Sunday, October 22, 2017

Kuidas olla parimas vormis pärast autoõnnetust?

Turvavööga, sõbrakesed! Turvavööga!

Muidugi paha ei tee ka hoida tähelepanu sõitmisel, mitte näppida telefoni, mitte vahtida mujale, hoida pikivahet, olla rahulik, mitte kruttida raadiot, mitte keerata pead taha ja vaadata lapsi, mitte visata lastele küpsiseid, mitte nosida kabanossi, sõita kaine peaga, sõita ilma tugevate medikamentide mõju all olemist, sõita kehtiva loaga ja sada miljon muud mõistlikku põhjust, miks olla auto roolis adekvaatne juht. Mis kokkuvõttena siiski ei tähenda suurt, kui sulle otsustatakse ette sõita ja ülilühikese, murdsajandiku sekundi jooksul võib päästjaks osutuda kaitseingel.

Meie õnnetust käis vist ingel siiski valvamas, sest kuigi mina nägin välja nagu instagramibeibä peale pardimokkade saamist, oli mu pisipoeg ühes tükis ja arvatavasti ei mäleta kunagi, mis temaga juhtus.

Käimas oli meie reisi teine päev ja jõudsime kõigest 24 tundi tagasi kahekesi Eestimaale. Lennujaamas ootasid meid vanaema ja minu õde ja järgmisel päeval planeerisime minna kaasblogija juurde, kes lahkelt tahtis laenata kergkäru Eesti reisi tarvis. Samal päeval alustasid kolmekesi sõitu pere ülejäänud liikmed ehk Igor, Neti ja Annekas.

Võiks ju pikemalt rääkida, millised olid meie seiklused reedesel päeval ja, millised olid plaanid nagu näiteks pildistamine, mille jaoks oleksin saanud 35mm' käest Sigma Art objektiivi laenuks, kuid õnnetul kombel sai see kõik läbi, tehes vaevalt 300 meetrist sõitu koduuksest.

Korraga oli meeletu valu, ninasõõrmeid täitev hais ja hirm, mis pidi mõistuse viima. Ja viiski, sest mäletan ähmaselt, kuidas lükkasin kinni kiilunud autoukse lahti, samal ajal röökides poja nime ning joostes ta juurde. Ma ei julgenud autos end ringi keerata, ma pidin minema ta juurde, et näha ja hoida teda enda vastas nii kõvasti kui suutsin.

Tund hiljem, sama päeva õhtul ja 10 päeva pärast


Kuigi autos avanesid pea kõik turvapadjad (ka tagumised külgpadjad), olin mina ainuke, kes sai otse vastu vahtimist - mu õde, kes juhtis autot sai kehale vigastusi ning poiss jäi ühegi vigastuseta.

Ma ei oska sellest õnnetusest midagi suurt targutada, kui ehk seda, et lapsed PEAVAD olema turvavarustuses ja roolis olles ei tohiks kunagi end mugavalt tunda (see on kindlasti üks paratamatus, kui igapäevaselt ja tihedalt sõita). Ükskõik kui hea juht sa ka oled, keegi on kuskil väga halb, oskamatu, vana, ülbe või lihtsalt loll ja minu mõistuse järgi on vajalik olla eelnimetatust sammukese eespool. Või vähemalt üritada.

Kuigi enamik meie reisist kaunistas vasapoolset silma kaunis lillakas toon, haav näis aeglaselt paranevat (siiani on valus!) ning ülakeha oli turvavööst sinine, oli välisest palju raskem olla sisemiselt endaga sõber. Ma olin niigi üsna tüütu kaasreisija ja ma ei teagi, mis nime võiksin praegu kanda. Kuidas kõlab - see kuradi sääsk, kes piniseb ja ei jäta hinge rahule ja ma tean küll, kus ta on, aga ma ei saa teda vaiki! Noh, midagi sellist.

Õe aastavanune Ford läks igavesele puhkusele ja arvatavasti oli sama üle 80-aastase meesterahvaga autoga. Meie autoeelistused on peale õnnetust muutund nii, et kui siiani olime tõsiselt rahul pisikese seljakotilaadse Opel Merivaga, siis nüüd tahame tanki. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et järgmiseks autoks on meil arvatavasti Volvo XC90 ja mitte põhjusel, et keegi tahaks millegi suurendamist. Kui siis turvatunde. 

Ma võiksin siia vabalt piiika jutu kirjutada eesti liikluskultuurist, mis on nukker (ei ole see Sloveeniaski parem), aga milleks - te arvatavasti teate paremini kui mina. Jään lootma, et regulatsioon muutub karmimaks, sest tegelikult on ju päris jube, kui palju võimu võib anda pea igaühele. 

Kas te olete osalenud autoõnnetuses?




13 Responses to “Kuidas olla parimas vormis pärast autoõnnetust?”

  1. Õnnetuses olen osalenud 2 korda - ühe korra lapsena, kui meie pere väikebussile tagant otsa sõideti ja teine kord 1. jaanuaril, kui meile lihtsalt otsa vajuti ja auto ära mõlgiti. Õnneks midagi suurt ei olnud.

    Auto koha pealt - mäletan, kui mu härra otsustas, et tema ostab nüüd massiivse Jeep'i ja mina vastu vaidlesin... Kuni ise selle auto rooli istusin. Ütleme nii, et see suur ja rohmakas auto tekitas minus ülima turvatunde. Reaalselt oli tunne, et me istume tankis. Praegu sõidame Audi A6-ga ja iga päev ma igatsen Jeep'i. Inimesed vaatasid küll väga viltu, you know - väike naine, suur auto... Aga mul oli ükskõik, sest ma teadsin, et me oleme selles monstrumis kaitstud, kui midagi peaks juhtuma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Onju! Igaüks ei muretse suurt autot, et fafafa ringi lennata, aga just selle mõttega, et endal oleks turvalisem!

      Delete
  2. Mul lastega sõites hing väriseb korralikult sees, raske sõita lausa. Ükspäev läksin Mustamäelt Järvele ning Tondi juures, Järvevana tee alguses, põikas järsku mu ees olev auto paremale. Ma võtsin hoo maha ja järsku oli mu ees autoõnnetus. Lasin piduri korra lahti, enda meelest karjusin Marekile et ta ohutuled sisse paneks (tema väitel ma olin terve aja vait, enda meelest ma karjusin koguaeg midagi, vb ei tulnud sõnad välja minust). Ja ajasin selle auto ohukolmnurga alla, sest see oli 2-3 meetrit enne autot. Mitte 25 või 50, nagu peaks. Tuli sõimama mind, röökis lihtsalt roppuseid. Ja siis seisis auto ette,’minema ei lasknud mind ja tegi autost pilti. Lasin nii kaua signaali kui ta eest minema läks, keerasin esimesse tänavasse ja lihtsalt purskasin nutma. Kui ma oleks pidurid blokki pannud ja mitte seda kolmnurka alla ajanud, oleks mulle suur maastur tagant sisse sõitnud. Ja mul olid lapsed autos. Siiamaani sealt sõites hoian väga madalat kiirust, et akki jälle juhtub nii..:(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ps!! Su neid pilte on alati nii kurb ja valus vaadata :( loodan, et keegi seda ei pea läbi tegema

      Delete
    2. Oh, issand, kuidas ma vihkan selliseid inimesi!!!!!! Mul on tohutult kahju, et sattusid olukorda, kus ei oskagi, ega saagi midagi õigesti teha. :(((

      Ma loodan sama!

      Delete
  3. Õnneks olen korduvalt napilt pääsenud, nii lihtsalt plekimõlkimistest kui suurematest ohtudest. Paar eriti napikat on ka olnud. Korra sel suvel hakkas mingi jobu mu kõrval ringil sõidurada niimoodi vahetama, et ei pannud suunatuld sisse, lihtsalt pm hakkas mulle küljelt sisse sõitma. Mingid ilged ossid olid autos, kaks sellist 30 tuuris meesterahvast, kes mulle ilgelt fakki näitasid peale seda ja tuututasid. Jobud.

    Kõige sellisem surmalähedasem kogemus oli maanteel, kui ma õppesõitu(!) tegin väikese Škodaga. Rekka tegi bussist möödasõitu ja laupkokkupõrkest jäi puudu mõni sekund. Ma vajutasin pidureid ja sõiduõpetaja keeras rooli, lõpetasime ohutult tee ääres. Täiesti uskumatu siiani mõelda sellele. Peale seda tekkis mul jube hirm liiklusõnnetuste ees. Ja kindel teadmine, et mina väikeses autos end ohutult ei tunne.

    Esimese autona sõitsin Volvo universaaliga, oli küll ligi 20a vana, aga tundsin end ikka enamvähem turvaliselt. Samas ema V70-ga ei anna seda tunnet võrreldagi.

    Nüüd ostsime elukaaslasega esimese päris oma auto. Saab 9-3 universaali: välimusest jmt tilulilust hoopis enam vaatasime turvatestide tulemusi. Ja ma tunnen end selles autos nii mõnusalt. Muidugi ei saa elusees võrrelda mingi suure maasturiga, aga viimane ei mahtunud hinnaklassi, tulevikus aga küll. Rekka vastu ei saa muidugi aga..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma alati pelgan seda reavahetust, sest kuigi mul peaks õigus olema, siis kunagi ei tea, kas lastakse läbi või nähakse minus trügijat. Mõne egole ei mahu ju ära, et keegi ta ees sõidab. Muidugi ma käitun seaduse järgi ja näppu ei vehi. :D

      Mul on olnud ka near death kogemused just autodega, kes teevad möödasõitu absoluutselt maailma halvimas kohas. Õnneks pole ma sinu olukorras veel olnud, et peaks rekkaga tõtt vaatama. :O

      Me pole veel uue auto osas otsustanud, aga kindlasti teeme samamoodi lõppotsuse just turvalisuse huvides.

      Delete
  4. Õnneks ei ole midagi drastilist juhtunud. Ühel korral tagurdas pensionärist meesterahvas mulle kõrvalistuja küljelt sisse. Ma seisin reaalselt ristmikul ja minu kõrval oli lillepood parklaga ning ta lihtsalt ei vaadanud ühtegi peeglit ka (ise tunnistas) ja autoks oli muidugi maastur. ÕNNEKS on mul vana hea rauakolakas ja suurem mölkimine jäi ära ent sõbranna, kes istus kõrvaltoolil oli küll šhokis. Vanamees tunnistas kohe süüd.

    Ja teisel korral tagurdas mulle eest sisse üks debiilistunud autojuht, kes pani ühesuunalisel teel lambist tagurpidi käigu sisse ja hakkas tagasi tulema. Ma ei tea mis tal ajude asemel tookord oli aga ma kiirustasin reaalselt pruutpaari järgi ilupilte tegema (pruutpaari auto oli meist siis eespool kohe) Ma pole elusees ühtegi inimest nii palju sõimanud, korraga vandunud ja neednud, kui tookord seda meest. Kuna mul oli ka kiire, siis maksis ta mulle sealsamas kohapeal päris hea rahasumma ja ma kimasin katkise tule ja kapotiga minema. Õnneks vedas, muud katki ei olnudki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Iiiiik, mida õnnetusi!!! :( Ma tean ühte sõbrannat, kellele sõitis prügiauto peateel sisse ja päris koledalt. Seal, kus oli matsu koht, istus tal tavaliselt väikelaps, aga õnneks seekord teda polnud kaasas.

      Delete
  5. Olen olnud liiklusõnnetuses. Sõitsin linnas otsa mööda peateed kui üks meesterahvas tahtis kõrvalteelt samale teele keerata. Mees jälgis minu järel sõitvat autot, otsustas, et jõuab vahele söösta ja vajutas gaasi põhja.... Ja sõitis minu autole külje pealt sisse. Õnneks oli tegemist kõrvalistuja poolse küljega ja ma olin autos üksi. Aga pauk oli kõva, kõik tundus kui aegluubis, minu auto rattad tõusid hetkeks õhku. Minu auto läks maha kandmisele kuna viga sai kogu külg esitiivast tagastangeni. Ja sisse sõitnud meesterahvas oligi siiralt veendunud, et ma kuidagi ilmusin sinna sirgele teelõigule või siis lihtsalt sõitsin "nähtamatu" autoga. Viga keegi ei saanud.
    Mis laste turvavarustusse puutub siis mina olen päris suur "turvavarustusefriik". Kipun sõna sekka ütlema kui näen 2-aastast vaid pepualusel istumas ja löntis turvavöö all magamas autosõidu ajal. Ja lähedastele olen korduvalt ikka teravalt öelnud kui näen nt pilti perest sõitmas Euroopa kiirteedel, lapsed toolides kas puhvis jopedes või turvatooli traksid õlgadelt maas kuna "lastel oli ebamugav ja see oli ju ainult korraks". Ja kui lapsevanema argument on "me oleme nii enne ka teinud ja midagi ei juhtunud" siis tahaks seda vanemat tõsiselt lüüa. Rusikaga ka kõvasti. Ja kui küsida, et kas vanu lapsi elus hoida poleks odavam kui hakata uusi tegema siis iroonia kahjuks kohale ei jõua....
    Kuna ise sõidan vanema autoga siis oma pere turvalisuses rõhumegi hetkel lapse turvalisusele ning ise liikluse jälgimisele. Nii mõndagi saab ära hoida ise hoolas olles.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil oli sama lugu, et teine juht arvas, et lipsab läbi, aga vastupidiselt sõitsime meie temale sisse. Aga no see oli nii murdsekundite küsimus, et korraga nägin autot meie auto nina ees ja juba sain padjaga näkku. Kuigi see hetk ise liikus tõesti nagu aegluubis..

      Mnjaa. See on lihtsalt kole, kui üritatakse turvavarustuse teemal argumenteerida nagu - meie ajal küll või see on ju lühike sõit vms. Nagu halloo, su laps ei otsusta sinu eest. Võib olla tema tahaks elada ja kasvada suureks!

      Delete
  6. Igasuguseid maasturilaadseid on väga lihtne üle kuudi keerata ka kerge õnnetuse puhul, nii et ainult suur mass sellisel juhul ei päästa. Ja katus on teatavasti autodel kõige vähem tugevdatud osa. Nii et tuleb ikka ise mõistusega liigelda (ja parimat loota).
    Kahju, et emotsioonide kõrval on jäänud sisuliselt kirjeldamata, miks õnnetus juhtus. Kaasliiklejad ei materialiseeru tühjast kohast, mingisugune sündmuste jada pidi selleni siiski viima. Oleks teistel ka õppida ja kõrva taha panna.

    ReplyDelete