Sunday, July 29, 2018

Ükskord Eestis hobustel

Praegu on parim hetk teha kiire tagasipõige meie Eesti reisile, sest veidi rohkem kui nädala pärast sõidame puhkusele (nimetan edaspidi meie puhkuseid seiklusteks, sest puhkus peaks tähendama ju tööst vabanemist, eks). Sihtkohtadeks Nizza ja Alicante ehk siis kiiruga Itaalist läbi sõites teeb see kokku kolm riiki suvise kahe nädala jooksul. Mõnus!

Eelmine nädalavahetus tekkis mul tööl olles hetkeline soov minna perega veeparki sulistama (olin laupäeval kuni kella kaheni tööpostil). Sloveenia avamaa võlud on need, kus pole võimalust leida iga kilomeetri tagant suurem veelomp, kuhu mulistama minna nagu Eestis. Mis tähendab, kas tuleb sõita hea kogus maad autoga või maksta raha ja panna keha likku hotelli basseinis. Üks veekogudest, mis on hästi populaarne, asub tunni kaugusel üle mäe. Ma olen sinna korra üksinda sõitnud ja pidin rooli taha ära surema - mis kurvid, mis ülesmäge, mis teeolud. Lapsi ei viiks ma sinna enne kui suvatsetakse mäkke tunnel puurida ja kiirtee valmis saada. Nojaa see teine võimalus ehk bassein läheks meie perele maksma umbes 50-60 eurot. Seda muidugi juhul, kui me võtame võileivad kaasa ja ei osta putkast isegi jäätist.

Nii me olemegi alates Eestist pigem kodus olnud. Lapsed saavad koduselt kõike teha (peale ujumise😁) - sõita rattaga, rulluisutada, mängida palli, jalutada Lassega, liivakastis torne ehitada, peitust mängida.. ja mina saan rahus mina olla, kodus mõnuleda, rinnahoidja seljast lennutada, Eriku järgi joosta ja toimetada kõige muuga.

Tegelikult on mul hea meel, kui on ikka paar-kolm sõpra, kes aegajalt suudavad mu mugavusest välja tõmmata. Nali naljaks, aga ma olengi selline, et lähen heameelega sõbraga kaasa juba tema enda pärast, et tal hea oleks. Lõppkokkuvõttes on mul endalgi tore, aga et iseseisvalt läheks ja teeks - ei viitsi ja ei taha.

Kevadel pakkus mulle kingitus.ee 50 eurost kinkekaarti ja, kuigi ma alguses ei planeerinud isegi vastata (tere, mina see blogija, kes ei tee koostöö postitusi, pigem ostan ise ja kirjutan, kui tahan), siis mõni nädal hiljem tekkis meil idee sõita kõik koos Eestisse ja sealt koorus ka mõte. Mõte oli teha mu pikemaajalisele sõbrannale kingitus ja minna koos ratsutama, sest umbes-täpselt 22 aastat tagasi kohtusime esimest korda Ihaste ratsabaasi trennis.

Kingitus.ee lehte sirvides jäid mulle esimesena silma õhtusöögid kahele, sest tundus mugav ja lihtne valik. Me ei ole kumbi suured nokkijad ja kõhu saaks ikka täis. Aga elamus! Ratsutamine on miski, kuhu me ilmselt ei oleks kunagi jõudnud ja 50 aasta pärast viskaksime proteesid likku ja räägiksime kõigest, mida oleks võinud teha.😀

Mu endine töökaaslane sai ka kunagi kingitus.ee kinkekaardi ja tema ütles, et ei osanudki midagi valida. Minul ausalt öeldes kujunes valimine raskeks just selle tõttu, et mitmekesisus võttis silmad kirjuks ja tahtsin kõike. Igori viiksin superautoga sõitma või käsirelvaga laskma. Lastele valiksin kardisõidu, seiklusraja või kasvõi batuudil kargamise (käisime koos lastega Tartus hüppamas ja mul oli MEGA tore!).

Kui sõbranna andis omapoolse jah-vastuse, tegin kingitus.ee poes tellimuse ja maksin veidi juurde. Kahe tunnine matk Pangodi äärsetel radadel oli 64 eurot ja sisaldas endas hobuste ettevalmistamist, juhendajat ja umbes pooleteise tunnist sõitu. Valisime ühe mõnusa ilmaga (jess!) pühapäeva ja lasen piltidel rääkida oma loo.






































Kuigi asupaigale jõudes me ei leidnud nimelist silti kohale (kuigi võiks ju olla!), siis suurt hullu polnud - gps viis meid kenasti õige maja juurde. Matka juhtis Kertu, kes asendas naist, kes tavaliselt gruppi juhib. Koos valisime meile kaskad, hobustele päitsed ja sadulad ning läksime aasale hobuste järgi. Mina sain suurema hobusega nimega Fiona ning Jaanika valis eesti tõugu Timmu. Meie ümber tiirutas umbes mustmiljon parmu ja kärbest, aga tuju oli hea, ilm täpselt paras (kergelt üle 20-kraadi) ja kogu protsess algusest lõpuni igati mõnus.

Minnes hobustele aasale järgi, tekkis mul peas mõte, kui oluline on teada, et loomi, keda kasutatakse näiteks turismis, meelelahutuseks, koheldakse võimalikult parimates tingimustes. Näiteks mina ei käi tsirkuses, kus on metsloomad ja isegi loomaaia vastu on tekkinud teatud tõrksus - pigem vaatan ülihea kvaliteediga dokumentaale kui näen kuskilt puuri nurgast elevandi tagumikku. Igasugused laatadel pikka päeva kuumuses lapsi sõidutavad ponid on samuti välistatud.

Vaatasin hoolega meie hobuseid ja esitasin Kertule küsimusi nende tingimuste kohta. Enamik ajast on selle talu hobused hiiglaslikul karjamaal lahtiselt, kus neil on olemas piiramatult heina ning vajadusel saab varju peitu minna. Trennid on hobustel korra päevas - suvel rohkem, talvel vähem.

Meie saime teha nii rahulikku sõitu kui ka kiiremat traavi. Kes tahaks minna, aga ei julge, siis teadmiseks, et sõitu on valitud just rahulikud ja lastega harjunud hobused, kes kappavad igati ontlikult. Soovi korral saab terve matka ajal aegamööda kulgeda ja nautida imekaunist Lõuna-Eesti loodust.

Samal ajal, kui meie hobustega sõitsime, käisid tüdrukud mu õega ehk tädi Merkaga seiklusrajal, kuhu näiteks mina ei läheks kunagi. Samas kui hobusel pole mul hirmu isegi galoppi sõita.😀 Ohh, aga Lõuna-Eesti on parim koht maailmas ja ma tahaks juba tagasi tulla!

Mida teie olete sel suvel uut proovinud?




Leave a Reply