Friday, November 09, 2018

Põhjused, miks saada rohkelt lapsi



Tahate ma tutvustan teile 10 pluss aastat tagust Jaanikat. Ta oli enda vanuse kohta nagu laps suure inimese kehas. Huvid olid ja plaanid eluks suured, aga need ei kõndinud käsikäes reaalsete tegemistega. Unistamine, jah unistamine oli noore Jaanika eriala. 

Ma ei ütle, et unistamine oleks halb. Oh, ei! Paljud unistused, mis aastaid tagasi mu pähe end sättinud olid, on tänaseks ärganud ellu igapäevaks. Küll olin mina kui unistaja rollis hoopis teistsugune inimene. Rutakas, kergesti ärrituv, enesekeskne ja eelkõige hoolimatu. 

Mul on väga raske olla hea ema ja iga jumala päev pean pingutama, et aastatega kasvanud Jaanika ei muutuks ühe sõrmenipsuga lapsikuks. Kahjuks mitte lapsemeelseks, vaid just lapsikuks. Teinekordki mind valdavad mõtted lüüa uks enda tagant kinni ja astuda ellu, kus poleks neid kuramuse tittesid ja varahommikust hilisõhtuni kestvaid kohustusi. Oh, millest ma räägin. Isegi öösel ei saa end tunda võimalikult vabalt!




Aga tänapäeva Jaanika ei sulge eales ust enda järel, sest ma ei oleks see, kes olen praegu ilma pika ja konarliku igapäevata, ilma lasteta. Ma ei taha siinkohal öelda isegi, et ilma maailma armsaimate põngerjateta, sest ausõna mul on teinekord tunne, et nad on lambanahas pisikesed põrguahvid!

Teemasse tagasi, siis tuletan endale aegajalt meelde, kes ma olen. Kes ma suudan olla tänu enda lastele. Ma suudan ja tahan olla parim kaaslane abikaasale. Ma tahan luua kunstiga ilusamat paika siin maailmas ja tänu heategevusele, tahan anda seda, mis teeb mu südame kuldseks. 





Öeldakse, et inimene ei muuta kunagi ja jääb alati selleks, kes ta on ja oi, kuidas vaidleks vastu. Ütlejal pole ilmselt olnud piisavalt põhjust muutuda läbi igapäevaste raskuste toredamaks, avatumaks ja kasvatada süda sada korda suuremaks kui see oli enne. Muidugi teinekord võivad raskused töötada vastupidiselt. See on ilmselt juba igaühe enda valik. Mina valin headuse.

Kõik eelnev ei tähenda, et oleksin ideaalne. Võiksin kirjeldada kõik oma 101 koledat külge, aga üritan iga päev mitte süveneda sellesse. Olevik, mitte minevik. Pealegi mõtetel on omadus tõmmata samasuguseid mõtteid ligi ehk siis, milleks keskenduda halvale. 



Olla ema, olla vähemalt harjukeskmine piisav ema oma kolmele lapsele on minu jaoks raske. See on tõepoolest mu suurim pingutus. Aga ma pean iga päev olema tänulik, et mul on raskeid hetki ja mul on põhjust pingutada. Sest see ongi kümne aasta taguse ja tänase Jaanika suurim vahe - mul on põhjused. Suured ja väikesed, karvased ja vähem karvased!💛

PS! Kõik pildid on tehtud meie lemmik paigas nimega Podčetrtek (loe: pood-tšõ-trr-tekk), kus on iga talv täielik imedemaa isegi lumeta. Hall udune pisike asula, tuledesäras klooster, romantilised kohvikud, käsitööõllepood, šokolaadipood, meie lemmik restoran.. kas jätkan või annan juhised, kuhu sõita? 




Leave a Reply