Sunday, June 24, 2018

Ärge tehke nagu mina!

Ma ei ole suurt mõelnud palju mind mõjutab sotsiaalmeediast nähtav teiste elu, aga fakt on see, et viimasel ajal olen igapäevast infot ammutamas pigem läbi ekraani kui reaalselt nähes või kuulde otse teiste kogemustest Ja mul tekkis hirm. Hirm, sest aegajalt on tore blogilugeja või sõber kirjutanud mulle ja uurinud täpsemalt, kuidas miski töötas, meeldis, ei meeldinud ja viimaste uudishimulike küsimuste najal tahaks teha paar fakti selgeks või nii. 

Reis väikelapsega. Eem. Ei. Palun ärge tehke seda. Kohalikku muuseumi ja ehk isegi Pärnu randa - miks ka mitte. 2000 km kaugusele kodumaale. Palun, ärge tehke nagu mina! Me planeerisime küll reisi võtta eriti rahulikult ja jätta auto seisma seal, kus vaja ja palju vaja. Elu tegi aga plaanid ümber ja tõesti igal pool pole võimalik autot isegi hetkeks seisma jätta ja turvaliselt lapsi välja võtta (mis muuseas on jube ohtlik, olin kunagi esimene kohalesõitja avariile, kus rekka sõitis seisvale autole tagant sisse. VALUS!). Kui mõelda sõidu ajalisele poolele, siis kui see on niigi 24 tundi pikk ja hakkad tegema igal nurgal peatuseid, siis venib sõit olulisemalt pikemaks (unista edasi, et saad lapse iga kord sõbralikult taaskord tooli panna) ja läheb vaja eraldi puhkust, et puhata sõidust. Lõpuks tulime Erikuga kahekesi lennukiga tagasi, isegi vaatamata sellele, et ühe otsa hind oli krõbe, ikka heaga krõbe.. 

Hüljatud loomade koju toomine. Eem. Ei. See ei ole tegelikult just parim mõte. Okei, mõte on hea. Sest teoreetiliselt oleme teiste silmis ülimalt tublid ja toredad ja hea südamega, kuigi samal ajal sureme sisemuses, sest näiteks mina kahetsen suuresti nelja pea vastsündinud kassipoja endale võtmist. Väga. 

Põhimõtteliselt esimese nädala lõpuks olin emotsionaalselt läbipõlenud lössis tomat ja unistasin salamisi karbi kellelegi teisele sokutamisest (tegelikult mitte, aga see on üsna tabav võrdlus mu tunnetest). Hästi palju tuska tegi see, et mitte kedagi teist need kassid ei huvitanud ja isegi kui palusime lühikeseks ajaks abi, saime vastuseid umbes - mulle meeldib kaua magada hommikul või mind ei huvita kassid. Enamasti mind ka ei huvita, mida teid huvitab, aga seekord olin tõesti hädas ja magamata, energiata, vaba ajata, siis huvitas ikka küll. Lõpuks saimegi abi loomasõprade kogukonnast, kes tegelevad taoliste loomadega. Hullud hoiavad kokku jumal tänatud.

Seega võtke teadmiseks - hunnik koormat on ainult teile ja see võtab teie igapäaevast väga suure osa. Ärge võtke nõnda lihtsameelselt seda koormat endale, kui te pole kindel, kas jagub lõpuni aega ja ka raha. Ahjaa, raha osa. Kassibeebide toit on kallis ja seda kulub palju. Pealegi võivad emata kassipojad ka üsna elujõulisena surra nagu meil see juhtus. Seega lisaks kurnatusele võite saada koorma, tänu millele te ei lõpeta enda süüdistamist. Ja veterinaari arved... ohohohohooo.. Ühe kassipoja üles turgutamine läks maksma 230 eurot, millelt saime 40 % allahindlust õnneks ja ka ühe annetuse. Siiski maksma pidime ikkagi ja lisaks olid veel kasside vaktsineerimised.

Ma kiirkorras vabandan ette ja taha kui olen tänu endale otsustele ja tegutsemistele inspireerinud kedagi teist. Palun vabandust, aga ärge enam nii tehke nagu mina!

Ma ei tea, kas te usute, aga tegelt me ei näe pariselt sellised välja. Mina ja Erik. Läbi võltsfiltri.




4 Responses to “Ärge tehke nagu mina!”

  1. Mina korjasin ka selle pisikese nääpsu kevadel tuttava puukuuri alt üles, sest ta oli seal üksi ja öökülmad ähvardasid uuesti peale tulla. Ta oli küll üksinda ja üsna suur juba (no, ei vajanud päris lutitamist) aga siiski alles emavajadusega kassititt. Ja ma ei kahelnud kordagi, kas ta sealt ära tuua või mitte. Ka siis ei oleks kahelnud, kui neid seal 2 või 6 oleks olnud. Keegi teine neid aidanud ei oleks.

    Ta nuttis iga poole tunni tagant kõik järgnevad ööd ja päevad. Et puurist välja saada, pissida, kakada, mängida, süüa. Ja ma ärkasingi iga poole tunni tagant, kell 4 hommikul, 4.30, 5 jne. Kuniks tema uni muutus pikemaks ja mänguhood...

    Ma käisin arstil, saime rohtu ja süsti. Maksin. Ja ca nädalakene hiljem leidsin talle uue kodu. Ja ma ei kahetse ühtegi varahommikul ärgatud ja "raisatud" pooltundi, sest see oli millegi hea jaoks ja see ei jäänud igaveseks nii :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga veidi pikemalt. Mul on väga hea meel, et sa leidsid sellele titele aega ja hiljem ka raha. Minu jutt oli siiski hoiatuseks, et päris vastsündinute kassipoegade eest hoolitsemine pole mingi lill, vaid hoopis vastupidiselt ränkraske töö, mille tulemus pole alati õnnelik lõpp. Mida vähem on tited emaga olnud ja silmad kinni poegade puhul on see aeg tühine, seda nõrgem on nende immuunsus ja suurem tõenäosus surra. Lisaks ravikulud, mida mina poleks suutnud maksta ilma annetusteta, lisaks veel suur allahindlus. Piimapulbrid ostsin samuti tänu annetustele ja neljale titele läks seda sadade eurode eest. Esimesed veti visiidid saime ka tasuta, tänu kliiniku heale südamele. Ma olen ennegi korjanud tiba suuremaid poegi ja neid kogemusi ei anna praegusega võrreldagi. Lihtsalt teadmiseks ka teistele.

      Delete
    2. Jaaa, seda küll :) 4 beebit on ikka 4 beebit :D

      Delete