut kasutada ja võtta appi oma leitud tugevad küljed.





Leave a Reply