Sunday, October 01, 2017

Reklaam

Antud postitust pani mind kirjutama üks blogija, kelle lehele tegin ka unfollow. Nägin ta lehel postitust, mis sõna otseses mõttes tõi mulle oksemaigu suhu. Näitas värskelt emaihust väljunud vastsündinut ja pildi kirjelduseks oli link, kust sai osta beebil seljas olevat komplekti. See oli hetk, mil hüppas pähe mõte - kas inimesele midagi püha on, kui ta kasutab reklaamiks oma verivärsket last?

Ma oleksin võinud vabalt jätta selle postituse kirjutamata, täpselt nagu ei läinud ta pildi alla sõimlema, vaid jätsin kiiresti lehega hüvasti. Aga ma ei tea. Viimasel ajal on mind tabanud taolised mõtteid paljusid blogisid külastades ja klõpsates blogilehe lahti, klõpsan sama targalt kinni, sest seal ei ole MITTE MILLESTKI lugeda. Reklaam, reklaam, reklaam.

Need laused, mis ma siia kirja panen on pigem kui blogilugeja omad ja ei, ma pole kade. Ennetame seda väidet, mis võiks kommentaaridesse tulla. Ma olen teinud mõned koostööd ja kui on emotsioonid, mis nendega seostuvad, siis nendeks on hirm petta lugejaid, koostööpartnerit ja vastik tunne nagu ma PEAN kirjutama, mitte ei tee seda enda vabast valikust nagu tavaliselt. 

Okei, teemasse tagasi. 

Mina kui blogilugeja tunnen, et head lugemist jääb aina vähemaks. Niipea, kui blogija kasvatab lugejate arvu suuremaks, kaasneb sellega reklaami osakaal sisus. Alates jagamismängudest kuni pildikesteni, kus laia naeratuse saatel justkui kogemata komistatakse uute jogurtite (suvaline näide) otsa ja ohoo, kuidas need jogurtid küll blogija lastelegi maitsevad, rääkimata ka koerast, kes sai oma osa. 

Mu sõbranna linkis kunagi blogi, mille nime unustasin hetkega, sest ma ei läinud sinna kunagi, mis "arvustas" kõike, mis vähegi võiks poodidesse jõuda. Sinna jõudsid vist isegi need jubedad poed, mis saatsid kõikidele blogijatele pakkumisi ja minu teada, keegi ei võtnud vastu. Igatahes postitused olid sisutud, pildid tehtud välguga ja udused ja reklaam oli hüppega antireklaam.

Samas ma olen näinud palju blogisid, kus on imeilusad pildid, imeilus jutt ja otseselt teleshopi maiku pole ning justkui polekski tegemist reklaamiga, vaid juhuslikult näidatud toodetega, mis üldsegi nii mitte juhuslikult sattusid blogija riiulisse. Kuna mul on osavam silm (kui ehk enamikel lugejatel) neid reklaamnupukesi välja praakima, siis minu jaoks jäävad need samale tasemele kui näkku karjuvad reklaamid, mis on puust ja punaselt välja toodud. Vahe on seal, et kenamasse blogisse lähen ma arvatavasti rohkem, sest blogija stiil on minu jaoks meeldivam kui ehk tüüpilise kerjusblogija puhul (issand, kas ma tõesti just kirjutasin seda😆).

Nagu ma esimesed lõigus juba välja tõin, siis tegelikult on ju hästi lihtne lahkuda lugejate hulgast. Absoluutselt tõsi! Samas, kui mingi hetk on tunne, et ka siiani loetuimad ja tõsiselt meeldivad blogid on uppumas reklaami alla ja näivad võltsid, siis on tunne kurb. Sest ma armastan blogisid lugeda ja olen nukker, et minu blogiroll jääb aina tühjemaks. 

Kuigi mul on kaks suuremat last ja pisipõnn ning koduse emana olen ma tarbimisühiskonna magusaim sihtgrupp, on meie peres pigem vastupidised lood. Nüüd ja aina rohkem pöörame tähelepanu tarbimisele ja igal võimalikul sammul taaskasutame. Maal on mõnus elada, sest meist läheb suure hüppega mööda brändikultus. Ma ei saa öelda, et me oleme hetkel seal, kus on soov jõuda (olla võimalikult sõltumatu ostukultusest), kuid väikeste sammukestega tuleb punnitada eesmärgini. 

Igatahes kui ma loen blogisid, kus tundub, et tarbimine ja uued ilusad asjad on südameasjaks, siis mind seob aina vähem selle blogiga ja lõpuks tulebki klõps unfollow. Mis on tegelikult ju hea, sest lahkub inimene, kes pole enam blogija sihtgrupp ja ma ei pea lugema sisu, mis mind ärritab.

Rääkisin sõbrannaga tarbimishullusest ja ta andis mõtte, mis toob hästi kokku mu postituse. Tema arvates on üleostlejad katkise hingega inimesed, kes parandavad haavu just sellesama ostmisega. Ma olin nõus ka selle koha pealt, et ostmine ja kodu ja enda riietuse muutmine ja sobitumine ja trendidega kaasas käimine on kooohutavalt väsitav. Olen ehk keskmiselt närvilisem inimene ja ausõna, parim otsus siiani on olnud tarbimise vähendamine ja sellega kaasnevalt ka hingerahu saavutamine (more or less😄).

Aaa nooo ma ei saa ka reklaamimata jätta. Siin on üks eriti rõve rõõmu ja vahvat tegemisi reklaamiv blogi - Mutukamoos. Jumala eest, tarbijad, ärge SINNA küll minge!





8 Responses to “Reklaam”

  1. Kusjuures, lõputu reklaami alla kipuvad mattuma ka värsked tulijad, kes blogimist vist üldse tasuta nänni nimel alustavad. Kurb-kurb!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma hästi mäletan, siis juba siis kui mina alustasin tehti sama. :D Hetkel ma uute osas väga kursis pole.

      Delete
  2. Olen nii nõus sinuga! Ma olen blogimisega üle 10 aasta tegelenud, täpselt samapalju kui mitte vahelduva eduga koguses olen blogisi jälginud ja ikka ühed ja samad nimed. Ning millised muutused võrreldes nt 2-3 aasta taguse ajaga. Reklaam reklaami otsa. Enam ei ole nii, et lööd õhtul blogrolli lahti ja hakkad lugema, tunnike või paar täidetud. Nüüd on juba pealkirjast näha, et jälle mingi reklaamijutt.

    Nii hea kui blogimise eest ei saaks raha ega mõtetut manti :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisaks on veel see jama lugu, et parimad lugemisblogid pannakse kinni või parooli alla. :(

      Delete
  3. Eriti tasemel on need blogid, kus reaalselt hüppabki mingi 4-6 reklaami korraga lahti ja siis sina ole nii hea ja klõpsi neid kinni. Vaatamata sellele, et hiir läheb kindlasti ristile, avaneb ikkagi mõni reklaam ja veel teises aknas/lehel. Lõpuks lihtsalt olen loobunud, sest ma ei viitsi neid kinni klõpsida, eriti hästi läheb siis, kui klõpsid reklaamid kinni ja seejärel saad veel mitut reklaampostitust lugeda :D Siis on päev korras :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. This comment has been removed by the author.

      Delete
  4. Hahahaha jaaa, ma arvasin, et olen ainuke elevandinäpp :D

    ReplyDelete
  5. Loen ja loen ja noogutan takka ja siis lõpp võttis vakka :) Sa oled ikka nii armas!

    ReplyDelete