Tuesday, May 01, 2018

Mis seal muud kui pildista!

Peale Eesti reisi ja Sloveenias üsna ebaõnnestunud algusega fotokarjääri, jäi mul kaamera nukralt kapinurka. Tegelikult kasutasin ma viimasel ajal kaamerat niikuinii ülivähe, sest mu nutitelefon on igas mõttes tunduvalt käepärasem ja lihtsam. Samas hästi põnev on näha korraldatud ILIL fotograafia väljakutses osalejate tähelendu - päris mitmed neist pakuvad väiksemas või suuremas osas pildistamise teenust. 

Üks neist on mu südamesse kasvanud ja saanud läbi viimaste aastate üks lähedaseim isik ning on tegija Kätufoto taga. Kahjuks on tal aegajalt sellised armastan ja vihkan suhted fotograafiaga ja, kui keegi teab, mis tähendab toimetada pere kõrvalt ja lisaks elada suht olematu asustusega kohas, siis see olen mina üks neist. Sellegipoolest tabab mind Kätlini pilte tehes rõõm ja iga kord ma kujutan ette, et piltidel võiksid olla mina, mu pere, mu lapsed. Mul on komme väga kriitilise pilguga teiste piltnike tõid vaadata ja sama teen ka tema puhul ja ausõna, ma pole jätnud kunagi kritiseerimata ja samas ka kiitmata. Puhtus, lihtsus, selgus on parimad omadussõnad tema piltidele ja, kui tekkis huvi, siis vaata ta Facebooki lehte SIIT.

Täiesti kadestamisväärne fotograaf on minu meelest Aili ning pakun, et tunnete teda Fotaili nime alt. Teate, ma ei saa öelda, et tema esimesed pildid, mida ta blogis jagas, oleksid mu lemmikud olnud, sest mulle tundus, et kuigi tehniliselt oli kõik korrektne, oli sealt seletamatu sära puudu. Nagu hea, aga natuke liiga igav. Igatahes Aili on tänu pikaaegsele tööle näidanud, et inimene ei peagi olema kaamera otsa sündinud ja tänu järjepidevusele ja tahtejõule on ta tunduvalt rohkem saavutanud, kui mõni inimene, kes on ehk kunstilisem, aga samas puudub absoluutselt kõik muu, et saavutada edu. Ma loodan, et mu kompliment siiski jõudis kuidagi Ailini, sest ma näen, kui palju ta on süvenenud töösse ja sellesse, et pakkuda igal hooajal klientidele erinevaid lahendusi. Lisaks minupoolne respekt tõelisele fotograafile, kes ei viska mauhti kogu oma tööle preseti peale! Aili Facebooki leht on SIIN.

Teistest, kes veel silma jäänud on - Inca Ojamäe ja Kätlin Tursk. Edu ja jõudu!

Paar päea tagasi küsisin Facebookis, kas te usute, et meie pooleteiseaastast pole võimalik pildistada.😁 No okei, tibake on, aga enamasti koosnes meie sessioon tagaajamisest, krokodillipisaratest, karjumisest, ärajooksmistest ja oeh.. ma tahan, et keegi teine mu last pildistaks ja ma saaksin rahumeeli kõrval muiata, samal ajal, kui fotograaf end pooleks venitab.😆

Nagu näha, siis juba parklas oli Erikul tuju laes.


Ilm oli täiuslik, kellaaeg oli täiuslik ja samuti paik! PS kui külastate Sloveeniat minu kodupaiga lähedal, siis kindlasti kiigake Otočeči lossi, kus on ka kogu sessiooni pildid tehtud.


Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga Igoril õnnestus ta korraks istuma saada ja järgmised 4,5 sekundit vaatas ta jões ujuvaid parte.😀


Üks paljudest piltidest, kus ta nägi, et ma pildistan, keeras otsa ringi ja kõndis minema. Eemal jalutasid ka seltskond turiste, kellega ta pidas maha kerge vestluse. 
Mees turist: "Tsau, mis teed seal?"
Erik: "Ahh?"
Mees turist: "Noh, kas annad partidele süüa?"
Erik: "Ahh?"

Eriku üks lemmikväljenditest on.. ahh.


Igoril vedas. Järgmised pildid on sellest, kuidas Erik karjub ja jookseb minema. Aga rohkem kui ühte õnnestunut ju polegi vaja.


Loss oli põnev ja sai ka tiba aknaklaase puhastatud..


Success!


Kes on teie lemmikud fotograafid?




5 Responses to “Mis seal muud kui pildista!”

  1. Meil oli aasta lõpus perepildistamine. Mu elukaaslase õed-vennad ja kõigi lapsed vanuses 2-6 aastat. Ütleme nii, et sessioon oli pikk ja vaevaline. Raami panekuks sobivat pilti ikka andis valida :) Lisaks sellele, et kogu seltskond enam-vähem ühte suunda vaataks, tüdines keegi jumbudest pidevalt ära ning teda tuli pildile tagasi veenda... Aga see iga-aastane kogu seltskonna kokku ajamine ja seltskonna pildile kordineerimine tasub end ära kui hiljem vanu pilte vaadata. Ja kuna õdesid-vendi on mitu siis kipub seltskond aasta-aastalt ka suurenema ning "põnevusel" lõppu ei paista...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore lugeda, et teil selline seltskond on❤️ Meie suguvõsa on suht väljasurnud, mis puudutab kokkutulekuid, et mälestused jäävad mitmete aastate taha. Samas eks tulebki vist ise hakata mälestusi looma ja inimesi enda ümber koguma. Hästi tore, et teil on see kõik olemas ja hästi palju veel eest😊

      Delete
  2. Ma tean juba ette, et kui keegi oleks väga vara mulle öelnud, mis nad asjast arvavad, oleks ma ilmselt kõik pooleli jätnud :D Kuigi ega tegema hakkasingi vaid sellepärast, et oli tahtjaid. Oleks aga arvamuse avaldamist rohkem olnud, ei teeks ma ilmselt seda hetkel :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm, minu arust paistis sinu blogi üsna algusest saadik silma sellega, et pildid olid väga head. Või no siis sellest saadik, kui sa pilte hakkasid üles panema. Jõudu-jaksu-edu!

      Delete
  3. No seda ma olen alati arvanud, et mul ja igal teisel pole vaja minna lõõritama kui pole midagi head oelda :D

    ReplyDelete