Tuesday, February 06, 2018

Kui ma olin iga kolmas fotograaf

Ma olen üsna õnnelik inimene, sest tänu blogimisele avastasin huvi fotograafia vastu. Aastaid tagasi sain tööl esimest korda peegelkaamera näppu ja sinna see näpp koos käega kaduski. Kenad ja selged isetehtud pildid andsid blogile hoopis uue näo ning nõnda sündiski minus pisike fotograaf, kes tegi pilte nii enda lõbuks ehk perekonnast, meie reisidest kui ka blogipostituste illustreerimiseks.

Esimest korda tekkis minus suurem huvi inimesi pildistada, kui käisin sõbranna värsket beebit uudistamas. Ma tahtsin veel ja veel, aga siin, kus ma elan, mul polnud lähedasi sõpru. Paar teretuttavat ja üleüldse tundus tobe kedagi tüütada. Kuigi blogi jaoks siiski jätkasin klõpsimisega. Päris tihedalt.

Aasta hiljem leidsin motivatsiooni kahelt väga lähedaselt sõbrannalt. Meil tekkis hästi mõnus ja kodune grupp ning vestlesime igapäevaselt kõigest, mis toimus meie elus. Oli hetk, mil me kõik mõtlesime selle üle, kas viia hobid järgmisele tasemele ning hakata selle abil raha teenima. Kas võiks midagi suupärasemat olla kui see, et saad iga päev tegeleda hobiga, mis täidaks kukrutki? 

Üsna tavalised olid hetked, kui meid hoidsid tagasi kahtlused - kas ma olen piisavalt hea, kas mu pildid on kvaliteetsed, et nende eest tasu küsida ja muud sada erinevat mõtet, mis olid justkui jenka. Kaks sammu edasi, üks tagasi. Eks üritasime küll üksteist igatepidi toetada ja see polnud lihtsalt suusoojaks. Me reaalselt olimegi üksteisest sillas. Kuid igaüks oli enda suunas hoopis kriitilisem, kui olime teiste pihta.

Alguses nagu ikka tegime tasuta tööd või küsisime raha näiteks materjali või bensiini eest. Teinekord ka mitte. See, et saime praktiseerida oli tihti parim palk ja mõte liikus jätkuvalt selles suunas, et kohe-kohe oleme palju paremad. Kohe tuleb see hetk, mil läheme kas ametlikuks või vähemalt leiame endas julguse mitte teha tasuta tööd.

Minu puhul sai määravaks see, kui nägin, et Mallukas hakkas pildistamisega tegelema. Alguses samamoodi nagu ma ise olin teinud, kuni selleni, et ta võttis sessioonilt väikese summa. Tunnistan, et ma polnud just kõige õnnelikum, sest olgem ausad, ta esimesed tööd olid teinekord silmale vaatamiseks päris valusad (sorri, Mariann!). Mõte sellest, et keegi nende eest ka reaalset raha talle viskas, oli pisut ahastav. Oli selge, et tuli lõpetada enda mahategemine, lausa piinamine, lisaks ka enda tööde teiste omadega võrdlemine ning lihtsalt TEGUTSEDA.


Lasse, jumala normaalne koer, tõmbas pildistatavalt salli ja jooksis sellega minema. Hiljem rabas ka mütsi peast😂

Tegin Facebooki fotograafia lehe ja otsustasin, et hakkan ennast ja töid tasapisi turundama. Salamahti südametesse pugema. Pildistasin enda lapsi, pea, et nurusin osasid sõpru, kasutasin teinekord ka vanu pilte. Raske oli inimesi leida, aga punnitasin jätkuvalt edasi. Tegin sõbrannaga samaaegselt jagamismängu ja, kui tema sai osalejaid üle 250 inimese, siis minul oli neid.. KUUS. Jaaa, Kätu, olin tibake kade!😀 Aga ma teadsin, et algus ei saagi kerge olla ja läbi raskuste kasvan aina tugevamaks.

Ma ei mäleta enam, millal taipasin, et midagi on nagu nihu siin Sloveenias. Inimesed jätkuvalt ei soovinud isegi tasuta sessioone, sest saabus uuesti hetk, mil olin nõus isegi nendega, et vähemalt oskus ei kaoks käest. Paar lähedast sõpra oli muidugi väga kenad ja sundisid mulle tasu peale ja ostsid isegi kinkekaardi sõbra sünnipäevaks. 

Ei taha öelda, et viga oli Sloveenias, ma arvan, et alustasin vale suunaga. Koht, kus ma elan, on pigem maainimesed ja nad pole nõnda tilulilu fotosessioonide austajad. Fotograaf tellitakse ikka siis, kui on laps sündinud, ollakse rasedad ja pulmad. Olgu. Muutsin suunda ja otsustasin reklaami teha beebidele, väikelastele, rasedatele.

Ma ei jõudnud palju pildistada, sest käes oli suvi ja mingi aeg ootas meid reis Eestisse, kuhu muuseas sain mitmeid huvilisi. Ütleme nii, et meie kahenädalasse reisi oleks mahtunud rohkem fotosessioone kui Sloveenias kogu mu karjääri..😀 Eestis kahjuks läks nii nagu läks ja avarii tõttu jätsin pildistamised ära.

Keelasin peas mõtte sellest, et võrdlen ennast teistega, kuid silmis oli tasapisi ikka sõbranna fotoleht, kus tal oli pea tuhat vaatajat ja mul midagi üle saja, millest enamik on mu sõbrad. Kevadel osteti mu käest kaks kinkekaarti imearmas karbikeses ning lõpuks ei võtnud ükski kingisaaja minuga ühendust. Tuju oli aina kadumas. Sügisel pildistasin paar sessiooni, millest üks neist oli mu enda pakutud ja lõin käega. Ma ei oodanud kunagi meeletut kuulsust ja olukorda, kus mu postkast plahvataks huviliste kirjadeks, aga vaikus ja inimeste täielik huvipuudumine oli lihtsalt masendav.

Ma ei saanud küll pikalt masetseda, sest fotograafia asendus hetkega maalimisega ja olin lõksus.😊 Aastalõpp ja viimased kuud läksid lennates ning see tunne, kui lasin fotograafial minna, oli vabastav. Tahaks mõelda, et ma ei jätnud pooleli, vaid lõpetasin sellega enne, kui fotograafia hakkas mind  ja mu mõistust üle võtma. Ikkagi proovisin ja selle üle on siiski hea meel.

Üks asi painab küll. Mul Eestis palju rohkem fänne ja kaasaelajaid kui siin. Vaikselt toibusin pühade ajal tehtud heategevusprojektist, et taas tööle hakata, sest mul on mitmeid tellimusi. Täpselt samamoodi nagu mul oli Eestis ootamas kena hulk pildisoovijaid ja siin - mitte isegi null, vaid miinus.😁 Ma ei usu, et see on ka põhjusel, et olete mu sinisilmsed  ja andunud fännid ja suudlete maad, millel kõnnin.. VÕI?

PS selle pildipostitusega nomineerisin ennast PLAYNUPUL - piilu SIIA💛




6 Responses to “Kui ma olin iga kolmas fotograaf”

  1. Siin vist kehtib see ütlemine, et loodus tühja kohta ei salli. Ma näiteks ei kujutaks ettegi mis oleksin teinud ilma fotograafiata, mis oleks mind nii palju köitnud kui sind nüüd hoopis maalimine. Et ehk pididki foto teekonna läbi tegema, et jõuda sinna kus oled nüüd. Noh, et justkui pole kõhklust, et suund on nüüd õige.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sul on kenasti õigus. Mõelda vaid, kui mul oleks vaja maalitud pilte näidata ja ma ei oskaks neist korralikult pilti teha. :)

      Delete
  2. Ja minule nii väga meeldivad sinu fototööd! Aga tead mis, naljakas, mina alustasin joonistamistega :D Küll üldse mitte nii tasemel ja edasijõudnuda kui sina aga joonistused oli minu stardipunkt (pärandus mu tundmata jäänud vanaisalt) ent ei võtnud kuidagimoodi veedu tol ajal. Siis kohtasin Tomi ja sealt edasi kasvas joonistamisest fotondus...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Leiab aina tõestust, et siht viib lõpuks ikka õige eesmärgini. :) Muuseas esimesed sinu fotod, mis mulle silma jäid, olid tehtud rannas ja meres, neiu kappaval hobused - imelised ja vau faktor laes!

      Delete
  3. Mhmm, mõistan, Eestist väljas on ikka sigaraske ennast püünele saada... Isegi poolemiljonilises linnas võttis see hea mitu aastat, et hakkaks piisvalt kohalikke kliente tekkima, kusjuures siiamaani on kolmandik kliente eestlased, kes siia satuvad :D
    Meie kogemus on siiani selline, et siinmaal fb ja insta kaudu väga inimesi ei tule, ikka kuulutuste peale netis ja wallapopis + suusõnaline reklaam ehk need kes käinud, soovitavad edasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suusõnaline reklaam on tõesti parim! Üks punkt, millest ma jätsin rääkimata, on see, et siin on võimatu teha lisatööd ilma, et oleksid ametlik. Maksuamet otsib isegi ajalehe kuulutusi ja ma tean, kuidas helistati ülikooli tudengile, kes pakkus abi, et õppida keemiat ning sai trahvi, et ta polnud registreeritud! Et kui ma oleksin ennast FIEna esitlunud, siis saaksin vabalt igas kanalis reklaami teha, samas peaksin iga kuu maksma kuni 400, mida mul ei õnnestuks alguses isegi unenäos välja teenida. Kuigi loogiline on see, et kui juba ametlik olla, siis on mott ikka hulga kõvem.

      Delete