Monday, July 03, 2017

Kole on okei

Kole pole küll parim sõna, seega olen igati aus (kuigi öelda kole, tundub juba niigi aus) ja võtan kasutusele väljendi loomulik. Sobib ka maalähedane. Lisaks ka värskete emade seas populaarne sõna "piisavalt roogitud räim, et käia poes/ jalutamas/ kinos/ magamas..".

Mina otsustasin edaspidi olla roogitud räim, mis otsesõnu minu jaoks on selle tähendusega, et olen puhas, mu riided on kenad, juuksed on kammitud ja lõhnan hästi. Täpselt nii palju, kui mul on igapäevaselt vaja. 

Usun, et pole ainus, kes aegajalt ennast tiba rohkem üles lööb ja enamasti on see pigem seotud sõbrannadega peole minekuga kui sellega, et teen nädalase poeringi. Poodi võib vabalt jalutama minna "roogituna" ja, mida lihtsamad riided, seda mõnusam shopping.

Okei. Reedel toimus mu endise töökaaslase tüdrukuteõhtu, mille tarvis pidasin piinarikast heitlust haa ja emmi riidekabiinis (hiljem ka nju nju jorkeris). Tulemusena ostsin mustavärvi õlapaeltega topi, mis on parim ost eales, sest sel on paganama ideaalne lõige, kattes kaenlaauku tekkivad voldid (high five, girls-boys!) ja samas jättes paljastamata dekoltee.

Suutsin neljapäeval haigeks jääda, aga sellegipoolest oli mu viimane soov sõpra alt vedada ja otsustasin kehva enesetunde kiuste reedel peole minna. Mul oli selga panna ime-ime-imeline top, mis tõstis tuju grammikese paremaks. Hiljem tuli appi klaasike vahuveini, mis seal salata.

Jõudes peopaika, visati mulle näppu tumelilla t-särk ja kamandati selga. Aga, aga.. mu maailma ilusaim pluus? Mis seal ikka. Viskasin nokka ja ajasin kurguni kinni kaetud teeka üle pea. See oli arvatavasti kogu õhtu parim otsus ja veetsime nii kodus kui ka hiljem geibaaris tõsiselt lustlikku õhtut.

Must pluus näpus ootasin bussipeatuses kuna Igor mulle järgi tuleb ja sõitsime koju.

Meil on ilm täpselt parajalt suvine, aga mitte liiga kuum, et kanda musta värvi hilpe. Kasvõi pluusi. Ma suurt linnapeal ei käi ja kuna lapsed on kodus, siis kõige rohkem askeldan korra nädalas või kaks poes. Otsustasin kanda sedasama musta värvi pluusi, sest noh, ilus. 

Vale, väga vale.

Vahetades veidi sügavama lõikega t-särgi õlapaeltega pluusi vastu, astusin kogemata roogitud räime osakonnast kuhugi.. mimmude omasse? Esimest korda, kui proovisin, siis Igor naeris mu välja, miks mulle tundub, et mehed mind vahivad. 

"Kuule, vaata toda tüüpi, nagu kerjus krõllab akna tagant."

"Kas te olete imelik, et te peate mind vahtima?"

Viimane lause tuli mu suust täna, kui ladusin toidukaupu lindile. Küll eestikeeles, aga tooniga, millest polnud raske aru saada. Jõghhghghde.

Kole. Ma tahan olla kole ja ma ei taha enam kunagi olla võõraste silmade jaoks objektiks. Kuidas see saaks üldse kellelegi meeldida?

Ütleme nii, et ma võtan edaspidi seda va üleslöömist hoopis teise pilguga. Kuidas on teil? Kas lähete peole roogitult või lööte igatepidi üles? Kuidas käitute igapäevaselt? Ma võin veel öelda, et meiki ma enam suurt ei tee ja nahka ei kurna igapäevaselt jumestuskreemidega.





2 Responses to “Kole on okei”

  1. Ma arvan, et kui sul on teatud stiil riietus ja sa järsku paned selga midagi sellist, mida sa tavaliselt ei kanna, siis saadki rohkem tähelepanu (eeldan, et tundsid end väga hästi ja selline enesekindlus kumab kaugele ja köidab inimestes rohkem tähelepanu).

    Kui tahad mimme näha, siis mine parem Tallinnas kuskile ööklubisse :D vot seal jäin isegi silmi punnitama... Sõna mimm sai uue tähenduse. Aga igatahes...

    Mina sätin ka end viimastel aastatel põhimõtteliselt ainult välja minnes, mitte poes käies. Ja see on täiesti okei!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Liina, sa oled nii loomulikult ilus, et ma sinu asemel ei raiskaks meikimisele üldse aega! :)

      Muus osas on sul õigus ma pakun, eks tõmban selja küüru tagasi. :D

      Delete