Monday, July 17, 2017

Kuidas minust sai kolmekordne kassiema



Mõned kuud tagasi, kui käisin loomakliinikus Strongholdi varusid täiendamas, nägin veterinaaril pihus tibatillukest kassipoega. Ta oli leitud kesklinna tänavatelt ja viidud varjupaika, mis toimetas kassi ka arstile. Uurisin huviga, kuidas on lood koduta loomadega ja mulle jäi mulje, et päästmise süsteem töötab samamoodi nagu Eestis - on varjupaigad ja on mittetulundusühingud, mis elavad vabatahtlike ja annetuste najal. Samamoodi on Sloveenias hoiukodud ja, kui vastasin, et minu juures said koduta kassid päriskodu oodata, sain pakkumise kassipoeg endaga viia.

Aitäh, aga ei aitäh! Minu loomaaed oli tol hetkel natuke liigagi küllastunud.

Peale koera võtmist läksin kassiinimeselt üle koerainimeseks* ja eriti kui hakkasime koera treenima ja teda õpetama, tundusid kassid mu jaoks.. pisut mõttetud ehk? Selles mõttes, et kassi kui kaaslase ja stressimaandaja väärtus on hindamatu, kuid kodu ta ei valva ja metsas käimine huvi ei paku, siis mida on tal mulle (vähemalt hetkel) anda? Võrreldes varasemaga olid meil pidevalt käed-jalad tööd täis ja sellist aja mahavõtmise hetke suurt polnud (õhtul voodisse, tekk silmini ja magama), mil oleks saanud nautida kassiga koos elamist.

* poliitiliselt korrektne oleks öelda "rohkem koerainimeseks ja vähem kassiinimeseks"

Naljakas on lugeda enda kirjutatut, sest meil oli siis juba kaks kassi. Mia oli aastatega muutunud täielikuks õuekassiks ja me räägime siin kassiomanikust, kes ei uskunud õues elavatesse lemmikloomadesse. Lõikasime Mia igaveseks vanatüdrukuks ja lasime tal minna, sest teeäärest korjatud kassist ei saanud kunagi diivanil laisklevat miisut.

Nuru ehk meie hoiukodust võetud musta värvi kass hakkas poja tulekul hoidma suuremate laste ligi. Mis pole üllatus, sest ta on tundlik kass, kes on isepäine ja tuleb-läheb, kuna soov on. Poja esimesed unekuud oli kaootilised ja arusaadavalt läks Nuru kellegi teise kaissu, kus sai kisavabalt põõnata.

Ma isegi ei teadnud kui suur koerainimene olen, enne kui tõime Lasse. Mul pole probleemi temaga lõpmatuseni jalutada, ta lahtist karva kammida, käsklusi harjutada - no midaiganes! Ütleme nii, et koera tulekuga sai meie (khmm..minu) lemmiklooma kvoot täidetud ja andsin endale ja Igorile kindla lubaduse mitte ühtegi kassi üles korjata. See polnud üldse tühi lubadus, sest ma tõsiselt ei taha võtta looma, kui mul puudub temaga hingeline lähedus nagu hetkel on juba kodusolevate kassidega.

Nojah.

See oli vist nii kuu tagasi kui astusin koos pojaga uksest välja ja kuulsin üle tee murulapil piiksumist. Uudishimu vajas rahuldamist ja läksin uurima, kellelt tuleb peenike hääl. Kassipoeg. Pisike ja armetu ja vaevalt liikuv. Nägin, et kaugemal jooksis metsik kassiema koos ülejäänud poegadega ja tundus, et leitud miisu pidi olema nõrgem, kuna jäi teistest maha. Korjasin ta üles.

Viisin kassipoja teise majja ehk Igori vanemate juurde, sest teadsin, et meil poleks midagi kassi vastu, kes võtaks territooriumi üle (siin on kassid veidike nagu koerte eest ja hoiavad platsi puhtana). Jätkuvalt ma ei tahtnud seda kassi ja juba kahetsesin, et kaasa tõin, aga lootsin, et saan nüüd julgust ta tagasi viia. Öelge ainult ja ma viskan ta samasse kohta tagasi, et poeg emaga kokku saaks. Viimane asi, mida ma soovisin oli VEEL ühte kohustust, VEEL ühte hinge, kelle eest vastutada.

Kuna ma ei saanud sealt julgustust, millises suunas käituda (vist kartsid, et sokutan poja neile), siis esialgu pistsin ta tühja jänesepuuri ning hakkasin uurima, kuidas poja eest hoolitseda. Ma ei tahtnud abikaasale öelda, et meil on kass, sest ta oli minuga tuliselt nõus selles osas, kus ütlesin, et me ei võta enam kedagi juurde.😁

Selles mõttes, et mul polnud probleemi see kass teistele üles kasvatada. Põhjus oli selles, et meie maja on juba niigi täis, siis on väga raske leida piisavalt ruumi talle. Et teaksite, siis kassipojad saavad esimesed ussid emapiimaga, mis tähendas, et peale mustade lesti täis kõrvade, olid tal kindlasti ussid. Võimalik, et ka kirbud. Too siis siuke tuppa, kui sul on beebi, kaks suuremat last, kassid ja koer.

Aga tõin. Eraldasin kiisupoja puuri ja võtsin toitmiseks ja pissitamiseks välja. Kassipoeg oli muidugi väga õnnetu puuris ja, kuigi me kussutasime ja paitasime teda, siis arvatavasti oleks ta soovinud rohkem. Muuseas, kui ma teatasin Igorile, et ups, üks kassipoeg sattus kuidagi mu kätte, siis ta oli väga elevil ja aitas mul looma eest hoolitseda. Võta nüüd kinni!

Esimesed kaks-kolm nädalat olid tüütud ja umbes ülepäeva mõtlesin, mis mul arus küll oli.. Mingi aeg, kui tundus turvaline teda ülejäänud perega kokku lasta, panime kassipoja kööki elama. Kuigi juhtus õnnetusi, suutsime ta sellegipoolest liivakasis käima harjutada. Ta sai koeraga suureks sõbraks ja võttis Lasset kui emmet ja käis tema kõhu all tissitamas (yeah, weird as F!).

Nüüd on olukord kenasti kontrolli all ja täpselt nii nagu olla võiks. Kassipoeg pole grammigi metsik, pigem sõbralik, armastab teinekord kaissu pugeda, sööb nagu talle poleks keegi kunagi süüa andnud (ja nii IGA KORD), närib meie varbaid, ronib poja voodisse lõunauinakule ja ahistab koera samamoodi nagu Lasse oleks ta mamps. 



Ahjaa, vet andis teada, et tegemist on poisiga, mis tähendab, et temast kasvab suurepärane õuevalvur!

Ma pean ennast äärmiselt mugavaks ja laisaks inimeseks ning mul tõepoolest olid tõsised sisemised võitlused selle üle, kas võtan järjekordse koorma kanda. Peas kisendas - ma ei taha, ma ei taha, ma ei tahaaa.. Aga kui reaalselt hoidsin väetit hinge pihus, siis tundus nagu valikuid polnudki. Tuli ainult üks ja õige otsus teha.




6 Responses to “Kuidas minust sai kolmekordne kassiema”

  1. Aga see viimane pilt, no nii armas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil pole kunagi ühtegi vaba tagumikutuge kodus. :(

      Delete
  2. Ja mina salamisi kõik need maal oldud aastad loodan kuskil metsaserval mõnda kassipoega leidaet, et see kurbade silmade saatel koju tuua :D Nagu meil neid loomi vähe oleks eks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja pole leidnud? Linnas seda probleemi nii kergelt ei teki. :D

      Delete
  3. Kusjuures ma olen alati mõelnud, et peale Vigri ma ei võta mitte ühtegi kassi, sest nad pole lihtsalt minu loomad. Paadunud koerte fänn, nagu ma olen. Vahest kui jääb mõni kurb pilt kuskil silma, siis mõtlen küll, et võiks ju hoiukodu pakkuda või siis lausa päris kodu :D No mõistus kus sa oled? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga oota seda hetke, kui leiad kellegi, kes on täiesti üksinda maailmas ja anna talle võimalus (uuele) elule. :)

      Delete