Tuesday, February 20, 2018

Hamstrielu varjatud küljed

Väiksemat ja suuremat sorti ületunnistust tehes pean ütlema, et oleme toidukogujad. Lausa hamstrid. Mul peavad kapid olema alati teatud tasemeni ülekülluses asjadest. Ma isegi ei tunne vajadust neist süüa teha, aga kui poes on olnud soodushind ja, kui mulle on pähe jäänud mõte, et riisipaki kõrval PEAB olema ka pakk bulgurit, siis nii ongi. 

Ladusin lauale enamik kuivainetest ning lisaks ka konservid ja purgid. Vau. Olen olnud eeskujulik hamster! Mõttes pidasin pisikest plaani sattuda varsti poodi, sest kinnisideeks on saanud see, et teatud päevade tagant siiski tuleb seal käia, sest kui peres on viis isukat liiget, siis söök saab tahes tahtmata üks hetk otsa.

Reaalsus on aga see, et lõunal, kui kõhtu läheb päeva suurim portsjon, sööme kodus ainult mina ja pisipoeg. Ma ei saa öelda, et ta sööks vähe, aga tihti saan tema puhul hakkama kartul pluss porgand pluss veidi liha kombinatsiooniga. Mõni teine päev saadan ta õigel ajal ämma juurde, et ta saaks seal kõhu täis laadida. Igor sööb tööl ja tüdrukud koolis.

Ma olen üritanud meie toitumist mõjutada rohkem siinse stiiliga, mis tähendab, et enamik päeva toidukordadest jääb esimesse poolde ja tugevat õhtusööki meil suurt enam polegi. Ehk sellepärast on sloveenlastele jube tähtsad pühapäevased lõunasöögid, mil ahmitakse sisse söömata õhtusöögid kogu nädalast (naljaga võttes). Selleks, et harrastada nigela õhtusöögiga päevi, tuleb muidugi hoolt kanda, et nii hommik kui ka lõuna oleksid korraliku söögikorraga. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida.

Jõuan jutuga tagasi ostlemiseni. Enamasti läheme poodi, kui värske kraam on otsa saamas ja seda, tõesõna, läheb meil nagu hakkmasinasse. Puuviljad, marjad, tomatid (talvel enamasti kirsstomatid), värske kurk, salat. Pakun, et julgelt pool nädala eelarvest ongi rohelise ja puuvilja all kinni ning see jääb meie poolt ka edaspidi puutumata. Kui õhtusöögi võib lahja teha, siis värske toit peab olema käepärane.

Minnes poodi, ostan ka neid toiduaineid, mida ei planeerinud. Üks pisike kurat minu õlal on see, kes tunneb vajadust ümmardada soodukajumalat ja teine kuradike käseb koguda tarre hästi palju toitu - sööme neid siis või mitte. Peaasi, et olemas on!

Teatud tasemeni on varumine mõistlik, aga ma kardan, et mina olen heaga piiri ületanud. Lisaks olen nakatanud selles osas ka abikaasat ning mis saab olla hullem kui üks hamster? Kaks hamstrit!

Vot. Aga nüüd olen mõttesse saanud pildi ja nimekirja kõigist olemasolevatest toiduainetest ja, kui teile tundub, et ah, mis, seda pole ju palju, siis tuletan meelde - me pole ka ammu poes käinud. Hetkeseisuga oleks poest vaja tuua banaane, õunu ja kirsstomateid. Olen rohkem kui kindel, et kui MINA läheksin poodi, siis tuleksin sealt tagasi hoopis muude asjade lisaks sellele, mida tegelikult vaja oli.






Üks mõte, mis mind aina painab on see, et liigsed asjad tekitavad stressi. Näiteks toidu puhul, eriti, mis puudutab kuivaineid ja purke, kuhjan ma teinekord kapi nii täis, et mul pole õrna aimugi, mis seal tegelikult on. Pole üllatav, kui lisan korvi paki riisi ning saan selle koju jõudes veel kahe riisipaki kõrvale asetada. Lisaks on kapis poolikuid pakke, mille avamise aega on raske meenutada ning kogu see asjade organiseerimatus on tohutult stressitekitav!

Aga kuidas edasi? Arusaadavalt on raske olla perenaine/mees, kui samal ajal käia tööl. Mina seda aga ei tee ning sellepärast proovin meetodit, mis on enamik inimestele palju raskem  kasutusele võtta kui mulle. Aeg ja planeerimine! Ma ei saa öelda, et mul on energilise väikelapse, kahe suurema lapse ja koduloomade kõrvalt sigarohkelt aega üle, aga reaalselt olen siiski füüsiliselt kodune, mis annab päris suure eelise.

Kui siduda kokku planeerimine ja mõistlik tarbimine, on lootust ka minusugusel hamstril ennast parandada. Ma ei taha võtta kvaliteetset ja maitsvat toitu iseenesestmõistetavalt nagu selle kokku krahmamine oleks mu esimene inimõigus. Toitu tuleb austada, mõeldes sellele, kui odavalt siiski see meile veel kätte tuleb.

Lõpetuseks, ma lugesin üle eelmise postituse** ja, kui enda meelest likvideerisin vead, siis oh sa jeesusmaria, KUI palju grammatilisi ja kobade sõrmede apsakaid sealt vastu vaatas. Üritan edaspidi hoolsam olla, et te silmad peast ei plahvataks. 😁

** kui vabandusi otsida ja palun vabandust ette selle postituse vigade eest, aga ma olen haige ja pea on paks, mis paks😀




Leave a Reply