Wednesday, September 20, 2017

11 kuud uus

Esimest korda minu blogimise ajaloo radadel, ma ei viitsi ja ei taha blogida. Kõige toredam on see, et kui paneksin blogi kinni, siis mul poleks raasugi kahju. Ma ei tea, kas seda võib nimetada blogikriisiks või selleks, et ehk võiks teha kirjutamisega lõpparve? 

Kui milleski olen kindel, siis selles, et kirjutamata ma ei suuda olla. Õnneks pole blogi ainus väljaelamise allikas ja hoopis lihtsam on tegelikult Instagramis pilte koos jutuga postitada. Mitte, et ma seal suurem jutulind oleksin. Pigem on insta toredate hetkeemotsioonide pildistamine ja jagamine.  Hässtääg koduneemme, hässtääg elu.

Kadri postituse lugemisest sain tõuke blogima tulla, sest mul on korraga nii palju rääkida poisist, kellest on saanud viimase kuuga täitsa inimene. Pean ka tunnistama, et pidasin plaani teha talle ise beebialbum nii sellest ajast, kui ta sündis, aga beebialbum njetu ja mälestused tekivad, rõõmustavad ja ununevad.

Poja kaks viimast kuud on olnud esimese aasta kõige põnevamad ja samas kõige tüütumad. Kui 10-kuuselt oli ta rõõmus aktiivne sell, kes ei suutnud sõrmi millestki eemal hoida ja lasi neljakäpukil ringi nagu nalja, siis nüüd on ta rõõmus aktiivne sell, kes ei suuda sõrmi millestki eemal hoida ja laseb kuuldavale ohohohoo, mis sireeni kui ta ei saa asja, mille järgi sõrmed sügelevad. 

Kas tõesti? Nii vara juba?!

Meil on mõnikord raske tema mõistmisega - kas see on nutt või naer, sest ta suudab nagu Ferrari kiirendada ühest emotsioonist teise. No ja see jorin! Vabandust, that ain't no jorin, see on puhas maalähedane jonn, mis kostub kilomeetri kaugusele ja kui kasutet hääl ei too vajalikku, tulevad mängu krokodillipisarad. 

Arvasin, et ma olen ainuke kiire reageerija meie peres, aga tundub, et on sündinud tšempion Lühike Süütenöör..

Igori peres on tore ajada süü mõne terviseprobleemile. Kõigepealt olid tal gaasid, loomulikult. Seejärel tulid hambad ja justnimelt hammaste juttu kuulsin alates sellest ajast, kui ta oli 3-kuune. Mis siis, et ta esimesed hambad pistsid pea välja alles 7-kuuselt. 

Viimase seisuga on E. suus neli hammast ja oma väikese konserviavajast suuga saab ta vabalt hakseldada kõike. Lemmikud on tomat, mustikad ja viinamarjad ning, mis pole sugugi meeltmööda, on pasta ja riis. Näputoitumine on lihtsalt geniaalne, sest ta sööb kõike ise! Suppe ja hautist anname talle meie, aga ülejäänud söögid pistab ise suhu. Need vähesed toidud, mida me talle ei anna on piim, suhkruga piimatooted ja šokolaadi sisaldavad söögid. Pole ka mett pakkunud.

 Eestis Võrtsijärve lähedal, kohe-kohe 10-kuune


Kodus! 10-kuune ja mõned nädalad peale

Talle on alati jagunud hästi palju tähelepanu ja tegelemist ja, kui meie armastame teda tähtedeni ja tagasi, siis ämm jumaladab poissi ja kannaks kätel ja suudleks maad, millel ta astub.. ja, noh, saate isegi aru. Eks nad saavad kahekesi suurepäraselt läbi ka ja lisaks aitab Igori vendki. Oh, kuidas ma võiks kiita siinset sloveenia pere!

Ämma juures tehakse unevisiite, kuna seal magab ta paremini ja kauem. Mulle tundus, et talle jäid paar sloveenikeelset sõna külge, aga tal ongi rääkimisega lood nii, et kordab ja unustab. Tuletan meelde ja enam ei ütle. Samas on huvitav see, et ta oskab, aga ei taha? Näitasin, kus nina on ja nüüd ta valikuliselt räägib ninast, KUI ta ise soovib. Sama on ka muude sõnadega, mida annab välja pigistada ainult väga hea tuju korral. 

Rääkides vanaemast edasi, siis võibolla kevadel juhtub nii, et mul on vaja lapsele hoidjat. Lasteaeda me paneks ta heameelega alles kolmeastaselt, aga kui ta suudab kahesena potile minna, siis minu poolt võiks ta kasvõi kolm päeva nädalas käia. Igatahes huvitavad muutused ootavad meie pere ees, seda nii mitmeski suunas. 

E. nädal tagasi
Tsau!












Leave a Reply