Tuesday, May 08, 2018

Minu mõtted

Ma ei osanud kirjutada pikemat postitust ja jahvatada ühel teemal põhjalikumalt ning sel põhjusel sündiski antud postitus.

Facebook. Ma ei tea ja tegelikult ma tean küll, mis põhjusel mul on jätkuvalt alles Facebooki leht - kõige rohkem sellepärast, et postitada blogist In Love in Ljubljana lehele. Teinekord ka fotograafia lehele kui vähegi meeles. Samas kõikides muudes punktides on näoraamat täiesti ammendunud paik. Nagu hea blogi, mida loed silmad punnis ja korraga avastatakse see rohkemate inimeste poolt ning ühtäkki on blogi kaetud sajamiljoni reklaamiga leidmata neid esialgseid põhjuseid, miks sinna tagasi minna. Ehk siis ma heameelega loeksin sõprade kirjeldusi, mida nad õhtusöögiks nahka pistsid kui järjekordset reklaamist immutatud, ma ei tea kust välja ilmunud ebaolulist pahna. Facebook on saast ja võiks kadudua ajaloo prügikasti. Punkt.

Blogipostituste reklaamimise grupp. Kui ennevanasti ja ka praegu saab Perekoolist mõnusalt itsitada, siis viimasel ajal olen märganud, et blogipostituste reklaamimise grupist on kasvanud väga muhe paik, kuhu on kogunenud igasugused sulelised ja karvased. Nimesid nimetamata ja ausõna hästi ei mäletagi neid, on sinna gruppi üle kandunud ilmselt beebigrupist väljakasvanud Aasta Ema, kes teab kõigest kõike, sest on olnud ema rollis vist paar aastat oma elust. Tema austatud monolooge, mis tihti isegi ei haaku teemaga ei jää puutumata enamik toredamaid postitusi. Issand, kas ma nüüd tõesti kirjutan seda, aga enamasti ma armastan seal grupis Eesti Kuulsamat Blogijat, sest ta ütleb välja otsekoheselt mõtteid, mida paljud meist üritavad viisakamalt väljendada. Ilmselgelt hetkel on tal verbaalne väljendamine hormoonide mõjul tugevamate piirideta ja noh, mulle meeldib see. Seal grupis sain ka teada, et ühte lausesse ei tohi panna sõna "tervislik" ja "vegan", sest mõne inimese igapäevane hakkliharoog külmutatud köögiviljedaga on ja jääb paremaks. Nii on, Jaanika! Tahad sa või ei taha. Pole muret, I'm here just for the comments.

Kassibeebimajandus on mind muutnud täpselt samasuguseks nagu mul oleks reaalselt pisike beebi kodus. Kui teid peaks pahandama antud postitus, siis teadke, et ka siinpool sood on mõnel hormoonid laes ja keha ning hing on kurnatud üleväsimusest. Lisaks olen suutnud viimase kahe nädala jooksul pisaraid valada rohkem kui viimase viie aasta jooksul! Seda nii headel kui ka kurbadel põhjustel. Ma ei hakka kurbadest seekord rääkima, kuid võin öelda, et hea on näiteks see, kui kassipoegadele annetavad täiesti võhivõõrad inimesed raha ja kassikeste ülihea isu tõttu on see osutunud ülimalt vajalikuks. Keeldusime esialgselt annetustest, sest meile tundus, et rahaliselt ei teki probleemi, palju pisikesed ikka söövad. Peale kolme päeva, kui esimene üsna kallis piimapulber oli otsas, muutsime meelt..

Võiks öelda, et igapäevaselt tööle minek on lausa kui puhkus. Eriti kui kodus on paras ports seltskonda. Kuna töö on mul kerge ja ei nõua suurt vaimset pingutust, olen saanud rahulikult mõelda ning justkui lahustada probleeme, muuta neid olematuks (does it make sense?). Üks mu probleemidest on see, et ma olen harva millegagi tõeliselt rahul ja mõtlesin selle probleemi hoopis enda tugevaks küljeks. Olen rahutu hing, kel on vaja pidevalt tegevust ja mulle ei meeldi jääda elus paigale seisma. Võin öelda, et kannatamatuse ja rahutusega olen nii mõndagi rikkunud. Samas ma ei muudaks midagi. Mitte ühtegi vale otsust. Ma olen siiski saanud palju, mida olen soovinud ja üks motivaator ongi see, et ma ei suuda kannatada pikalt. Ja siin ma nüüd olen. Oma parima sõbra ja abikaasaga koos väikest väge juhatamas. Loodan, et edasised aastad on just samasugused nagu varem. Väikeste võitlustega ja teinekord liigagi rasked, aga siiki edasi liikuvad.

Ma ei taha ja ma ei suuda rõõmustada inimeste üle, kes teatavad, et nad on rasedad, sest see tundub hullumeelne! Võibolla kui mul poleks lapsi või kui mul oleks ainult kaks rahulikku tütarlast, siis ma suudaksin olla positiivne.. Peale ülienergilist, öösel tissiotsas rippuvat, vähese unega last näib mulle parim otsus soovitada inimestel lapsi mitte saada. Jätke järgi! Te ei tea, millesse end segate! Miks te ei soovi oma praegust mugavat elu nautida ja ma ei tea, võtke hamster või miski. 

Selleks korraks kõik.




4 Responses to “Minu mõtted”

  1. "Miks te ei soovi oma praegust mugavat elu nautida ja ma ei tea, võtke hamster või miski." Väga äge lause :D Postitus ise oli ka muidugi mõnus lugeda aga lõppu jõudes oleksin peaaegu et turtsatusega vett ekraanile lennutanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D

      Nojaaaa tatipritsmeid ilmuvad ka ekraanile (ja kõikjale mujale koos sormejalgedega), kui sul on lapsed. :D

      Delete
  2. Tulen 2 kuud hiljem sõna sekka ütlema :D Too ''Aasta ema'' on juba täielikult siibrisse visanud. Ta avaldused on nii lollakad, et ma eos panen kommentaariumi kinni, kui näen, et ta on sõna võtnud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aaaaameeeeeen!!!! (just nii hüsteerilise rõhuga :D)

      Delete