Monday, February 05, 2018

Kui elu näib suurepärane

Ma ei tea, kas seda võiks nimetada fassaadi kergitamiseks, aga kui isegi mitte teile, siis ehk pigem endale. Olen pidanud elu ideaalilähedaseks (koos väikeste miinustega) ja sellepärast oli mul raske mõista, miks eelmisel nädalal vajusin hingetuna koridoris kössi, suutes vaevalt õhku sisse ahmida, tundes valu südames ja virvendavat pilku. Nutsin pea hääletult ja kordasin üha uuesti, kuidas ma ei suuda enam.

Vaevalt nädal enne minu kokkuvajumist, pidi sõbranna endale kiirabi kutsuma paanikahoo tõttu ja arstide poolt sai talle määratud üleväsimus. Ta ei võtnud vastu soovitatud antidepressante, kuid oli mõnda aega koos pereliikmetega ning üle pika aja sai puhata. Ja mõelda. Mis läks valesti?

Igor tuli samal päeval varem koju ja jäi koos minuga nädala lõpuni koju. Võtsin aega, loobusin vaevamast pead ühegi kohustusega, mängisin pikutades candy crushi ja mõtlesin, miks see kõik juhtus.

Ma olen äkiline ja otsekohene, teinekord ka veidi lapsesuu, kuid samas siiras. See polnud minulik lükata probleemid  ja samas ka enda vajadused nurka ning elada kellegi teise jaoks. Aga just nõnda juhtuski. Ma olin kannatlik ja uskusin tõepoolest, et kui ma suudan luua ideaalse kodu ja anda parima, et mu lastel ja abikaasal oleks hea, siis see ju on ka minu õnn. 

Veidi häbi kurta, sest tegelikult elan privilegeeritud elu - mitte igaüks ei saa olla kaua lastega kodus, abielluda maailma parima mehe ja hingesugulasega ja omada pea kõike materiaalset, mida hing ihaldab. Samas ma polnud kodusena kunagi ainult köögikata, vaid pöörasin tähelepanu teadmistele, oskustele, lugesin, õppisin, uudistasin pidevalt maailma. Ehk teinekord raiskasin ka tiba liiga palju aega sotsiaalmeedias.

Kas võib olla, kui sul on liiga palju head, siis tüdined sellest? Ei oska seda väärtustada? Ma lugesin Pille kommentaari üleeelmise postituse alt ja see kirjeldab suurepäraselt minu mõtteid, kuidas üks nüri kontoritöö kõlaks praegu vägagi ahvatlevalt. Oled seal paar kuud tööd teinud, unistad taaskord kodusest mugavusest. Miks ka mitte.


Üks kolmest päikesekiirest, kes mu südant soojendavad 💛

Me ei ole Igoriga palju tülitsenud, aga paar korda olen ta vihakseks ajanud küll ja ta on mulle öelnud, et ma ei ole kunagi õnnelik. Mis pole omamoodi üldse vale! Ma ei talu paigal seismist ja rutiinset elu. Mis ei tähenda, et tahaksin Mount Everestile ronida, aga noh, veidi spontaanseid otsuseid ja ootamatuid reise ja seiklusi kõlaksid suupäraselt mu loomusele. Kas on imelik olla rahulolematu oma elu suhtes ja mõelda, et saaks veel paremini?

Täna, esmaspäeva hommikul, esimesel päeval taas pojaga kahekesi (või loomadega viiekesi, näed ma pole üldse üksik siin) otustasin, et võtan kõiki tegevusi rahulikult. Üks päev korraga. Mul pole kiiret. Mu kodu ei pea olema läikiv. Peaasi, et saan lapsega pidevalt koos olla, mängida, praktiseerida emakeelt, sest võib juhtuda, et juba uuest kuust olen üle pika aja taas tööpostil. Miski pole kindel ja ma üritan mitte emotsioonidel lasta üle keeda, sest see kulutab energiat ja energiaga hetkel pole kiidelda. Aga lootus püsib ja ma ei taha jätta jonni, et tühjus mu hinges on varsti täidetud erinevate emotsioonidega. Ootan väga!




5 Responses to “Kui elu näib suurepärane”

  1. Uhh, nagu minust oleks jutt. Kõik on hästi, aga ma ikka mõtlen pidevalt, kuidas saaks veel paremini. Ajan ennast aeg-ajalt sellega nii hulluks, et lõpetan ka kuskil nuttes. Üldiselt suudan siis mõneks ajaks tempot maha võtta nii kauaks kuni jälle enda hulluks ajamisega pihta hakkan. :D Ma arvan, et see on natukene selliste perfektsionistide ja seiklusjanuliste inimeste viga. Tahaks koguaeg paremini ja lisaks mingit põnevust argiellu. Üllatusreisi näiteks. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ahjaa, seda tahtsin ka veel öelda, et mul tekib seda hullumist suhteliselt tihti ka selle pärast, et ma olen selline nüüd ja koheeee inimene. Tahan kohe oma kodu, tahan kohe remonti teha.. Vahel tahan koheee mitut asja korraga ja raske on endale öelda, et pean kannatlikum olema ja leppima, et kõik ei saa kohe ideaalseks.

      Delete
    2. Eileen, mul on praegu jube kahju, et meil ei õnnestunud kohtuda. Sa tundud täitsa minu masti inimene. Loodetavasti tulete taaskord meile või näeme Eestis! :)

      Jaa! Sul on absoluutselt õigus! Ma täiesti unustasin selle osa, mis ongi kõige hullutavam - pidev vajadus ideaalsuse poole. Kohe osas pean ka kahjuks nõustuma. :D

      Delete
  2. Ka mina õppisin, et "ISE" on kõige olulisem, läbi raskuste. Püüdsin end painutada teiste soovide järgi ja teha nii, et teistel oleks hea. Mitte, et ma oleks lootnud ülevoolavat tänu aga asi lõppes sellega, et midaiganes ma tegin, oli valesti. Minuga käituti kui alama olendiga, kelle asi ongi "täiuslikke" teenida.
    Ja kui mu karikas lõpuks täitus ning hakkasin iseenda heaolu ja vaimset tervist ettepoole seadma kuulsin ka seda kui tänamatu ma olen. Ma ju loobusin võimalusest kulutada oma energiat ja raha "headele" inimestele ning egoistlikult seadsin esiplaanile hoopis oma suhte ja lapse.
    Aga peale seda otsust muutus kõik. Suhe on parem, laps on rahulikum ja isegi pingelistel tööperioodidel on elu ikkagi pigem mõnus kulgemine omas rütmis. Kahetsen vaid seda, et üritasin olla hea ning ei avastanud piisavalt vara kuidas mind mutta oli tambitud ja alla surutud... Inimese enda heaolu on kõige olulisem kuna see kiirgab ka kõigile ja kõigele ümbritsevale.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oled kohutavalt tubli! Ma näen oma lähedase sugulase pealt, kes tahab kõigile head teha, on meeletult tragi, justkui ta elu eesmärgiks olekski teiste teenindamine. Igatahes, nüüd ta on vanem ja pole enam rahul, et tema on ainus, kes annab ja teised võtja rollis. Ma olen kindel, et ta ei lahkuks ja midagi suurt ei muutu, kuid see on kindlasti ka põhjusel, et ta on traditsiooniline. Südames ehk unistab millestki muust..

      Delete