Tuesday, December 12, 2017

Okou, uue aasta lubadused

Rääkige mida tahate, aga mina olen uue aasta alguse usku. Ma ei ole kunagi spetsiifilisi eesmärke seadunud, aga kui võtsin ette ühe neist, nimelt kaalulangetuse - kaotasin 15 kg. Üleüldiselt ajasid mind igasugused suure suuga tehtud lubadused kergelt öeldes muigama, sest nagu ikka. Kergelt tulnud, kergelt läinud ja meelest pühitud.

No võta nüüd näpust, mind on viimased nädalad lausa närinud mõte sellest, milliseks ma kujundan 2018 aasta. Arvatavasti ootavad meid nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal ees suuremad muudatused ja, kuna soovin edukat laabumist, ei suuda lahti saada mõttest, et ma peaksin olema paremini ette valmistanud. Kasvõi sisemiselt, mis on ju ometi oluline. See olen mina ja mina tahan olla parem. Kasvõi natuke.

Üks nõme iseloomuomadus, millega olen üritanud võidelda päääris pikalt on see, et ma olen kergesti ärrituv. Eks see ole teatud olukordades loomulik ja ma ei ootagi endast üliinimlikke võimeid. Seadsin endale eesmärgiks käituda malli järgi, mis võtab koletuslikult ärritumiselt võimed ja on tegelikult meeldivalt lihtne - shit happens, aga mis loeb on see, kuidas ma sellele reageerin. Kõlab ju mõnusalt? 

Kuna ma olen üritanud korrata reageerimist kui mantrat, siis võin öelda, et eeee.. arenguruumi on küllaga. Olen leidnud ennast olukordadest, kus ma näen, et minu tegu selles on olematu, aga samas see mõjutab just mind. Viimane näide on paar päeva tagasi, kui teed olid paksult lund täis ja sumpasin  poja ja käruga asfaltil, mis oli tibake autorataste poolt lahti lükatud. Nägin, et mäest on alla veeremas sahaga traktor ja üritasin kimada meie hoovi poole, et saaksin teelt eest tulla. Traktori hoog oli aga hea ja isegi, kui ma üritasin talle käega vehkides näidata, et oota, ma lähen kohe vasakule, jätkas ta minu poole sõitu. Ja mul polnud mitte kuhugi minna, kuna tegemist oli hommikul peale meeletut lumesadu esimese lahtilükkamisega. Ma olin nii pühaviha täis! Esiteks sellepärast, et roolis olev onu ei suutnud hetkeks seisma jääda, teiseks, et omavalitsus saadab meile saha viimasena ja igal aastal on roolis täielik opakas. Seekord saime siukse vahva selli, kes lasi meie aia juures postid maha ja kraapis  hea ampsu muldagi kaasa.

Nagu oleks põhjust ärrituda, sest kaua võib selline olukord kesta, kui ohutuse eest on vastutama pandud võimalik, et üks veinihaisuline kohalik talunik, kelle ainus mõte on kiiresti minema saada (jättes väiksemad teed puhastamata kusjuures). Samas, kellele minu kõvahäälne kirumine ("kuradi sloveenia joodikud") kasu tõi? Loomulik lahendus oleks minna omavalitsusse ja seal lärmi lüüa. Põhjust ju nagu oleks, kui tegemist pole esimese aasta apsuga ja, kui aus olla, siis teeolude kirumist tuli Igorilt mitmeid aastaid enne kui siia kolisime. 

Seega vähem ärritumist, närvi minemist ja mõistlikku reageerimist, kes lööb kampa?

Me oleme Igori mõned kenad kilod saanud juurde keevitada peale poja sündi. Vanematega koos elades oli lihtne. Kell 21 pidi majas valitsema vaikus. Me küll magama ei läinud, aga pugesime voodisse ja vehkisime sarju vaadata. Köök koos külmiku ja külmaruumiga olid all korrusel, mis tähendab, et olime kindlalt eemaldatud ahvatlusest teha õhtune snäkk. Nüüd on aga nii, et vaatame õhtul filmi just köögis, kuna poiss magab meie toas ja tüdrukud on elutoas, sest lastetoa remont pole valmis. Võite arvata, mis juhtub, kui panna kokku väike sari, väike film, väike amps. Teinekord tulevad pähe eriti patused road ja juhtub ka seda, et Igor lööb autole hääled sisse ja sõidab mäkki.. Kas teile tundub ka, et mäkk on alati hea mõte, kuni oled lõpetanud super eine ja mõtled, et see oli küll nüüd halb mõte?

Kui ma viimati enne pulmi kilodest lahti sain, oli parimaks abimeheks see, et meil oli kindel rutiin, mis töötas ideaalselt. Olime kell 22 voodis ja jäime ka kiiresti magama ning polnud isegi aega tekitada olukorda, kus tahaks midagi süüa. Ma hakkasin nüüd kauem üleval olema sel põhjusel, et tundus geniaalne teha õhtuti töövärke, et näpistada viimased vabad hetked. Aga ma ei suuda olla näksimata! Ma olen nagu masin, mis võikski toitu tükeldama jääda.

Seega. Kindel päevakava. Tööd saaksin ma ideaalis teha juba kell 19, sest siis saadaksin Igori lapsega magamistuppa ja järgmised kaks tundi on mul võimalus töötada. Olen kindel, et minu kella 19-21 töö on hoopis efektiivsem kui hilisööl tehtud. Lisaks paneksin ma ühe tunni lisaaega tööle kui on varahommik, mil mõte liigub nagu arvutil. Üleüldiselt ma arvan, et ebaregulaarne ja olematu uni on kolehalb ja see mõjutab suuresti ka päevast enesetunnet. Kes liitub ja loob endalegi päevakava, mis tähendab korralike unetunde ja õhtusest näksimisest loobumist?

Viimane uueaasta lubadus läheb selle alla, et soovin endas näha enesearengut. Ma ei pea ennast parimaks ülemuseks ja ma ei ole sellega grammigi rahul. Esiteks juba sel põhjusel, et tunnen, kuidas pereelu organiseerimine on kätest libisemas ja ma tahan olla pigem (nagu Cesar Millan ütleb) assertive ehk veenev kui märatsev emme, keda on järjekordne ebameeldiv olukord hulluma ajanud. Pliis, öelge, et ma pole ainus! 

Peale koduse elu oleks ka tööl hea olla juhiomadustega või kasvõi üritada luua meeldiv töökeskkond ja suhe kolleegidega. Ma parem räägin nüüd enda esimesest juhtumist, kui olin kellegi boss. Üsna tagasihoidlikult tegelikult, sest minu tööks jäi edastada paarile inimesele ülesandeid ja hiljem kasutada tulemusi. Üks noormees, kes sai minu juhtnöörid, eiras täielikult käsklusi ja mäletan kuidas istusime koosolekuruumis ja ta irvitas mulle läbi oma punase habeme ning teatas, et pole saanud minult ühtegi emaili (mis siis, et vestlesin temaga ka personaalselt). Ausõna mul oli tunne, et naelutaks ta koos habemega lakke, sest kuidas sai olla võimalik, et üks kolleeg sai aru ja teine mängib lihtsalt kolmandat jalga.

Sama võib ju tegelikult juhtuda igapäaevaselt koos lastega ja siinkohal olekski hea mõelda välja plaan ja olla kavalam, et lõpuks ma ise poleks see kurjategija, vaid siiski Wonder Woman nagu ma teinekord tahaksin endast mõelda. Haha. Kes liitub enesearenguga ja, kes ei liitu, võib rääkida spetsiifilistest enesearengu külgedest, mida ma ei toonud välja. Ma tunnen, et hing on valmis (kasvõi lõpuks, alles nüüd 32-aastaselt!) võtma vastu erinevaid väljakutseid ja võitlema enda eest!

Parem mina, siit ma tulen.

Kas olete seadnud endale eesmärke ja, kas tundsite ennast ära minu eesmärkides?




Leave a Reply