Sunday, November 05, 2017

Kodus töötamisest



Heips! Antud postitus on mu meelel kiikunud viimased nädalad, aga nagu võite peatselt välja lugeda - mul pole aega ja energiat kirjutamiseks. Jätkuvalt kohutavalt armastan blogimist ja ehk bloggeri lehele sattumine on seotud looga, milles mu isiklikuks väljundiks on saanud maalimine ja joonistamine ning üha vähem blogisse jutustama tulemine.

Põhiline küsimus, mida saan Instagrami konto jälgijatelt ja ka sõpradelt on see, kas ma olen alati kunsti teinud või see on ootamatu avastus. Ausalt öeldes mõlemat, sest kuigi olen lapsest peale leidnud end ideedest vallutatuna, siis suure inimese elu elades, pole leidunud aega kunstile pühenduda. Või noh, natuke ikka, aga teistmoodi. Fotograafia ja blogimise näol. Seega tegelikult mul polnud aimugi, millised on võimed, sest ma polnud neid viimased kümme ja rohkem aastaid rakendanud.

September oli see imeline ja üldse mitte imeline kuu, mil võtsin pintsli kätte. Peale Eesti reisi olin sisemiselt tohutult sassis ja ma ei saanud lahti tundest, et lahkusin paigast, mis peaks olemu mu tõeline kodu. Tagasi vaadates saan aru, et see oli pigem nagu lapselt kommi ära võtmine - Eesti tripp tore ja lõbus ja sõbrad ja palju head süüa. Kodus igav ja tavaline ja kohustused. Maalimine ja üleüldse kunstimaailma uudistamine oli suureks abiks igapäevase eluga kohanemisel.

Edasi läks keeruliseks, sest üha enam uurides ja puurides ja kunstimaailma ja erinevaid võtteid avastades leidsin end olukorrast, kus mul polnud aega. Tähendab. Mul oli aega, aga see tuli millegi muu arvelt. Me oleme suutnud oma elukesed niigi kohustuste ja tööga vallutada ja kunstile aja näppamine tähendab seda, et millelegi muule pühendumine on raskendatud.

Mingi hetk avastasin, et milleks magamine, kui saab öösel tööd teha. Öised uinakud kippusid aina lühemaks jääma ja, kuigi alguses tundus plaan töötavat, siis mõistsin, et see hakkab tervisele (peavalud) ja ka pereelu (väsimusest tingitud närvilisus, emotsionaalsus) kannatab. 

Ma ei tea, kas see tundub teile loogiline, aga lisaks olin pahur selle üle, kui leidsin end ootamatult sujuvalt töösoonelt ja korraga tuli sellele lõpp teha, sest näiteks pisipoeg ärkas üles. Igor andis mulle küll õhtupoolikul rohkem vaba aega, aga teinekord olin siis juba liiga väsinud. Kas peaks rääkima kellakeeramisest ja poja ärkamistest kell 4-5 hommikul..?

Hetkel pole mul veel nö tööruumi ja maalin köögis, mis tähenda, et iga kord pean vahendid lahti ja hiljem kinni pakkima. Ja tööriistu on mul üksjagu😃 Lisaks on mul vaja teha enne maalimist teatud toimingud - lauad ja köögipinnad peavad olema puhtad, kraanikauss tühi, põrandalt hommikusöögijäänused korjatud. Kapinurgal soojalt särisev küünal ja laual kann kuuma teega. Ehk siis loon ideaalse kuvandi sellisest keskkonnast, mis mind ei häiriks, vaid pigem aitaks keskenduda kunstile.

Kahjuks ei saa ma öelda, et olen leidnud kodusele tööle ideaalse lahenduse. Veel mitte. Jätkuvalt näpistan aega, kust leian ja mõned õhtud olen kauem üleval, kui tean, et saan hommikul pikema une teha. Seega teadke, kes te mu töid tellite - need on igas mõttes väärtuslikud. Ütleks, et lausa kullahinnalised.😄

Kuidas olete teie jaganud koduseelu ja koduse tööelu?




4 Responses to “Kodus töötamisest”

  1. JAH! Kõik ongi nii nagu sa räägid siin. Aega on võimatu leida. Ikka ja ainult millegi arvelt. Ma pean ka sellest teemast kirjutama ikka ükspäev. Ma ei oska üldse tasakaalu leida. Mitu korda selline tunne olnud, et "MIKS ÜLDSE?" Ent samas on nii hea teha seda oma asja. Praegu olen lihtsalt sellel lainel, et teen nii palju kui vaja/saan ja üritan mitte hulluks minna ning "päriselt-päriselt" saan ehk hoo käima ikka siis kui Maya lasteaeda läheb uuel aastal. Raske on!

    Aga su joonistused on imelised muide!

    ReplyDelete
  2. Just just! Kui see tunne nõnda hea poleks, siis jätaks kohe nurka. :) Aitäh!

    ReplyDelete
  3. Ma olen ka tasakaalu leidmisega hädas. Enda firma alt teen erinevaid kirjutamistöid ja siis kirjutan veel ka uut raamatut, ehk et põhimõtteliselt kogu aeg olen ninapidi arvutis. Vahepeal tunnen ise ka, et ei olegi nagu eriti abikaasaga suhelnud, sest ma kas töötan või... kirjutan...

    Üheks lahenduseks on kodust lahkumine. Lähen teen raamatukogus/kohvikus oma tööasjad ära ja siis koju jõudes saan rahulikumalt võtta ja arvuti kinni panna. Nii et homme lähen istun ka Starbucksis ja seni istun, kuni kõik vajalik tehtud saab :D Millegipärast on kodust väljaspool keskendumine hulga lihtsam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen nii kuri enda peale, et ma ei kasutanud seda kodust väljas töötamist - nüüd enam ei saa ja siis ei tulnud pähe! Ooo, sa kirjutad raamatut! Tunnistan, et pole ammu su blogis käinud..

      Delete