Friday, November 02, 2018

Tasuta asjad

Eile sõitsime kahekesi Igoriga pealinna ja tühjendasime kottideviisi riideid (enamik asju meie paksu ajast) ja jalanõusid Humana kogumispuntki ja ausõna, asjadest vabanemise tunne on isegi mõnusam kui see, et saan osta uusi juurde. Lisaks olin aastate jooksul pakkinud kõrvale tüdrukute riideid ja, kuna mul polnud siin lähedal lastega sõpru, viisime kogunenud kraami meie vanale ühikakaaslasele, kes kasvatab oma sõstrasilmset lokkidega tüdrukut täiesti üksinda.

Ma võin siis aegajalt (üsna tihti) viriseda, kui mu elus tundub miskit valesti, aga nähes inimest, kel on  pandud tohutu koormus õlgadele, siis mul on piinlik. Jah, ka mul pole kõike ja näiteks viimased kuud oleme ootamatu autoremondi tõttu pea näpud põhjas olnud, siis vähemalt on mure jagatud pooleks. Lisaks on Igori pere meist 20 meetri kaugusel ja, kui oleks suures hädas vaja tööle kauemaks jääda või kodus lisatööd teha, siis lapsehoidja mure on meile võõras. Pere hoiab alati kokku.

Paar kuud tagasi kohtusin neiuga, kes on minust küll 10 aastat noorem, aga meie elud on mõnes mõttes väga sarnased. Tol hetkel kui saime lähedasemaks, oli ta hakanud käima teraapias ja tegeles probleemidega endas, mis tulenesid lapsepõlvest. Turvatunde ja läheduse puudumine ja hülgamine vanemate poolt. Kõik see, mis on ka mulle tuttav. Ta oli valmis eemalduma perest ja ma üritasin igati toeks olla, et ta mõistaks kui oluline on astuda välja mürgisest keskkonnast ning saavutada iseseisvusega kontrolli enda elu üle ning kõik näis laabuvat õiges suunas. 

Ühel päeval ta teatas, et loobub uuest tööst ning võtab ühe oma vanematest enda juurde elama, kuna vanemal olid rasked ajad.  See oli inimene, kes oli talle küll väga haiget teinud, aga lapsena ootas ta lõpuni, et saaks kasvõi mingit vastuarmastust. Ma tean, et tema soov oli justkui teenida see välja, nagu ta poleks lapsena armastuse vääriline olnud või olid lihtsalt halvad ajad, miks elu ei saanud laabuda normaalselt. Kusjuures see oli minu mõte lapsepõlvest - mõistsin, et olukord pole õige ja olin täiesti kindel, et peavad olema mingit kolmandad faktorid, mis ei luba elul minna õigesse suunda. 

Lugu lõppes sellega, et vanem keeras lapsele taaskord selja ja valis tema asemel kellegi teise. 

Ka mul olid kunagi ajad, mil probleemid ja üksindus kasvas üle pea ning praegu lööb lausa südame rindu, kui näen lähedasi, kel pole hästi. Mu õnn muutub omamoodi lausa tühiseks. Samas tean, et omaette soiumine ja muretsemine on asjatu energia kulu ning eks sellepärast tegin eelmistel jõuludel annetuskampaania, et vähemalt kellelgi oleks võimalik lahendada probleeme ja ehk kellegi elu muutuks paremaks.

Ka sel aastal tahan endast tükikese anda ja kuna ma näen, et kõige rohkem on abiks ikkagi mu lugejad ja Instagrami jälitajad (jääb ära ajakulu küsides ettevõtetelt toetust), siis tuleb ka sel aastal võimalus teil aidata. Muidugi eriti lahe oleks, kui ma annaksin teile jõudu võtta käsile enda projekt, millega head teha. Heategevuse suurusel pole mõõtu, kui see annab su südamesse headust ja valgust. Säh, sulle tasuta asjad!

Igatahes hoidke mu tegemistel silm peal - ma olen kaks järmist kuud vabad, novembris tulen lausa Eestisse ja ma loodan, ehk leian siit mõned vahvad tegelased endale kampa.

Lõpetuseks midagi ilusat, tarka ja head. Minu laps!





Leave a Reply