Monday, September 04, 2017

Normaalne mees

Kui me eelmisel kuul kaks nädalat Eestis veetsime, sain ma igalt nurgalt kiitusi, milline imeline mees mul on. Ärge saage valesti aru - mul jagub enda abikaasa suunas ainult häid sõnu. Samas vaatamata tema säravatele külgedele, on Igor kõigest inimene ja vahel on mul tunne, et meie pere normaalsus on mõne absoluutne seitsmes taevas. Kuidas on siis tegelikult lood?

Alates hetkest, kui hakkasime ühiselamus koos elama (või noh, ta kolis asi-asja haaval minu juurde), toimus meie vahel üsna kindel reeglite paika panemine. Ma tean, et talle meeldib samamoodi nagu mullegi teatud tasemel puhtus, aga siiani oli enamike mugavuste eest (nagu kodus elavatel lastel kipub olema) kandnud hoolt ema. Mina olen jällegi laisk (there, I said it!) ja teen nii palju kui vajalik ja mitte grammigi rohkem ja võimalusel valin üldse selle tee, et jagan tööd, mitte ei torma hullunult nõusid pesema või tolmulappi liigutama. Mis teha, olen inimene, kes ei armasta kodutöid ja, kes ikkagi teeb neid, kuid ilma vahuta suunurgas. 

Teate, näen, et minu madal kodutöölembus on toonud perele üsna harmoonilise toimimise. Lapsed teavad üsna varakult, et puhtad riided ei jaluta enda jalul kappi ning oleme lapsi kaasanud ka igapäevasesse lihtsamasse kraamimisse. Enamik töödest võtab kõige rohkem 15 minutit väärtuslikust ajast ja ülejäänud päev jääb siiski va lapsepõlve nautimiseks. Ma ei saa öelda, et nad on meile selle eest hetkel tänulikud (oh, ei..), kuid populaarsust pole me kunagi üritanud kommide või teenindamisega võita.

Igori puhul saan öelda, et kui mul millegagi vedanud on, siis sellega, et ta on sama suur kodulemb nagu mina. Köh-köh.. isegi siin ei usu ma vedamisse, sest temasugune mees oli minu tehtud valik, aga las olla.😁 Ütleme, et mul on vedanud, sest tegelikult on mul suur au olla koos inimesega, kellega jagan väärtusi. Vedanud just selles mõttes, et kuidas ma ta küll leidsin?! Samas kõik muu, mis toimub meie peres, kuidas me jaotame kohustused, kuidas me ei tea, mis on naiste- ja meestetööd, kuidas kõik pereliikmed on võrdsed - see ei tulnud iseenesest, oleme näinud vaeva ja näeme iga päev.

Tunnistan, et teinekord oleks lihtsam võtta kohutused enda õlule. Juba sellepärast, et ei peaks seletama, põhjendama, näitama ja saaks ajaliselt lihtsamalt. Ehk siis ilma suurema suuvärgita vajaliku tehtud. Jällegi - kas teie kujutate ette, kuidas peaks pere teine pool reageerima, kui olete ennastohverdavalt teinud kõik ise, jumala eest, et ei segaks ja pühendaks igapäevastesse "naistetöödesse" ja ühel päeval saab teil villand? 

Sellepärast ma ei usugi olukorda, kus üks pereliige peaks hoolitsema kõigi eest, ohverdades vabatahtlikult väärtuslikku aega. Ma lihtsalt ei usu, et keegi võiks lõpuni sel moel õnnelik olla ja samas ei ootaks, et teine pool taipaks ISE appi* tulla. 

*nojaaa ja see abistamise teema on materjal mõneks teiseks postituseks, sest minu jaoks on kodutööd kõigile, mitte ühele ja ülejäänud on "abistavad" minionid.

Aga see on minu maailm ja õnneks ka meie maailm. 

NALI! Igor on suht täiuslik mees ja mul on shiiiiitaks vedanud. Ütlesin välja!😀💛




Leave a Reply