Wednesday, December 05, 2018

Seekord ei jõua

Pidasin plaani heategevusliku piltide maalimise idee salamahti vaiba alla pühkida, aga näed, hing ei lubanud. Mis seal ikka, tunnistan ausalt, et sel korral pole mul ei rahalisi vahendeid ja mul on kergelt öeldes päris paks masendus nagu pudrukaussi uppunud lusikal. 

Päris ausalt rääkides olen hetkel täiesti töötu. Ma lõpetasin töölepingu, sest tekkis võimalus kodust tööd teha ja reisida ja oeh, see kõik tundus tookord võimatult hea, et ma ei taha isegi tagasi mõelda. Ja siin ma nüüd olen. Pean mainima, et pole absoluutselt kerge neid sõnu siia kirja panna, aga lugu on selline, et mu lootus hakkab iga päevaga kustuma, sest halvad uudised armstavad tulla üksteise järel.

Kui mul oleks rohkem raha, siis ma polekski hetkel Sloveenias, vaid sõitnud sõbranna juurde Eestisse. Kõik minu mured ei tähenda mitte midagi, sest mu imeline sõbranna kaotas just oma ema ja ma ei tahaks olla mitte kuskil mujal kui tema kõrval ja toetada iga hetke ta elust. Aga ma olen Sloveenias ja ma järjekordselt nutan. Mul on siiani kõrvus sõbranna ema soe hääl ja see, kui teatas, et me võime suvel iga kell nende juures perega peatuda.

Ometigi pole mu elu kõige halvem, sest Igor on minu kõrval ja kordab iga päev, kuidas me saame hakkame ja mul pole grammigi kahtlust ta sõnades. Aga ma ei tea enam, mis annaks mu hingele jõudu ja usku. Palun üks maagiline võlusõna, mis eemaldaks kõik enesekahtlused ja mõtted nagu olen  üks suur läbikukkuja ja haisev lehmakook. 

Kui planeedid satud nüüd kenasti soosivasse asendisse, siis loodetavasti sel kuul saan ka oma koduse töö esimese ja viimase palga ning sealt läheb tükike vähekindlustatud perede lastele jõulukingi ostmiseks. Rahapuuduses ma pole isegi mõelnud, mida enda lastele kinkida ja kui tuleb silme ette pilt ärklikorrusele pakitud mänguasja kastidest, siis ma tean, et asjad on viimane, mis meil juurde on vaja.  Sellegipoolest on lapsi, kelle jaoks kingi saamine on suur haruldus ja kui vähegi võimalik tahan abiks olla. 

Mine vaata sinagi Saagu Parem lehele, sest laste soove on seal palju ja need on tõesti väga tagasihoidlikud. Mul on meelde jäänud arutelud eelmistest aastatest, kuidas vaesema pere lapsed tahavad hirmkalleid kingitusi (kogu teema on mu jaoks kergelt öeldes ebaõiglane) ja ma tahan öelda, et kui kinkija vähegi soovib täita kellegi maailma suurimat unistust, siis pole vaja nina vissi tõmmata, vaid tunda head meelt, et sa oled täiesti normaalne empaatiline inimene. Tahad aita, kui ei taha, on ka paremaid kohti, kuhu oma energia suunata. 

Ilusamat detsembrit teile kõigile!




4 Responses to “Seekord ei jõua”

  1. Et tuleks midagi veel paremat, peab enne pisut madalseisu olema. Usu mind, elan sedasi hetkel pea iga kuu ja iga kord järgneb halvale viis korda parem! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ootan heaga peale suurt sõnnikuhunnikut koormatäit lilli ja olgu tulemas!

      Delete
  2. Absoluutselt kõik on mööduv!
    Ma ei ole eelnevalt kordagi siin sõna võtnud aga tahtsin sulle kinnitust anda, et kõik läheb mööda.

    Miks mitte need mänguasjad sealt ärklikorruselt välja võtta ning need vähekindlustatud perede lastele anda? Ühe vana on teise uus + saaksid selle annetusraha eest hoopis enda jõululauale midagi panna :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, me kindlasti anname teatud osa mänguasju mingi hetk kellelegi, kel neid rohkem vaja. Meil on üksikemast sõbranna ja temale jäävad tüdrukute riided, miks mitte ka siis mänguasjad (kui enda lapsed on valmis neist lahti ütlema :D). Vabandust, kui ma jätsin veidi vale mulje raha osas, et me ei ole päris näljas siin. Lihtsalt puuduvad hetkel vahendid, kui on vaja teha lisakulutusi. Nt lennupiletid meile eelarvesse ühe palgaga ei mahu. Ma ei tea, kuida teistega on, aga iga aasta oleme jõulude ajal teinud rahalisi annetusi või ostnud abivajajale asju ehk siis see on nagu kingitus ka meile endale. Jõulupraadi läheme ämmi juurde sööma. :D Aitäh sulle toetava kommentaari eest ja mõnusat pühadeaega!

      Delete