Wednesday, December 27, 2017

Oh seda elukest



Ma tulin blogisse kurtma, sest me oleme Igoriga nüüd ametlikult halvad lapsevanemad. Enne olime salamahti pahad, aga enam ei suutnud meie jubedat kasvatust tagasi hoida isegi meie eeskujulikud lapsed.

Nali naljaks, sest tegelikult mure on tõsine ja samas ei ole ka. Mul jätkus mõttelõnga päris mitmeks päevaks ja kui aus olla, siis olin terve nädala tõsises hämmingus. Küsisin isegi Igorilt aegajalt, kas see  tõesti ikka juhtus ja, kas ta tõepoolest küsis just neid küsimusi. 

Meid kutsuti kooli vestlema lapse käitumisest ja mul on hea meel, et kutsuti. Saime teada loost, millest laps edastas ainult fragmente ja üleüldse saime koos õpetaja ja psühholoogiga panna paika plaan, kuidas nii koolis kui ka kodus tegeleda murepunktidega. Kõlab ju hästi ja hea oli ka see, et ma tõesti polnud lapse peale negatiivsete emotsioonidega häälestatud, sest kurja ta ei teinud ja käitumise põhjus võis olla see, et ta tegelikult ise otsis tähelepanu ja abi. Issand, mul on nii kahju, et ma ise lapsena ei andnud põhjust saada "paha lapse" tiitlit, et keegi oleks jõudnud mu tegelike muredeni. Kuigi pakun, et ka siis oleksin lihtsalt sõimata saanud.

Aga jõuan nüüd loo halenaljaka ja šokeeriva osani.

Psühholoog (vist ka sotsiaaltöötaja ühes ametis) andis teada, et meie laps ei käi koolis vastavalt riides ja tänu meie hoolimatusele külmetab. Tal pole seljas ei maikat ega pikkade varrukatega pluusi või jakki ning tema pidi vaesele lapse andma kellegi hüljatud kampsuni selga. 

Mida te selle peale vastaksite? Tegemist oleks justkui 11-aastase inimesega, kes saab igapäevase riietumisega hakkama ja noh, riideid pole ma talle valmis seadnud viimased kolm aastat vähemalt, kui isegi mitte rohkem. Aidanud kindlasti teinekord ja jaganud soovitusi, aga nii palju on meile vastatud, et koolis pole külm. Ei osanud nagu kontrollida ka, kui koolis käies on meil iga kord higimull otsa ees.

Üritasin psühholoogile seletada, et meie kultuuris pole maikad väga levinud ja üleüldse tuleb aluspesu või pikkade varrukatega riided mängu, kui väljas on tõsised miinuskraadid. Ma ei tea, kas suutsin soojamaainimesele selle üldse selgeks teha, et keha vajab siiski väikest karastamist ja, kui õues kraade kümps, siis ma ei sunni küll lapsi aluspesu kandma. Võeh, ma ei kanna neid isegi!

Kui ma nüüd hästi meenutan, siis pidin isegi nõksa tooni tõstma, sest psühholoog ei andnud asu ja tal polnud mingit nägugi, et tahaks mõista erinevusi või seda, et laps on siiski omamoodi suur inimene, kes peab iseseisvalt hakkama saama kõige lihtsamate tegevustega. Kui täna külm, siis homme jakk kaasa. Lihtne!

Kas just lihtne, sest sõitsime peale kohtumist ostukeskusesse ja ostsime talle vist neli jakki juurde. Küll mitte ühtegi maikat. Samas. Kas ma olen ainuke, kes ei käi lastel nagu raisakull järgi ja laseb neil teha ise otsuseid ja teinekord ka vigu? 

Teine vahva argument, mis tõstis kulmud üle lauba oli see, et laps ei räägi piisavalt head sloveenia keelt ja üllatus-üllatus, selle mure põhjustajaks olen mina, sest räägin jätkuvalt kodus eesti keelt. Kui sel naise, sel töötajal, sel väidetavalt haridusega inimesel oleks kasvõi vähegi aimu, mis tähendab olla ühes riigis teise keele rääkija ja üritada õpetada või hoida lastel eesti keelt, siis ta ei räägiks sellist sulaselget.. oeh, ütlen välja, paska. 

Peale selle kui lapsed läksid kooli-lasteaeda on nende kodune keel sloveeni keel, nad räägivad terve päeva teistega sloveeni keeles, nad loevad ja õpivad sloveeni keeles keeles, isegi multikad on enamasti sloveeni keeles. Kujutage ette, siis tuleb kolepaha ema ja küsib, kuidas nende päev möödus, küsib, kas nad on näljased, loeb neile õhtujuttu, vestleb nendega ja kõik on pees ja tublilt päevad läbi kasutatud sloveeni keel on unustatud. Õudne, noh!

Igatahes. Kel vähegi on kokkupuudet olla võõramaalane ja samal ajal üritada lapsi kasvatada ka kodukeelt oskavateks, siis nad teavad imehästi, kui raske ja teinekord ka kui võimatu see on. Kui kolida suurte lastega uude riiki, siis nad jätkuvalt suudavad emakeelt kõneleda, kindlasti aktsendi ja vigadega, aga suudavad. Sama ei käi kahjuks väikelaste kohta ja sa võid kasvõi kätel käia, aga vot nad ei vestle sinuga su emakeeles. 

Njah.

Lisaks ma ei tea, mis mul blogimisega on. Arvasin, et mul on lihtsalt igav elu ja no, millest siia kirjutada, kui iga päev on absoluutselt sama ja mul pole isegi aega, et sisu tekitada ehk siis teha pilte või mõelda mõnele toredale tee ise projektile. Siis mõtlesin, et ma ei suuda teile rääkida nagu kõik oleks nii super-super, kuigi tegelikult pole ja samas on. Meil on kõik hästi ja pole millestki puudus, aga ma tunnen, et olen kodusena end tühjaks pigistanud ja seda tühjust ei täida isegi see, et.. noh.. kõik on hästi.

Ma tahaksin mõnda aega või igavesti palgalise töötajana raha teenida ja näha, kui palju selleks on minus tegelikult soovi. Praegu on kogu olukord lahtine ja mis ma ikka varjan, see ei ole üldsegi meeldiv, kui ainus soov on teada kindlaid lahendusi. Abiks pole ka see, et igavusega tekib jonn ja trots ja teinekord peab Igor tegelema minu kui neljanda lapsega.

Sain välja rääkida.








5 Responses to “Oh seda elukest”

  1. Keele puhul ära põe ja jätka ikka eesti keele hoidmist. Ükski keeleoskus ei tule kahjuks ja miks nt võtta lastelt võimalus kunagi eesti ülikooli/kooli õppima minna.
    Näen enda pereringis kaht mitmekeelset peret ja erinevaid meetodeid ning julgen öelda, et sinu tee on õigem. Ühes peres eestlasest ema mingil määral räägib lapsega eesti keeles aga üldine suhtlus on elukohamaa keeles ning lapse ise ei suhtu teise keele rääkimisse hästi. Tulemus- laps eesti keeles ei räägi, eesimaiste sugulastega eesti keeles suhelda ei taha, tõenäoliselt ei hakka ta ka vanemana eesti keeles rääkima. teine pere on märksa mitmekeelsem, vanemad eri rahvustest, vanemate omavaheline suhtlus inglise keeles ja elatakse veel kolmandas riigis. Tulemus- lapsed räägivadki 4 keelt ja lülitavad end kiirelt ümber vastavalt sellele, kellega suhtlevad. Lasteaias/koolis räägivad elukohamaa keelt, eestimaiste sugulastega sulaselges eesti keeles, inglise keel on vanemate suhtlust kuulates ilmselt külge jäänud. Ma ma ütleks, et neil lastel on tulevikus päris laiad võimalused.
    PS! Mis maikasärki plusskraadide juures puudutab siis ei kasuta ma sellist asja ka siis kui Eesis reaalsed miinuskraadid on. Siseruumides on ju soe ning õues ikka talveriided seljas.

    ReplyDelete
  2. Meie, st eesti kultuuris kantakse pikkade varrukatega riideid kogu talve. :) Talvel käiakse talveriietega ja nii ongi, aga minu poisid (neist üks 11-aastane) lähevad hommikul kodust välja, jope all pikkade varrukatega T-särk ja kampsun. Koolimajas otsustavad juba tunde järgi, kas jätta kampsun riidehoidu, vedada igaks juhuks kotis kaasa või hoida päev otsa seljas. Muud lapsed käivad ka sageli pikkade varrukatega, lühikesi varrukaid kannab vähem kui kolmandik lastest. Mul on just poja klassipilt näpu vahel, oktoobris tehtud, pildil 18 last, neist neljal on lühikesed varrukad. :) Meil on muidugi maja selgelt põhja-lõunasuunaline ka, kellel on tunnid peamiselt põhjapoolsetes klassiruumides, neil ongi jahedam, algklasside poolel on peamiselt lõunapoolsed ruumid, seal kooritakse kevadise päikesega nii paljaks kui võimalik ja ikka higi voolab. Küllap laps ise teab, kuidas tal olla on, aga mingi jakk võiks igaks juhuks ikka kaasas olla.

    Selle psühholoogi keeleseisukoha kohta pole midagi head öelda. Erinevatest rahvustest vanematega peredes peavad lapsed rääkima kodus kummagi vanemaga selle vanema emakeelt, punkt. Muidu võib juhtuda, et laps avastab ühel päeval, et on pooltest sugulastest ja juurtest keelebarjääri tõttu ära lõigatud ja mis identiteedikriisid siis tulevad... Kui koolikeele vähese oskamise tõttu arusaamisprobleeme esineb, siis peab õpetaja või miks mitte psühholoog rahulikult seletama, mis on mis ja vähegi arukas laps saab aru, kuidas peab. Mh, mina seletan igal aastal õige mitmele vene keelekeskkonnast tulnud lapsele, et eesti keeles on meil tädipoeg ja onutütar, nende kohta ei öelda õde ja vend, kõik on siiamaani ahah teinud ja vahest aru saanud.

    Jõudu ja palju hingerahu Sulle!

    ReplyDelete
  3. Sekundeerin ühele eelnevale kommenteerijale. Tegemist on äärmiselt ebapädeva haridustöötajaga, kui ta sellist baasasja ei tea, et kumbki vanem räägib lapsega oma emakeeles. Ma täitsa imestan nende inimeste üle, kes lastele nt oma puuinglise keelt üritavad edasi anda. Täielik mõttetus on vigast keelt õpetada.

    Meie elame Norras ning tervisekeskuses ja lasteaias uuritakse regulaarselt, kas me lastega ikka enda emakeeles räägime.

    ReplyDelete
  4. Tööl käimisega seoses...ma olen enda jaoks juba jumala absurdseid töökohti ka väga luuleliseks mõelnud. Oh et saaks ometi kodu nelja seina vahelt välja. Kadestan isegi neid, kes räigelt rutiinset tööd teevad - vähemalt neil on koht, kuhu vaja minna ja tegevus, mida vaja teha. Kevadel täitub viis aastat töölt äratulemisest ja no see soov tööle minna kasvab nüüd juba eksponentsiaalselt. Eks esimese paari kuu järel peale tööle naasmist kirun oma praegust lollust :D Aga no kurat, et see muru igal pool mujal kogu aeg rohelisem on :D

    ReplyDelete