Monday, June 25, 2018

Kolin ei koli kolin ei koli

Teate seda lastelaulu "Tahan, ei taha"? Ma panen Loore poolt Laulukarussellis esitatatud laulu lingi SIIA ja saate kuulata lugu, mis on täpne kirjeldus minu tunnetest seoses Eestisse kolimisega. "Tahan, ei taha, ma ise ei tea, kas olla natukene paha või päriselt hea."

Eelmine kord oli mul peale reisi mõnus "tagasi koju jõudmise ja rutiini naasemise" masendus. Ma tean väga hästi, et sel ajal oligi mul kodusest elust kõige meeldivama kirjeldusega siiber ja tundsin pikalt hirmu. Ennekõike sellepärast, et Sloveenias tunnen tugevalt nagu mul ei ole enda elu üle kontrolli nagu Eestis. Mis on omamoodi tõsi ja ma kartsin, et siin ei muutu mitte kunagi mitte midagi ja ainus lahendus on kolida tagasi.

Ma olen küll lühikest aega tööl käinud, aga võin öelda, et hetkel pole midagi sarnast võrreldes aastatagusega. Töö on andud erakordse usu muutustesse ja see on minu jaoks väga oluline, sest näen, et asjalood on taaskord minu haardes. Minu enda otsustada. Samas töö on selline, et ma teen seda puhtalt raha teenimiseks. See ei huvita mind, see pole mingit moodi seotud mu hobidega ja kuigi palk on täpselt parasjagu lihttööle, siis ma ei näe, et jääksin sinna aastateks. 

Kuigi Sloveenias ja eriti just meie regioonis on raske töö leidmisega (sa pole keegi, kui sul pole tutvuseid), siis hetkel on peas plaan seda muuta. Vähemalt enda jaoks. Ma tahaksin teha paar lüket peale pikka augustikuu puhkust (terve kuu vaba!), mis annaks mulle hea laengu, sest see on minu otsus ja tean, et saan teha seda ilma kellegi abita. Kui kõik õnnestub, siis selle muutusega annan endale võimaluse päris kaugele tööalasel elul jõuda. Nagu näha ma ei taha otse kõnelda, aga vast saite läbi lillede vähemalt mõttele pihta. 

Minule ja Igorile meeldib Eestis tohutult. Me oleme mõlemad andunud Lõuna-Eesti fännid, kes ei kujutaks Tallinnas elamist ettegi. Ta on täpselt nagu mina - pealinnas on tore külas käia, aga kiiresti tahaks seal lõuna poole tagasi minna. See on ka üks põhjuseid, miks olime seekord pigem ühes regioonis.

Sellegipoolest oleks meie ideaaliks maja koos murulapi ja paari õunapuuga Tartus väljas. Me sõidame ka praegu 15 minutit linna ja 20 minutit tööle ning poleks probleemi sedagi Eestis teha. Ausalt ma ei ole väga maja inimene ja aias oleks meil kõige rohkem pügatud muru ja mõned amplid rippumas. Samas lastega on mõnusam, kui ENDA aias on liivakast ja kiik, väike ala sõpradega ringi jooksmiseks, koeraga müramiseks.. Eks elu on siin Sloveenias hellitanud ja enam ei kujutaks ette võõrastega mänguplatsi jagamisest. 

Kui nüüd korraks idüllist välja lülitada, tuleb mõelda igapaäevasele elule, kus on vähem roosiromantikat. Meile oleks päris tugev kaotus, kui kõrval poleks Igori pere. Lapsed kasvavad suuremaks ja me tõesti ei vaja igavesti lapsehoidjaid, aga see mõte, et kaob moraalne tugi ja ühtehoidev sammas ja inimesed, kellega oleme aastatega üheks kasvanud, ei tee otsustamist lihtsaks. Pealegi mul tuksub kuklas ka see, et kunagi nad võtsid meid lahkelt vastu ja nüüd justkui jätaksime nad maha. 

Võibolla nüüd küsite, et miks üldse Eestisse tahta, kui Sloveenias on olemas töö, kodu ja pere? Ehk te olete mõnda aega või pikemalt välismaal elanud ja tundnud kurbust, mis jääb südamesse, sest miski on puudu? Ma olen alati tahtnud Eestis elada, seal on väga vähe, mis mulle üldse ei meeldi (ma ei tea, sääsed ja pikk talv ehk) ja ma armastan paljut Eestiga seonduvat ja see annab erakordselt hea laengu. Minu unistuseks on veeta elu koos Igoriga just Eesti pinnal ja seda soovi ei ole siiani võtnud ka kõik hea, mis on Sloveenias. 

Üksi ma ei hakkaks iialgi tagasi kolima ja vähemalt järgmised aastad hoian end õnnelikuna Eestisse reisimisega. Igoriga oleme leppinud kokku, et võtame aega ja vaatame, kas leiame Sloveeniast otsides Eestisse tööd. Meil on isegi välja vaadatud paigad, mis võiksid olla meie tuleviku koduks ja eks näis, aega on selle kiire asjaga.











14 Responses to “Kolin ei koli kolin ei koli”

  1. Tulge jaa Elvasse. Ise elan Elva külje all ja nii mõnus on. Elan maal aga samas on elutähtis siinsamas olemas ja linn ka lähedal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mari, ma väga tahaksin Elvas elada ja isegi veel rohkem seal külje all kuskil. Näiteks Peedu on mu unistuste koht!

      Delete
  2. Eestis on raske, eriti muulastel. Hakkate omavahel palju rohkem tülitsema.

    ReplyDelete
  3. Ma ei oska su kommentaarile kohe vastatagi. Kui sa tunneksid Igorit, siis teaksid, et enamik inimesi armastavad teda. Ta on tõesti suurepärane igas mõttes ja igaüks on õnnelik saada ta endale naabriks, sõbraks, töökaaslaseks. Mina olen mina, veidi keeruline iseloom, liiga kahtlev endas, aga enamasti siiski tore kaaslane. Omavahel.. ma ei tea. Kunagi ei tea. :D Aga aitäh kommentaari eest, pani kohe motlema. Mis on ju hea!

    ReplyDelete
  4. Meie kõrval paarismaja meiepoolne boks on müügil. Kui kõik muu on jama, siis saaksite endale vähemalt väga lärmakad naabrid. Me elame ka Tartust väljas umbes 3 km ja me võiks täiega sinu koos mingi ühisettevõtmise teha :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. See kõlab nagu meeletult hea või halb plaan. Ehk kas hakkame koos trenni tegema või Lätist toodud õllega šašlõkki grillima. :D

      Delete
    2. Henryl on nüüd droon ja ta tahab lihtsalt kedagi luurata kõrgustest. :D

      Delete
    3. Ma ei tea, kas see on hullem kui ta iga päev üle aia vahiks või ukse taha tuleks.. :D

      Delete
  5. Ridaelamu või paarismaja on ilmselt jah mõistlik mõte kui oma murulappi ikka tahaks. Või siis oma aialapiga korter väiksemaks majas... Tööturu mõttes on eestimaal spetsialistipuudus, tehased otsivad insenere ja tehnikuid tikutulega taga. Kas Igoril tehase/tootmisega mingi seos polnud? Elvas Enics äkki otsib töötajaid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igor on kogemuse poolest võlur logistik ja ülikooli järgi bürokraat. Et päris tehnik mitte.

      Delete
  6. Oo jaa, tean väga hästi, mida sa tunned! Mul ja kaasal enam vähem samad mõtted ja tunded, kaasa arvatud vanemate kohta, eriti kuna F on ainus laps neil ja nad on alati kellegiga koos elanud..samas isiklikult tunnen, et põhjamaine elu on rohkem meie jaoks. Eks näe :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma vaatan lausa kadedusega neid, kes on heaga uude riiki sisse elanud ja puudub soov tagasi minna. Elu oleks poole lihtsam, eks!

      Delete
  7. Ma ikka vahepeal ütlen ka, et elu oleks poole lihtsam, kui oleksin leidnud armastuse Eestist. Ei mingit muret, kus elada. Aga no egas südant sundida ju ei saa... Ja armastusele lisaks ka karjäärimuutus, mis mõnes mõttes tegi elu lihtsamaks. See töö nõuab mägesid ja selge on see, et Eestis võiks kasvõi naba paigast pingutada aga mägesid ei ole ega tule. Aga see süütunne, mida paljud (ka tahtmatult) tekitavad... Eks need, kes pole samas olukorras olnud ei saagi alati aru, et pole see tagasi Eestisse tulek sugugi nii lihtne.

    Ja üks netist leitud tsitaat ka lõppu: Once you cross the ocean, you'll always be on the wrong side of it.

    ReplyDelete