Monday, August 20, 2018

Unistuste aastapäev

Ütlen kohe, et ühestki reaalsest unistuste pulmaaastapäevast pole mul blogis kirjeldada, sest miskipärast on meie tähtpäevad möödunud unustades. Täiesti normaalne meie puhul. Näiteks avastame paar päeva hiljem, et täitunud on nii ja nii palju aastaid koos ja, kuigi teame kuupäevi kasvõi unes, siis need verstapostid pole piisavalt olulised, et korraldada prallet. Kas võib lugu olla selles, et iga päev koos on juba piisavalt hea, et ei pea rippuma teatud päevades kinni? Või oleme me hoolimatud unustajad, kel on igapäevaste tegemistega juba piisavalt aeg kinni, võta näpust.

Hea on see, et me mõlemad laseme kuupäevad heaga üle. Veidi kurb oleks kui üks laotaks roosimere voodile või korraldaks uhke söömaja, samal ajal kui teine pool kehitaks õlgu ja teataks "ups". Mina olen lisaks selline inimene, kes ei armasta küünlavalgel silma vaatamist ja Igor õnneks sai mu omadusele juba alguses jälile. Kuna olin ta esimene tõsine suhe, siis alguses tuli tema poolt kingitusi nagu südametega pehmed loomad ja mul õnnestus saada isegi meie pildiga trükitud T-särk. Aga see kõik toimus ka siis, kui olime üksteisest 2000 km kaugusel. Minu sisetunne ütleb, et koos elades sai meie unistusest reaalsus ja igasugune nänn kaotas täielikult oma väärtuse. Meie kooselu ongi suurim kingitus.

Sellegipoolest tahaksin talle korraldada unistuste aastapäeva, mis oleks igas mõttes vinge ja saaksime sellest ka muldvanadena koos meenutada. Aastapäev, mis poleks ümber kirjutatud ajadesse, sest ausõna - viimane asi, mis meil vaja on, on VEEL asju. Ei aitäh!😁

Räägime nüüd asjast ka. Asjast.. höhöhö.

Me oleme iga päev koos lastega ja käime kõikjal lastega, siis meie päevaks võiks kolm põngerjat mujale kupatada. Suurematega pole probleemi ja nemad võiksid minna päevaks peretuttavate lastega mängima - mõlemal tüdrukul on seal oma mängukaaslane. Pisema jaoks on vaja ämma, sest tema energia kantseldamiseks on vaja eksperdi kohalolu ja isegi koos ämmaga lähevad kasutusse ka ülejäänud pereliikmed. Nagu mu ämm ütleb - meie üks poiss on justkui kaks tema poega (neil olid lapsed väikese vahega) ja isegi ta pojad (Igor ja ta vend) polnud kahepeale nõnda energiast ja ideedest pungil nagu pesamuna. See peaks olema üsna täpne kirjeldust meie beebist.😃

Lastevaba päeva nautimist tuleks alustada hommikul varakult, et jõuda maksimaalselt aega kasutada. Kui mul õnnestub uued matkasaapad muretseda, siis kõigepealt suunduksi poole tunni autosõidu kaugusele Gorjanci mäele. Auto pargiks kuhugi mäe keskele ja sealt edasi jalutaks rahulikult ülespoole kuni jõuame imelise vaatega söögikohani. Seal pakutakse saia sees (saia pehme osa on eemaldatud) suppi ja ehk leiaks isegi kohalikku käsitööõlu, mida proovida.

Mäest alla ja autosse hüpates võiks sõita kohalikku poodi, haarata järgmiseks sihtkohaks puuvilju-marju ja külma jooki ning sõita Kolpa jõe äärde suplema. Jõe äärde sõiduks tuleb minna üle selle sama mäe, mille seljas just matkasime. Kui ülemäge matkamine on omamoodi seiklus, siis täpselt samasugune ja veelgi hullem on teha retk autoga. Kuuldavasti ehitatakse läbi mäe mingi aeg tunnel, aga kuni tunnelit veel pole, tuleb autoga sõita miljon erinevat kurvi läbi laskumiste ja tõusude. Ma ei tea isegi kumb on hullem, kas sõita ise (tegin seda, väga jube) või olla kõrvalsõitjana naelutatud istme külge, paludes pühaissandat, et jõuda ühes tükis sihtmärgini.

Samas teekond on vaeva väärt, sest puudega ääristatud jahedal jõeäärsel on küllalt ruumi, et mahtuda oma tekiga laiutama, ilma, et kellegi varbad või tagumiks sul näos oleks. Üsna meeldib vaheldus turistidest pungil mereäärsele kõikjal üle Euroopa sel suvel. Nüüd järgnebki see aeg, mil saab süüa, magada, lebotada, ujuda, süüa, lebotada, ujuda, süüa jne. Peaasi, et kõik mäkke ronimisest lihased ja ihuliikmed saaksid maksimaalse puhkuse, et jätkata teekonda uues suunas.

Õhtusöögi paigaks tuleb ilmselt valida Igori lemmik koht, sest minul on söögi osa lihtne kriteerium - peab olema parem kui ma ise oskaksin teha ja proovitud. Ehk siis väga harva kui julgen või tahan eksperimenteerida - pigem siis juba kokkan kodus iseseisvalt värskest toorainest. Valikusse tulevad siis, kas Trebnje Rakar, Gorjanci ja meie kodu vahel asuv Vovko või sõidame Ljubljanasse L'Eclerc' ameerikalikke glasuurituid viismiljonit kalorit per amps söörikuid nosima.

Kunagi võiks siis ka koju jõuda.

Ja no näed, unistamine on täiesti tasuta ja kirjutades antud postitust, olin peaagu, et meie unistuste päevas matkamas, ujumas, päikest võtmas ja p i d e v a l t söömas.😊 Samas seniks kuni lapsehoidmisteenust pole just ukse taga ootamas, võtsin plaani teha hoopis üks naistekas ning homme läheme koos minu tütarde ja Sloveenias elava eestlannaga Kolpasse suplema. 

Lõppu üks ilmatu suur pilt kah.















2 Responses to “Unistuste aastapäev”

  1. Tähtpäevad, sünnipäevad ja igasugused muud tähtsad päevad püsivad ka mul meeles, kuid kui päev kätte jõuab juhtub tihti nii, et mul läheb meelest ära. Isegi oma kalli õe sünnipäeva õnnitluse saatsin kaks päeva hiljem teele. Kingitusi teha ei oska ja ise neid vastu saada ka väga ei armasta. Minu jaoks on oluline kohalolemine ja üks hea tugev ning soojust täis kallistus. Muud ma ei soovi ja õnneks on paljud lähedased ka sellest aru saanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No näed, sa oled täitsa minu masti inimene! Ma pigem eelistan veel seda, et inimesed tuletavad ennast aegajalt meelde (mida teen ka ise) hea sõnumiga. Tänapäeval on ühenduse hoidmine tegelikult väga lihtsaks tehtud.

      Delete