Sunday, February 04, 2018

Blogiauhindadest ehk kuidas mu silmad särama lõid

Ma ei tea, kas mul on mõtet hakata ennast õigustama, sest lugedes varahommikust Malluka postitust, tabasid mind samad tunded. Suht nõme on hüpata kaela EBA korraldajale, kui ta on kolm aastat vedanud üksinda seda vankrit ja olgem ausad, võtnud kanda üsna palju, mida enamik meist kunagi ei viitsiks ja ei tahaks. Sellepärast ütlen kohe ära, et igaüks, kes tahab osaleda peaks seda kindlasti tegema, vaatamata sellele, kas nende endi iidolid teevad sama. Pange blogi kirja, kutsuge fänne hääletama, minge nautide pidu. Võib juhtuda, et saate isegi auhinnalise koha ning samas loodan, et lugesite reegleid, mis kohustab kingikotist rääkima.

Ka mina olin kunagi üks nendest, kes unistas saada koostöid, sest need tundusid lihtsalt mega ägedad ja milline au, kui olen suutnud blogi teha piisavalt atraktiivseks. Eks väike vajadus olla tahetud pitsitas kuklas ja kujutasin ette, et koostöid tehes hakkab feimi aknast ja uksest sisse ronima.

Õnneks seda ei juhtunud mitte kunagi ja minu parimad ja nauditavad koostööd tulid läbi mu enda huvi teatud toodete vastu. Kui tahtsin midagi väga ning tundsin, et teema sobib ka blogisse kirjutamiseks, võtsin ühendust maaletooja või edasimüüjaga. Kuigi sain mõned eitavad vastused, tuli ka piisavalt positiivseid ning teate, neid oli täpselt nii palju, et mõistaksin kui tüütu on tegelikult olla kohustatud teha pilte, kirjutada arvustust, parandan - kirjutada sigahea arvustust ja olla tootega pildis. Jumal tänatud, et mul olid tõesti asjad, mis pakkusid suurt huvi ja ei pidanud kirjutama tasuta saadud jogurtitest lihtsalt sellepärast, et mul oli vaja asju kokku krahmata.

Sellepärast ma ei kutsugi üles kedagi EBA-st eemale hoidma. Võtke ja kirjutage asjadest sponsorile, kuigi need ei paku teile mingit huvi, need ei kõlba millestki ja heameelega "unustaksite" kingikoti üritusele. Aga ei.. ära peab proovima. Seda suurem on tõenäosus mõista, kui ebaoluline ja tüütu on blogimisega kaasnev nänn, mida pole kellelegi vaja. Peale korraldaja.

Ma hakkasin siiski mõtlema, mis huvi saab olla korraldajal võimelda kogu ürituse eest ja kasvatada meeletut silda blogijate ja ettevõtjate vahele. Kas tõesti on inimene südamest blogijaid toetav ja altruistlikult viskub töörindele, et meil kõigil oleks hea, lendaks tasuta asju ja kukrud täituksid va krõbisevaga. Nagu. Kui naiivselt see kõlab?!😃

Sellepärast ütlen välja oma arvamuse, kuidas arvan, et lood tegelikult on. Ma ei usu eales, et korraldaja teeb tööd asjade eest ning põhjus, miks ta hoiab kümne varbaküünega üritusest kinni on põhjusel, et ta küsib sponsoritelt kogu projekti eest raha. Ehk siis inimene saab iga blogija pealt (kogu asi on ju kinni numbrites palju osalejaid on) reaalset raha küsida ning vastu pakkuda bännereid ja toodete esitlust üritusel ning mida kõike veel oskate ehk ise kommenteerida, sest ma ei ole kunagi auhindadele jõudnud. 

Seega inimesed, kes te võtate osa ja ootate silda, pidage meeles, et arvatavasti teenib korraldaja teie pealt ning lisaks teete veel kodus edasi tööd mingite näruste asjade eest, mille eest olete reeglite järgi kohustatud kirjutama. Mida rohkem sponsoreid, seda rohkem nutsu tegijale. 

Keegi seadustetundja võiks siinkohal kommenteerida, kui õiguslik selline punkt üldse on. 

Nüüd jõuan sinna välja, millest mõtlesin tegelikult üldsegi mitte rääkida ehk teema, miks enamik blogijaid hoiab eemale. Esiteks see, kui ebaprofessionaalselt ja vastuvõetamatult on käitunud korraldajad ja kui jubedamaks läheb iga aastaga ürituse maik. Kui tahate toetada koolikiusaja mainega inimesi, kelle päeva hetkeks on naerda inimese kurvide üle, siis palun, võtke osa. Kui tahate toetada inimesi, kes arvatavasti teenivad reaalset raha teie tehtud raske töö eest (blogimine, videod ja igapäevaselt pildis olemine pole teps mitte kerge), et saaksite neile omakorda tööd teha - võtke osa!

Ma loodan, et selle lõigu abil mõistate, miks paljud seda ei tee. Asjad ei tähenda midagi, tihti ka raha ei tähenda midagi, kui see viitab otseselt, et toetate inimesi, kellega ei jaga samu väärtuseid.

Teate, kuidas ma eile õhtul särasin ja susisesin rõõmust! Lugesin ühe hästi laheda ja teadliku blogija kommentaari (Liisa Lotta blogist Lottudo), kuidas tema veaks kogu üritust ning tema on üks põhjuseid, miks lõin tolmu oma Facebooki lehelt ja tulin kirjutama. Ma olen alati armastanud sõnu ritta seada ja ta tuletas mulle meelde miks - et teha nii ennast kui ka teid õnnelikuks, pakkuda mõnusat ja kvaliteetset lugemist. Blogijad! 2019 on aasta, mida oodata ja mille pärast vaeva näha! Tunnete?😍💪




One Response to “Blogiauhindadest ehk kuidas mu silmad särama lõid”

  1. Hei. Nii tore, et sa ka vahelduseks blogid. Minu jaoks on jube imelik, et sellest auhinnast peab blogima. Ma arvan, et enamus blogijatest ei tee väga enam tööd selle eest, et mingit asja saada, küsitakse vast tasu ka. Nüüd siis peab võidetud auhinna pärast tööd tegema? Kujutan ette, et see ei sobi ka paljudele. Ehk oleks aeg, et keegi teine ürituse korraldamise üle võtaks, sellel aastal on juba palju antireklaami olnud.

    ReplyDelete