Friday, April 27, 2018

Kassimagnet

Ma mõtlen, et inimesed tegelikult ei muutu kunagi. Ehk nad oskavad enda käitumist paremini reguleerida vastavalt olukordadele ja nagu näen enda pealt, on mu mõte puhas kuld. Mnjah. Pole midagi imestamisväärset, kui suutsin ka sel aastal tuua koju väeteid elusaid hingi, kes ei saa isepäi veel hakkama. Jaa, tsau, esivanem, miski pole selles valdkonnas muutunud. Kui siis see, et mul on oskusi ja tahtmist nende eest põhjalikult hoolt kanda ja selle üle võib uhke olla.

Paar päeva tagasi sain pakkumise anda päevane vahetus tööl käest ning minna hoopis öösel tööpostile. Umbes sama kiiresti, kui ütlesin jah-sõna, mõtlesin ka, fakk, millega olen hakkama saanud. Pean olema terve päeva lastega, võimalik, et ka magamata ja siis hoidma tööindu üleval kuni kella kuueni hommikul. Naiss.

Tegelikult läks neljapäev ehk siis päev, mille lõpus pidin end tehasesse vedama, suurepäraselt. Ämm võttis väikseima lapselapse endaga poodi kaasa ning mina sain rahulikult ja tavapäraselt hommikut veeta. Lõunat sõime koos Igori vanematega ning ma ei pidanud isegi süüa tegema. Kõige tipuks läks Erik ka teises majas lõunaunne ning mulgi oli lootust silm looja lasta.

Sammusin tagasi koju, kus mind võtsid ootamatult vastu tüdrukud, kes tulid varasema bussiga ning nende näpus oli üks vääksuv pisike hing. Annekas oli hommikul näinud midagi bussipeatuse juures olevate prügikastide taga ukerdamas ning oli tema pärast koolis pisaraid valanud. Suurem õde otsustas, et tuleb minna uurima ja muidugi südames oli valu väikse õe pärast ning seetõttu tulid nad varasema bussiga tagasi. 

Õnnetuks ukerdajaks osutus vaevalt lahtiste silmadega must kassipoeg ning nähes pisikest tüdrukute kätel, teadsin, et minu puhkus on selleks päevaks läbi. Egas midagi, see polnud meie esimene väikseke ja teadsin enamvähem mida teha. Turvalisuse mõttes küll uurisin Reanalt rohkem infot hoolitsemise kohta, sest kassipoeg tundus ülipisike. 

Kõik tundus siiski kenasti kulgevat ja isegi koer oli oma rollis sees (peff puhtaks ja kass kõhu alla tuttu). Uurisin lastelt, kust nad täpsemalt kassi leidsid, sest heameelega oleks ma siiski poja emale tagastanud, juhul, kui ehk see polnudki kaotatud laps. Sain ka vihjeid, et võiks otsida, kas seal on rohkem lapsi ula peal. Tundsin üpriski optimistlikult kuni Neti tuli tagasi ja ütles, et seal prükkari taga on kast, kus on veel poegi. KAST!

Teate, kui ma võtsin enda kätte selle kasti, kus oli veel kolm, äravahetamiseni sarnast musta kassipoega, siis mu süda purunes tuhandeks killuks. Usk, et esimene must pojaraasuke oli kõige halvemal juhul mõne metsiku kassi laps, haihtus silmapilkselt. Kast! Tegemist oli nelja, silmad veel kergelt kinni kassipojaga, kes olid hüljatud kõige jubedamal viisil üldse. Kirjutasin Igorile, lahistasin  pisaraid ja teatasin, et ühe leidlapse asemel on meil hoopis neli kellegi poolt surma saadetud kassipoega. 

Mul ei jätku sõnu, kui kohutav tegu see on ja, kui vaid saaks. Kui vaid saaks, siis lõuga ja jõuga, sest, seaduslik loomakaitse on siin sama tugev kui Eestis.

Täna on meie kooskasvamise teine päev ja kuna mul pole plaaniski tundeid varjata, siis ausalt öelda, tiba siiber ja tiba oskamatuse meeleolu püsib õhus. Mul on kurb neid vaadata, sest ma näen. et kuigi ma võin ju neil kõhu täis sööta ja pissitada, siis need tegevused ei asenda kuidagimoodi kassilaste päris ema, kes annaks neile palju rohkem (help, mul oleks nelja kassipoja lutti vaja!). Tähendab, kassiema annab kõik ja mina piisavalt palju, et elus püsida. 

Kassipoega tuleb üsna tihedalt sööta ja, kui sul on neid neli, siis tekib tunne, et kui lõpetada viimasega, siis tuleb taaskord esimene kätte võtta. Ja see kisa! Nelja poja kisa! Üks alustab ja järgmised tulevad koorilauluga kaasa ja korraga kajab terve maja nende üürgamisest. Selline tunne, et keegi pani Annelinnas autole jalaga, see hakkas karjuma ja kogu hoovi autod lärmavad kaasa. Uiuiui...

Ma ei jõua ära oodata kuna nad silmad lahti teevad, tahket toitu söövad ja meie elamist laamendama hakkavad, sest kasside titeiga on sõnaseletamatult ropp!

Lahe on see, et me jätame ühe lapse lõpuks endale ja tegelikult ma polegi näinud kassipoja eluteekonda algusest peale, sest mul on kas suured kassid või leitud pojad. Pealegi mu enda kassid on kõik lõigatud ja vaatamata sellele, et lapsed küsivad vähemalt kaks korda aastas, miks nad ikka poegi ei saa, siis loodan, et need neli hüljatud tondut annavad piisava vastuse.😁

Ma tahtsin ilusaid pilte teha, aga nagu ma ütlesin, siis kasside eest hoolitsemine on jube ja iga kord võtab see meeletu aja, seega jah. Paar nädalat hiljem ehk.😀
Kui kassid panevad kisakoori, siis isegi Lasse tõmbab esimesel võimalusel minema. Muidugi enne tuleb tagumendid puhtaks teha




2 Responses to “Kassimagnet”

  1. Nii üllas ja tore tegu! Olen suur loomasõber ja teeksin iga kell sama, mida sina, aga saatuse tahtel ei ole ühtegi hädas looma minu silme alla sattunud. :) Vahepeal salamisi isegi loodan, et satuks! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh, ei soovita. :D Aga, mida soovitan on võimaluse korral toetada varjupaikasid või hoiukodusid ja võtta sealt kass, teha annetusi :D

      Aitäh!

      Delete