Sunday, February 04, 2018

Koeralood - kust võtta sõber?


Koeravõtt on käkitegu, kui sa oled pikalt kaalunud ja valmistunud ette, saanud pereliikmetega ühele nõule, valinud välja õige tõu ja vanuses koera ja paiga, kust ta võtta ning kõige olulisem - ootanud. Kõik loetletu on parim edu valem ja ma võiksin jutu siinkohal lõpetada, kui ma ei tahaks pikemalt vestelda, sest tean, et enamik teist on mõelnud vähemalt korra elus tuua koer koju.

Ma arvan, et olen üsna õige inimene sel teemal rääkima, sest esiteks olen oodanud sadamiljon aastat päris oma koera. Kunagi polnud õige hetk, elasime üürikas, linnas, teiste elamises - midaiganes! Olen aina rohkem läinud õige hetke usku ja Lasse meie juurde tulemine oligi ettevalmistamise ja ootamise tulemus. See oli ja on üsna ideaalilähedane.

Lassest pole ma pikalt rääkinud ja see postitus tundub paras hetk temast paar rida kirjutada. Kuigi ta on igas mõttes parim koer ja tõeline sõber, panime me teda koju tuues täiega pange. Vähemalt ühte suuremasse kopsikusse küll. Varem ma ei võtnud kuigi tõsiselt hoiatust valida hoolega koera müüja ja sain oma nahal tunda, mis tähendab, kui su koer on paljundatud raha saamise eesmärgil ja teda pole absoluutselt sotsialiseeritud elama inimestega.

Ehk olete kuulnud sellisest väljendist nagu millerdaja? Millerdaja tähendab inimest, kes toodab loomalapsi raha saamise eesmärgil ja ta on täpselt vastupidine korralikule aretajale. Enamasti pole milleri koerad paberitega ehk neil puudub tõutunnistus, mis ongi tõendiks, et kutsikad on just seda tõugu nagu reklaamitud. Võibolla olete tähele pannud, et tõukoera kutsikad ja krantsi kutsikad on üsna sama nägu. Toon näitena SLK ja enamikud suuremate koerte, kuid krantsude kutsikad.


Enamasti kipuvad inimesed millerdajalt koeri ostma põhjusel, et kutsikad on hulga soodsamad. Hetkel on hästi popid huskyd, malamuudid, Jack Russeli terjerid, Berni Alpi koerad, sest nad on nunnud ja filmides popiks tehtud ning lähevad nagu soojad saiad. Vaatamata sellele, et kolm neist on rasked ja aeganõudvad tõud ja üks neist levinud geneetilise haigusega. Aga nunnufaktor on põhiline. 

Meie vale valik oligi Lasse paljundajalt võtmine. Ega me kohe ei saanud midagi aru, kuigi ta oli pisut pelglik, arvasime, et põhjus on tema vanuses. Küll sotsialiseerime ja õpetame ta suurepäraseks kaaslaseks. Nägime, et teatud olukordades oleme abitud ja, kuigi treenisime koera algusest peale iseseisvalt, siis jäidki hetked, mil ei saanud tema käitumist mingit moodi muuta. Pidime jätma isegi koertekooli pooleli, sest ta oli teistest koertest hullumas. Talle sobivad ainult personaalsed tunnid.

Taoline käitumine ongi üks puudustest, kui lasta kutsikal elada koos teiste loomadega, jättes ta inimlähedusest ilma. Ja see on üsna tavapärane, et loomapaljundajate kutsikad elavad ainult aedikutes või isegi laudauberikus, kus nad sünnivad, elavad ja surevad ning see ongi kogu nende maailm. 

Meil on vedanud, et pikakarvaline collie on väga terve tõug, sest peale sotsialiseerumata jätmise, kimbutavad millerdajate loomi ka pärilikud haigused, parasiidid ja tihti ei tehta isegi esmaseid vaktsiine. Ma olen koertegrupis lugenud juhtumeid, kus ostetakse Lätist yorkie 500 euroga, mis pole tegelikult üldse väike raha ning pannakse looma ravimiseks tuhandeid eurosid ning kokkuvõttena jäävad ostjad ka koerast ilma. 

Igatahes lugusid on palju ja nüansse, millest ma kindlasti ei tea, veelgi rohkem.

Aga kust siis võtta koera?

Järgmine koer tuleb meie perre kindlasti kasvatajalt ja vaatamata Lasse eripäradele, tahame siiski sama tõugu, sest, et MAAILMA PARIM TÕUG😁 Mul on plaan käia uue koeraga võistlustel, lõpetada kindlasti koertekool, teha agilityt ja üldse nautida kõike, mis kaasneb korraliku tõukoeraga  (teatud tegevused on muidugi jõus ka segaverelistega) ja, mis Lassega jääb tegemata. 

Kasvatajat valides on kindlasti heaks abimeheks Google ja uurida, uurida enne kui võtta koer. Eriti lahe on, kui sul klapib kasvatajaga, teil on samad nägemused ning vajadusel saad talle kerge südamega oma koera hoida jätta. Eestist ostes tasub küsida ka teistelt tõu omanikelt ja kasvatajatelt ning loomulikult rääkida pikalt ja laialt valitud kasvataja endaga.

Pakun, et kaks koera pole meie majas piir (kui uus tareke valmis ja aedki ümber), sest mu süda kisub võtma ühte täiskasvanud, pigem vanemat varjupaigakoera. Ma ei tea, kas olen sellest kirjutanud, aga olen pigem täiskasvanud, õpetatud (more or less) ja väljakujunenud iseloomuga koera sõber kui kutsika fanatt. Puhtalt mugavusest, mis muud.😀 Viimane kord kui me Sloveenias varjupaigas käisime raha ja kingitusi viimas, see oli muuseas tiba enne jõule, oli seal kodu ootamas hästi leebe ja armas pitsu, kes oskab käia kenasti rihma otsas ja armastas üle kõige kõhu alt sügamist. See koer polnud välimuselt üldse minu maitse (väike pruun viinervorst), aga ta iseloom oli üle prahi, et tühja sest välimisest poolest. 

Ma sain täna ülimõnusa komplimendi ja, kuigi tegija polnud sellest ise teadlik, siis mina sulasin nagu jäätis suvel. Käisin täna sõpru pildistamas ja Lasse oli meiega kaasas. Neiu ütles talle, et ta tahaks täpselt samasugust koer nagu Lasse, mille peale mees vastas, et kui tahad sama vinget koera, siis pead temaga tegelema nagu Jaanika tegeleb Lassega. Aga just nii ta ongi. 😊😊😊





10 Responses to “Koeralood - kust võtta sõber?”

  1. Ta on tõesti superarmas. Minul on lapsepõlvekodu naabrite tigeda collie tõttu selle tõu suhtes tõrge. Ma tean, et koer ei ole mitte loomult tige vaid on valesti kasvatatud, aga see loom oli kuri, ka võõral territooriumil. Ilmselt oli vaeseke hoopis hirmul, nagu ka nüüd nende uus koer, kes on veel tigedam. Hoolimata traumast oleks see üks koeratõug, kelle endale võtmist ma kaaluksin, kui kunagi elu sellises staadiumis, et saaks looma võtta. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on jäänud silma, et arg iseloom ongi üks collie salapahe, millest väga ei räägita. Ka mina sattusin lapsena ühe tigedikuga kokku. Telekast teadsin, et collie on ju sõbralik ning sain hoopis näksata ja kurja urina osaliseks. Sul on täiesti õigus hirmu osas - mida aram koer, seda ohtlikum ta on, kuna suures hirmus võib iseloom kurjaks kujuneda. Muuseas, kui sul on jätkuvalt isu ühel heal päeval collie võtta, siis saan sulle soovitada kasvatajat, kelle emane on mega leebe ja armas ning tema lapsed samasugused. :)

      Delete
  2. Kui meie lõpuks koera võtmise ette võtsime, siis tundus küll, et Eesti riigist olid kutsikad otsa saanud :D Meil ei olnud muidugi algusest peale soovi puhtatõulist koera võtta, tahtsimegi kranzi... alustasime varjupaikadest, aga ega sealt võetaksegi kutsikad esimesena ja päris pisikese lapsega ei julgenud ma ka vanemat koera koju tuua. Seega otsisime ja otsisime, lõpuks jõudsime tõukoerteni välja, et hea küll, võtame siis sealt. Aga kuna meil ei olnud konkreetset tõusoovi, vaid lihtsalt suur koer ja mitte ükski variant ei kõnetanud, otsisime edasi.
    Ja kui me lõpuks leidsime selle MEIE koera, teatati, et talle tullakse järgmisel päeval järele... aga kui ei tulda, siis on koer meie. Koer asus teises Lõuna-Eesti otsas meist, mille peale mees ütles, et ta tuleks kohe järele. Möödus paar tundi ja lubati järele sõita.
    Okei, rääkisin loo, mida keegi ei küsinud :D :D :D Ehket meie kutsu niisama krants, kelle ema on "puhast tõugu paberiteta" (las ma naeran selle jutu peale... sama on ka mu ema taksikoer :D) ja isa ka puhast tõugu krants. Ja kui kunagi tulevikus peaks mõtlema teise koera võtmisele, siis ma olen päris nõutu, et mis tõugu koera võtaksin. Mul on see üks koergi 100 koera eest, kes südames tunneb, et on tegelikult pisike kiisu. Ehk ka sellepärast ei kujuta ma üleüldse veel ühte koera meie peres ettegi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Piltide järgi on Thor ikka väga väga kiisu teil. :D <3

      Täitsa alguses vaatasin ka igasuguste tõugude krantspoegi, aga meil oli sama lugu ehk, kui leidsime koerad, olid need juba antud või juhtus muud sada häda. Nii, et see lugu õigest koerast ja ajast kipub tõde olema.

      Delete
  3. Meie Murka tuli varjupaigast ja oli üks osa minu unistustest ehk pakkuda kodu vanemale varjupaigakoerale. Naljakas, see on puhas saatus! Ta on meie eelmise koera väga sarnane koopia, kellega ma ei suutnud tund enne tema surma hüvasti jätta (ja palusin tookord Jumalat, et saaksin oma viga parandada) ning kõigele lisaks sai Murka eelmine omanik surma läbi puiduveorekka. Mu isa töötab puiduveorekkal ning tema rääkis sellest õnnetusest, et koer jäi maha ja see nüüd ilmselt varjupaigas ning sedasi ma üldse Murka pilti netis nägingi. Meil polnud veel maja ostetudki kui lubasin, et see koer saab minu omaks.

    Kuigi Muriga on raske, sest ta ei usalda noori poisse, võõraid mehi ja sööks kõik teised loomad ära, on ta üks imelisim unistus minu elus!

    Tulevikus tahame kindlasti kolme koera. Üks varjupaigast (aga peab olema looma/inimesesõbralik) ja kahte tõukoera. Ilmselt Russell (kogemused olemas) ja minu suur unistus Prantsuse buldog :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oled nii äge hing! Ja olen nõus saatustega!

      Jõulude ajal leidsin 10-aastase collie kuulutuse, kuidas vanad omanikud temaga hakkama ei saa ja otsivad kodu. Pilt oli koerast tehtud üpris koledas paigas ja muidugi pidin kirjutama, mis siis, et samamoodi maja meil pole valmiski ja võib juhtuda, et peame mõneks ajaks kolima tagasi ämma-äia juurde (jess!). Igor oli ka kuidagimoodi nõus ja nägin vaimusilmas, kuidas collie proua saab viimased aastad ideaalset koeraelu nautida. Aaaga, koer võeti enne meid ära ja kogu lugu lõppes ikkagi hästi. :)

      Delete
  4. Meie pere ainus koer sattus meieni nii, et ühel väga tuisusel talvepäeval kuulsime oma Mustamäe korteri ukse tagant kraapimist. Tol ajal polnud meie kortermaja uks veel alt lukus ja mingil põhjusel oli see tol päeval koguni pärani lahti jäetud. Ust avades leidis meie ema sealt ühe väikese valge lumeklompidega kaetud rihmata krantsinässaka. Ei tea mis seda koera just meie ukse taha tõi, aga ta tuli igatahes otsejoones kööki sooja, lasi end rätikuga ära kuivatada ja sõi isukalt ema pakutud putru. Natukese aja pärast hakkas ta aga välja tagasi küsima ja ema lasigi tal minna kuna arvas, et koer oskab ikkagi oma kodu üles leida. Sama päeva õhtul oli koer aga uuesti meie ukse taga sisselaskmist küsimas. Me polnud üldse planeerinud omale lemmiklooma võtmist, aga antud olukord tundus nagu midagi ettemääratut ja ilmselgelt tundis see väike loomake end meie juures turvaliselt ja koduselt nii et lasimegi tal enda juurde jääda - tervelt järgnevaks 16 aastaks kuni ta väärika vanadussurmani. Nii et mõnikord valivad loomad omale ise perekonna :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul tulid külmavärinad peale, kui ilus lugu see on! :')

      Delete
  5. Meie koeravõtmise lugu. (nii pikk vist et peaks pigem enda väljasurnud blogisse kirjutama :D)
    Ma veel hetkel ei tea, kuidas meil minema hakkab, aga olen vaimu valmis pannud, et algus on raske ja edasi on rõõmsaid hetki rohkem.

    Esiteks, oleme mõlemad mehega peredest, kus on alati koerad olnud - küll pigem suured õue/ketikoerad minu puhul kui väiksed seltsikoerad.
    Teiseks, tõu valimisel lähtusin sellest, et oleks pisem/keskmist kasvu, ei hauguks, oleks lastega sõbralik ja mu erisoov on, et oleks lontkõrv - ma lihtsalt arrrrrmastan neid spanjelite lontkõrvu. Kuna krantsi puhul ei tea kahjuks kunagi iseloomu ette, siis valisin pigem tõukoerte hulgast. Koeratõugusid hakkasin piiluma juba rasedana ja põnn on hetkel 2a3k vana, nii et võib öelda et ca 3 aastat mõeldud otsus... Nägin ka sõbranna koera pealt, et see tõug on imeliselt kannatlik lastega, nii saigi otsustatud, et meie perre tuleb üks kuninglik king charles cavalier spanjel.
    Kolmandaks, tõu välja valinuna viisin läbi ka tõu ajaloo uuringu- kust, millepärast ta üldse tuli. Uurisin millised on selle tõu haigused - sest tõukoertel tuleb paratamatult aretustöö tulemusena teatud geneetilisi vigu esile. Vaatamata hirmutavatele diagnoosidele jäin oma otsusele kindlaks.
    Neljandaks, kirjutasin tõuühingu poolt heakskiidetud kasvatajatele - 4st 2 vastasid. Üks ütles et on kohe olemas 2 vaba kutsikat ja teine ütles et äkki vb suvel kunagi midagi kuskilt paistab. Mõtlesin paar päeva ja kuna koerasoov tõesti nii pikalt oli olnud, siis valisin pigem kohe variandi. (kohe tähendas siiski otsuse hetkest veel üle 2- kuulist ootamist... )
    Viiendaks, ootamise ajal viisin ennast kurssi koerte psüühikaga, õppisin youtube-i videode abil koera õpetamist, panin kirja meid koertekooli, uurisin parima toidu ja loomakliiniku osas jne... põhjalik eeltöö.

    Minu ootusaeg saab otsa lõpuks 17.veebruaril ja saan lausa 2 nädalat lapsepuhkusel olla :) (ujutan RAUDSELT oma instagrami nunnude kutsikapiltidega üle, ole hoiatatud :D )

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa kindlasti peaksid seda lugu jagama - olete väga eeskujulikud tulevad koeraomanikud. :) Kusjuures ma olen seda tõugu soovitanud paljudele, sest antud spanjel on nii iseloomult kui ka suuruselt minu arvates suurepärane valik!

      Delete