Sunday, July 22, 2018

Ennast parandades

Kuuldavasti olevat selline ütlus, et milleks üritada muuta teisi, vaata kui raske on seda endagagi teha. Umbes-täpselt nii ta käis. Viimased aastad on mul tekkinud võimalus aeg suuremal määral maha võtta ja süveneda just iseendasse. Sooviga paraneda, üritades mõista, milline inimene ma tegelikult olen ja, mis on need põhjused, mis toovad mind ikka ja jälle rahuolematusse. Olen jõudnud järeldusele, et enda muutmine ei toimu tunnete mahasurumise abil, tehes nägu justkui ei hooli, ei muretse. Teate seda tunnet kui keegi teatab - jou, ära põe, ning seejärel punnitad silmad peast välja ja pobised läbi hammaste, kuidas sind tegelikult miski ei koti.😀

Teatud aastad läbi tehes on mul tekkinud endaga vähemalt sellistes mõõtmetes sõbrasuhe, et andestan, kui ei oska igale olukorrale korrektselt reageerida (loe: eelmise lõigu lõpp). Ma tean enda tugevusi ja mõistan ka neid kohti, kus saaksin parem olla ning käsi südamel - taaskord läbi hammaste, ei lõpeta enne, kui olen saavutanud eesmärgi endaga veelgi paremini läbi saada. 

Ma ei tea, kas olen alustanud õigesti lugedes erinevaid psühholoogia- ja psühhiaatriateemalisi artikleid ja vaadates videosid, sest tunnen, kuidas isetegevuslik teraapia töötab vastupidiselt soovitule. Olen teinekord rohkemgi segaduses ning kipun pookima külge erinevaid haiguseid alates bipolaarsusest kuni lapseeast kaasatulnud hüperaktiivuseni. Kindlasti on mul ka ajukasvaja, eksole. 

Nali naljaks, sest enda sisemuse lahtimõistatamisega olen avanud erinevaid külgi, mis siiani on saanud rolli olla lükatud sügavasse peitu ja tulemus pole see, mida ootasin. Kas ma olen õigel teel, et võibolla mul on lapsepõlvest külge jäänud lahendamata probleemid, mida pean nüüd iseseisvalt läbi tegema ja läbi raskuste liigun siiski õigesse suunda? Tahaksin proovida, kas mediteerimist või vähemalt sarnast meetodit, sest näen, et paranemise teekord on raske, teinekord vägagi valus ning vajan nö loomulikku rahustit, mis aitaks hullemates olukordades. 

Siinkohal ootaksin teie soovitusi, kuidas liikuda edasi.

Räägin ka enda teraapiatest. Kunst on üks minu pääsetee, mida olen kasutanud lapsest peale. Mind võis alatasa leida nina vastu paberit joonistamas või erivaid nikerdusi tegemas. Suure inimesena ma ei leia alati seda õiget hetke põgenemiseks, kuna igapäevaelu ja kohustused, aga sellegipoolest on mul siiani omad õlekõrred. Näiteks fotograafia, maalimine ja blogimine. Mu käed lausa surisesid õnnetundest, kui avasin läpaka, et postitust kirjutama hakata.😃

Viimaseid pilte üle andes tundsin end kui miljon eurot - kuigi kogu protsess oli muud kui tavapärane.😁 Siiski näen tehtud töös enda tugevusi, ma ei tunne kuidagimoodi alaväärsena, mul on oskusi olla kogu protsessi juures nö kohal, rahulik, reageerida suurepäraselt ja mu suurim soov oleks rakendada seda ka igapäevastesse olukordadesse, säilitades närvi ja selgroogu.

Vot sellisel teemal siis. Pilte ka ikka! Seekord valisin välja just need, mis iseloomustavad kaadritagust ja pillapalla sessiooni, mis kokuvõttes siiski jättis kogu protsessist soojad mälestused. Eriti kui Kätlin ütles, et nendel piltidel näeb ta ennast sellise inimesena, kes talle ka peeglist vastu vaatab. Oeh.😊




























Leave a Reply