Wednesday, June 14, 2017

Meie koer, meie pereliige

Alates sellest ajast, kui Lasse perre jõudis, on möödunud 10 kuud, mis tähendab, et kahekuuselt Sloveeniasse saabunud beebist on kasvanud üheaastane koerapoiss. Oot, see peaks nüüd tähendama, et võime collie keskmisest, umbes 15-aastasest elueast ühe maha kriipsutada.. Ma kaeblesin Igorile juba alguses, et miks on lasselaadset imelist hakatist meile nõnda lühikeseks ajaks antud!?

Kui keegi on minu mõistes üldse koerainimene, siis see olen mina. Vähemalt taoliseks on mind Lasse kasvatanud. Lugedes otsast lõpuni kasvõi kõik koertealased raamatud, ei anna loetu suurt miskit, kui pole reaalset praktikat koeraga. Muidugi ettevalmistamine on oluline ja enne koera võttu just sellest tulekski alustada. Kavõi selleks, et teada what kind of shit you are getting into.😁

Sellest, kui palju aega ja energiat sa oled loomale pühendanud, on umbes aastaselt koeralt näha. Tegelikult isegi varem. Olete tähele pannud, kuidas koerte ost-müük gruppides tahetakse anda ära sõpru, kes on umbes 8 kuud kuni aasta? Vähemalt mina olen. Põhjuseid on seinast-seina, aga eelkõige on puude taga olevast metsast näha seda, et inimesed ei teadnud, mida koeravõtt neile toob ja nad siiski polnud valmis tööks, mis kulub mõnusa kaaslase kasvatamiseks. Kurb on see, et erinevalt inimlapsega, kellega tuleb vaeva näha aastaid, saab koeraga palju lihtsamalt hakkama.. Aga noh, paljud tahavad ju kiirelt ja vaevata komissar Rexi.

Kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda on see, et ma annaksin nelja pika miinusega Lasse kasvatamisele ja kohustustega hakkama saamisele. Teate, ükspäev kui mõtisklesin omaette, jõudsin arusaamiseni, et ma pean järgmised 15 aastat käima IGA PÄEV temaga jalutamas. 😆 Isegi mulle, kes ma armasta noma koera nii palju, et seest hakkab pigistama, tuli see kohutus kuidagi.. ootamatult? 

On päevi, kus me jalutame, jookseme, mängime, teeme trenni kauem ja on päevi, kus aktiivust on vähem, aga see on okei. Näen, et meie koera vaimne ja füüsiline seisund on hea ja oleme suutnud teda kasvatada viisakaks, sõbralikuks ja absoluutselt igale poole nina toppivaks, patjatel peesitavaks, emme sabast kinnihoidvaks kaseleheks - täpselt selliseks tubaseks ja samas meile sobivaks aktiivseks kaaslaseks nagu alguses oli plaanis. 

Et see postitus liiga pikaks ei veniks, siis teen siinkohal lõpu. Tahan veel kirjutada sellest, mis arvamus mul on kujunenud paberiteta koerte ja krantside ostmisest - seda aga teinekord.

Ups! Lasse pilte mul pole, vähemalt mitte kaameraga (telefoniklõpse see-eest miljoneid). Näitan teile parem nädal tagasi tehtud sessiooni imeilusa Lucija ja Anžega ning nende üliaktiivse bokseri Jay'ga.💛
Ilma naljata - järgmine hetk oli see, kui Jay jooksis mu kummuli ja sain maailma soojema märja musi!😀😘


Hea moment! Vasakpoolsel pildil panin seadeid paika ja tegin proovipildi. Jay suutis aga samaaegselt pilti trollida.  Parempoolsel pildil teeb ta küll 'who me?' nägu.😃














6 Responses to “Meie koer, meie pereliige”

  1. Meie Mustikas sai täna juba kahe aastaseks. JUBA!!! See aeg läheb nii kiiresti. Aga elu koeraga on lihtsalt imeline. Ma ei tea mitte kedagi kes suudaks mu tuju nii hästi parandada kui seda teeb Mustikas :D No lihtsalt nii äge. Ja see tema iseloom :D

    ReplyDelete
  2. Ahhh kui ilusaid pilte sa teha oskad!

    ReplyDelete
  3. Bokseritest saab üliägedaid humoorikaid jooksupilte :D Just nende ägedate näoilmete tõttu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on tõsi. :D Kui niisama vaatad, siis polegi aru saada, aga hiljem saab ikka tükk aega naerda. :D

      Delete