Sunday, December 10, 2017

Me ei saa küll muuta kogu maailma..

.. aga võime alustada sellega, mis ümbritseb meid, eks!

Ma ei ole kunagi suur sõnademeister olnud, mis tähendab, et iga siinne postitus on suur eneseületus. Olen lihtsalt sellist tüüpi, kes pigem valib omaette nokitsemise, kui siin ja seal kõva häälega rääkimise (väljaarvatud mõned teemad, millest võiksingi jutustama jääda). Aga ometi kirjutada armastan ja kuni tänaseni suutsin pingutades tuua oma mõtteid teieni läbi blogikanali.

Tegelikult on minu jaoks hästi kurb olnud see, et mul pole oskusi maalida jutuga ilusa pildi ja tean, et minust ei saaks firma parimat müügimeest, kes saaks ettevõtte autahvlile. Samas ideedest pole kunagi puudu tulnud ja pigem takerduvad nad selle taha, et ma pole suutnud neid kunagi edukalt maha parseldada.

Ühel kena septembrikuu päeval, mil minu ebakindlus elu suhtes andis tugevamalt märku kui varem, haarasin riiulist laste vesivärvid ja paberi ja katsetasin värvidega. Värvid, teate ma arvan, et värvid on isegi olulisemad kui pilt iseenesest, sest värvid ongi pildi salakeel ja tundsin üle pika aja kuidas hing lõi särama. Mõistsin, et maalimine, mida olin alati vältinud selle keerulisuse tõttu, oli minu jaoks küll raske, aga mitte ületamatu. Pildi loomine ja värvidemäng oli mu salakeel ja trump, millest polnud kunagi teadlik olnud.

Enne, kui võtsin ette projekti, millest teile kohe räägin, tegin sõpradele ja tuttavatele mõned pildid. Peas hakkasid keerlema mõtted, kuidas saaksin oskusi realiseerida ja tundsin, et kuigi oleks tore luua minu loominguga tooteid jõuludeks, mil inimesed otsivad kinke kallitele, tundsin, et esimene projekt võiks olla siiski pikemaajaliselt ettevalmistatud kakukene, aga samas kui soovijaid on.. mida teha?

Novembri alguses hakkasin veeretama ideed maalida mõnele loomade varjupaigale. Ma olin kohe valmis pintsli kätte haarama, aga võtsin siiski aega, et leida lahendus, kuidas seda kõike parimalt organiseerida. Kuidas lahendada probleem transpordiga, sest Sloveeniast pole teps mitte odav tähitult saata ja, kui ma hakkaks pakkidele veel lisama pakkekulu, mida polnud siiani teinud? Lisaks, kuidas ma kogun arvele raha ja pärast seletan sloveenia ametnikele, et see pole tegelikult mu tulu? Milline on õige aeg võtta tellimusi vast ja, kui palju jõuan õigeks ajaks valmis teha?

Ühel hetkel olingi alla andmas ja planeerisin tegevus lükata järgmisteks pühadeks, mil inimesed on ehk taaskort lahkemad tujus. Samas. Mul oli kõik olemas. Õhin, midagi teha, vajadus aidata (MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu puges kuidagi naha vahele) ja valged paberid, mis lausa kutsusid nendega tegelema.

Lisasin Instagrami üleskutse, jagasin seda sõprade ja tuttavatega, kes tundsid huvi piltide üle ja palusin Mallukal jagada uudist heategevuslikust projektist. Lahendused mu küsimustele tegin selles võtmes, et loodetavasti inimesed on vähem kapriissed, sest näiteks piltidele peavad nad ise järgi minema, mis tähendab ka, et postikulu nad tasuma ei pidanud - ma saatsin enda kuludega. Pildid läksid teele kahte linna, et taaskord vähendada kulusid (pilt isenesest ju ei kaalu midagi, aga koos pakiga tuleb tasu märkimisväärne). Tasu lasin saata otse turvakodule. Esimest Instagrami üleskutset saab näha SIIN.

Tänu Mallukale sai projekti suurema hoo sisse ja ma olen ääretult tänulik selle eest, et üleskutse jõudis hoopis suurema koguse rahvani! Suur aitäh kõigile, kes tundsid huvi, tellisid töid ja lõpuks kujunes olukord selliseks, et kuigi sain võtta juurde veel mõned tellimused, pidin osadest loobuma. Aeg tiksus halastamatult ja tegin tööd niigi paljude tegevuste arvelt.

Tahate ehk teada, kuidas protsess kujunes? Planeerisin esimesed viis päeva võtta vastu tellimusi ja pildid saata Eesti poole järgmise nädala lõpus. Ehk siis kogu projekti valmimiseks ja edukaks lõpetamiseks vähem kui kaks nädalat. Tellimused said tegelikult täis juba paari esimese päevaga ja võtsin mõned juurde järgmise nädala esmaspäeval. Ma ei tahtnud kedagi alt vedada ja pigem vaatasin, et esimeste kiiremate tööd saaksid korralikult viimistletud. 

Tööd tegin päeval, kuigi enamik maalimisest, inimestega suhtlemisest, andmete edastamisest tegin siiski õhtul ja ka öösel. Mõistan, et kogu tegevust oli ühele inimesele liiga palju, sest järgmise nädala esmaspäeval, mil sain mõned pildid juurde võtta, meenus, et olin andnud ühele neiule oma jah-sõna, aga unustasin lisada tellimuse märkmikku.. Kuigi ajusopis kõditas, et oli ju keegi, kes tahtis endast ja õest pilti ja öökulli.. Kas ma nägin seda tellimust unes? Ei näinud. 😀

Ehk siis ma võtsin ajavarule mõeldes mõned pildid, leidsin üles unustatud tellimuse ja olin hea portsu otsas. Polnud midagi teha, kui alustada töötunde varem ja lõpetada hiljem. Aitäh, aitäh mu imelisele abikaasale, kes võttis üle palju kohustusi kodus, toetas mind moraalselt (temaga koos on mõnus tööd teha) ning lõpuks aitas ka koormatäit pilte pakkideks valmistada, sõidutas postkontorisse ja aitas teele panna!🖤

Minu poolt läks kuludeks 300 g/cm2 paberid, Schmincke vesivärvid, ajakulu, pakkekulu ja postitasud Tallinnasse ja Tartusse. Tellijad maksid  A5 pilt 15 eurot, A4 või 20x25 cm pilt 25 eurot ja 30x40 cm pilt 35 eurot. Mul oli kodus kõik olemas ja ma ei pidanud projektiks vahendeid juurde ostma, kuigi nüüd ma olen küll paberi osas paljas nagu püksinööp. Aga rahul püksinööp. 😁

Pilte läks Eesti poole täpselt 15 ja aitäh Eileenile, kes annab need edasi Tartus ja aitäh Helenile, kes teeb seda sama Tallinnas. Kummardus teile ja kniks ja aitäh! Pildid peaksid jõudma kohale kenasti enne pühasid.

Kui kõik tellijad on rahul mu tööga, siis ausalt ma teen susssssssssss. Tegelikult ma sain ennast tunduvalt vabamalt tunda peale pakkide saatmist, sest projekti lõpus oli närvipinge laes, et kõik oluline saaks organiseeritud ja teate - saigi! Igor sõidutas mind tagasi koju ja ma ütlesin, et ei taha ühtegi pilti enne uut aastat teha. Viis minutit hiljem meenusid mulle, et mul on veel üks blogijate/instagrammerite jõulupakk vaja ette valmistada ja loomulikult olin valinud vesivärvides pildi. Mis seal ikka!😅

Räägime rahast ka, jah! 15 pildi tellimuste eest tuli kokku 345 eurot ja kogu summa on juba eelmise nädalaga potsatanud MTÜ Saarema Lemmikloomade Varjupaiga erinevatele kontodele. Ma loodan, et saime pakkuda varjupaigale kasvõi natuke abi selle summaga! 

Seega, kui sa pole sõnademeister, kui sa tunned, et sinu mulisemisega pole abiks maailma muutmisel ja päästmisel, ole tegude mees! Kui sa näed, et sinu abi on kellelegi vajalik, ära postita sellest Facebooki nutulaul nagu tundub kombeks olevat, tee midagi, anna endast kasvõi tükike ja ausõna, sinu ümbrus ongi parem. Sa oled parem. Maailma veel ehk ei muuda, aga homme on ka päev ja ülehomme samamoodi. Sa ei pea eesmärgiks võtma koduta loomad, vali just endale südamelähedasem teema. Võin vihjeks öelda, et paganama hea tunne on (ja ka paras kogus hirmu võtta kohustus!), mis ma ikka olen tagasihoidlik. Taaskord loodan. Loodan, et sain oma tegudega kedagi teist inspireerida. 🙂

Suur tänu lahketele abistajatele, muidu mõttega toetajatele ja loomulikult ka pildi tellijatele!🖤🖤🖤







3 Responses to “Me ei saa küll muuta kogu maailma..”

  1. Kui ma peaks kunagi jõudma illustreeritud lasteraamatute kirjutamiseni, siis ma tahaksin sind illustraatoriks. Nii mõnusad pildid!

    ReplyDelete
  2. Nii tubli ja inspireeriv ettevõtmine! :)

    ReplyDelete
  3. Tead mis.... ma olen alati olnud arvamusel, et iga veetilk ookeanis on oluline. IGA, absoluutselt I-G-A heategu vallandab heatgeude ja heade emotsioonide laviini ja kokku see MUUDAB MAAILMA. Paremaks, armastavamaks, heatahtlikumaks, hoolivamaks...SINU süda on hiiglamasuur ja kiirgab armastust nii kaugele :)

    ReplyDelete