Wednesday, January 16, 2019

Kui töö tundub liiga hea

Uued tuuled on viinud meid Igoriga olukorda, kus oleme varsti mõlemad tööotsingutel ja vaatamata kõigele hirmutavale tundmatule oleme rahulikud. Me oleme koos ja meil on mütsist võluda mitmeid erinevaid plaane ja lahendusi. Eelkõige on meil olemas me kaks.

Avastasin end tuhnimas huvipakkuvates Eesti firmade kodulehtedel ja üks neist palus vastata küsimusele, mis oli viimane ebaõnnestumine ja, mida sellest õppisin. Teate mu vastus võib tulla seal ootamatult pikk, sest viimased kuud tõid nõnda palju õppimist, et parem kirjutan kogu kompoti blogisse.

Etteruttavalt ütlen ära, et minu õppimiseks sai see, et kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis ilmselt see ka nii on. 

Kui ma sain kooliaasta alguses elu parima tööpakkumise, mis näib iga hobifotograafi/ blogija unistus, siis tundsin, et minu jalad enam maapinnal ei käi. Esimene kuu näis kõik absoluutselt parimana ja ma elasin iga hetke sellele tööle mõeldes, otsides paremaid lahendusi, olles kindel, et jah - see ongi SEE, milleks olen viimased aastad valmistunud. Olin iga keharakuga enesekindel oma võimetes teha pakutud tööd parimal võimalikul viisil. Jah, just nõnda hea see kõik oligi.

Peale seda kui minu esimene tööots jäi ootamatutel põhjustel ära, hakkas kõik kuidagi allamäge minema ja ma tundsin igapäevaselt end äärmiselt ebakindlalt. Ma lahkusin isegi oma tollasest töökohast, et saaksin olla ajaliselt iga kell valmis reisima ja leidma tööandjale kiiresti lahendusi. Lisaks olin kindel, et mul pole vaja tööd, mis ei anna mulle teostuselt midagi ja uus tööandja näitas igati huvi nagu saaksin igapäevaselt värskele firmale kasulik olla. 

Ütlesin, et kõik hakkas enne esimest töölendu allamäge minema - jah, just nii see oligi. Ei saabunud lepingud, ei antud mulle enam tööülesandeid ja alati, alati olid vabandused kõigele, mis toimus. Ma olin nõnda pimestatud ideaalsest töökohast, et leidsin, et nendel vabandustel on ka põhi all ja hoidsin end tagasi ning käskisin oodata. Kohe läheb kõik paremaks. Praegu mõtlen, et olin ikka päris idioot, et lahkusin töökohalt juba siis, kui tundsin, et asjalood ei lähe õiges suunas. 

Sain samaaegselt ka suhelda firma teise töötajaga ja ta oli umbes sama ärevil, kui mitte rohkem, kui mina. Ta lahkus samamoodi töölt. Meil pole suuremaid laene ja kulusid ning saame mõnda aega mängida tööta, ilma, et pankrot kaelas, aga temal olid vastupidised lood. Ja oi, kui ebakindlalt temagi end tundis. 

Ma kirjutasin facebooki, et ei saanud õigel kuupäeval palka ja mida peaksin tegema. Tegelikult oli see ainult pool tõde, sest ka teine töötaja ei saanud raha. Kammoon Simmo, see ei saa olla kokkusattumus. Kinnitasin talle küll, et ju siis tööandja on veidike "messy" ja ta ütles, et kannatab "messy" ära, peaasi, et töökoht säilib. Aga sellest inimesest ma ei taha suurt rohkem rääkida, sest peale oma ärevuse on ta kahjuks ka väga pime inimene ja pidin nägema, kuidas ta kiirelt otsis mulle asendust kui tööandja ütles, et Jaanika on ebausaldusväärne.😀 Nuga kaks korda selga pole kunagi nii magusalt tundnud!

Miks ei saanud Jaanika õigel ajal palka? Peale mu Facebooki posti visati ninale, et tema tegeles pidevalt lahenduste otsimisega ja, kui nägi postitust, siis otsustas kindlasti mitte antud tundide eest raha maksta, sest olen teda petnud tundide arvuga ning justkui andnud rohkem kui reaalselt tegin. Ja kuna ta pidas sõbrasuhteid oluliseks, siis ta ei öelnud seda ei siis kui andsin tunnid, ega ka siis kui oli palgapäev ja ta ei maksnud. Püha lehmakook!

Pidin kõigest kuu aega veel ootama kui sain veidi väiksema summa kui oleksin pidanud tundide eest saama. Ma olin väga pikalt närveerinud kogu teema tõttu ja tolleks hetkeks kui raha lõplikult saabus, olin lahti ka kogu saagast (mineee kui hea tunne!). Jääb vaid küsimus - miks kustutasid enda kommentaari mu Facebooki postituselt? Sa ju kujutad ette, et mul pole soovi kirjutada blogisse su nime ja, kuigi su nimi pole isegi õigesti kirjutatud, siis ikkagi. Siia ma seda ei pane, aga soovitan väga ettevaatlik olla firmaga, mis hakkab rentima Inglismaal riideid. Ma ei ütle, et tööandja oleks pahatahtlik, aga ta on äärmiselt segaduses ja illmselt vajaks kogu kupatuse all rohkem abikäsi kui tunnistada tahaks. 

Tore oleks siinkohal jutuga ühele poole saada, aga kahjuks pean edasi rääkima.

Samal päeval kui minu unistuste töökohas jäi esimene ja viimane palk saamata, kirjutas Igor, et tema ülemus soovib mind ASAP tööle ja ma olin väga meeldivalt üllatunud. See inimene, kes mind tahtis samale ametikohale nagu Igor, lükkas mu teise töösoovi kuu tagasi ära. Põhjusega, et mu sloveeni keel pole nii hea. Arusaadav. Ja korraga olin ma osakonna suurima ülemuse poolt tahetud ja võimalikult kiiresti. Ohh, man! See kõlab ju liiga hea, et tõsi olla! Oh, shit..

Ootasime kuu, ootasime kaks. Igor võttis selle aja jooksul endale kahe inimese töö, et mind õpetada ja anda hiljem pool enda koormusest mulle üle. Kahjuks oli pidevalt käimas mingi arusaamatu viivitamine. Kohe-kohe tuleb vastus, aga ei. Järgmine nädal. Homme. Reedel. Ei.

Meil sai kahepeale rohkem villandit, mida võiks jagada ka kogu küla peale. 

Viimased kuud olin iga päev stardivalmis saada kõnet, minna allkirjastada leping ja asuda või samal päeval tööle. Otustasime Igoriga, et oleme lasknud endaga sel moel liiga pikalt käituda ja aeg on lõpetada ootused ja temal sealt firmast lahkuda. Et teaksite, siis andsime ka firmale hoiatuse, sest ometi nemad olid mind sinna kutsunud ja pannud mind pikaks ajaks ootele. Neil oli kuupäev ja eile õhtul pani Igori ülemuse lauale lahkumisavalduse. 

Ma küsisin Igorilt sada korda, kas ta ikka tahab seda teha. Meil oli küll kokkulepe, aga ma ei tahtnud, et ta tunneks, et peaks tegema midagi kui ta südames sooviks vastupidist. Teate, Igor on maailma parim abikaasa, sõber ja töötaja. Ta ei tee ühtegi otsust kergekäeliselt ja ta jääb oma sõna juurde. Ta ei ole viimaste aastate jooksul jätnud ühtegi päeva tööle minemata, ta ei ole see inimene, kes käiks pikkadel kohvipausidel, ta on võtnud kogu logistika töö nõnda südamesse, et on iseseisvalt end antud vallas harinud  ja ta on alati abistanud töökaaslasi, kes seda vajavad. Ta jäi otsuse juurde.

Lõpuks toodi välja ka põhjus, miks mind kogu selle pika aja jooksul tööle ei kutsutud ja see põhjus võiks lüüa teilgi katuse pealt. Kuna Igor on veel kuu seal firmas, siis ma jätan kirjutamata hetkel, aga kunagi saan teile selle halenaljaka põhjuse kirja panna. Ning ei, asi polnud isegi üldse minus ega ka mu keeleoskuses või misiganes võiks olla seotud reaalselt minuga.

Ma ei hakka seda postitust enam pikemaks venitama ja räägin teinekord, mis plaanid meil edasiseks on. Nagu ma juba mainisin, siis meil pole suuri laene, mis teeksid paikseks ja sellepärast on südames tunne, et kogu maailm on kandikul serveeritud.😊







2 Responses to “Kui töö tundub liiga hea”