Monday, May 01, 2017

United States of whatever*

Sada aastat tagasi regasin ennast blogiauhindadele ja ohoo, täna ehk siis 1. mai ongi päev, mil saab anda lemmikutele hääli. Või kui lemmikuid ei ole, anna vastuhääl, peaasi, et ebameeldiv ei võidaks. Sest, et me oleme kõik ju täiskasvanud inimesed, eksole.

Eile, kui mul ei olnud meeleski, et järgmisel päeval algab rahvahääletus, mõtlesin kurjade kommenteerijate peale. Nõmedad kommentaarid on tavaline nähtus, mis kaasneb blogipidamisega ja mul on olnud au pea neli aastat saada erinevat tagasisidet. Ma ei tea, kui suur au olid need mõned negatiivsed, aga noh, keegi nägi vaeva ja aitäh sellegipoolest.

Ma olen alati mõelnud, et igas pasas on tegelikult ratsionaalne seletus ja sama lugu on ka halbade kommentaaridega. Seletus on lihtne - nende taga on probleemsed kommenteerijad. Inimesed, kel on olnud halb päev. Inimesed, kes näevad kõike negatiivselt. Inimesed, kellele meeldib norida. Samuti ka inimesed, kes on puhastverd koolikiusajad, kuigi täiskasvanud - nad lihtsalt pole suutnud põhikoolist välja kasvada.

Mõtlesin, et seletan uustulnukatele ja miks mitte ka vanadele blogijatele lahti kommenteerijate tausta sel moel, kuidas mina seda vaatan. Fakt on see, et pimedas me ei näe sellepärast, et valgus ei peegeldu objektidelt meie silma, mitte sellepärast, et kurjus langes maale. Kas ei tundu kuidagi lihtsam mõista inimeste ebameeldivat käitumist ja mitte seda südamesse võtta, kui näha põhjuseid?

Toon teile näitena mõned kommenteerijad, kes on mulle silma jäänud ja ehk ka halva meki suhu jätnud.

Blogimendid. Blogimendid on lugejad ja teinekord ka blogijad, kes käivad erinevates blogides sisu arvustamas ning jätavad mulje nagu blogija ei tohiks teatud teemadel kirjutada. Nad on aluseks võtnud enda väärtushinnangud ja tihti on tagasiside jäetud selles võtmes, millest nemad kirjutaksid. Võin jugelt öelda, et nende puhul on tegu piiratud empaatiavõimega inimestega, kel on loodud enda ettekujutlus toimivast maailmast. Mis üldsegi ei tähenda, et see oleks ainus võimalus toimida, kuigi nende arvates küll. Viisakalt vastates võib alati öelda, et tegu on eriarvamusega.

Negatiivsed inimesed. Jah, needsamad, kes näevad kõiges halba. On suur võimalus, et nende elus pole olnud palju ilusaid hetki ja sellepärast oskan neile kaasa tunda. Enamasti nendepoolne arvamus on siiski see, et neil on reaalne mõtlemine, mitte roosamannastunud aju. Esimesena tulebki pähe üks armas blogija, kelle blogis olen näinud taolisi "tõeteatamisi", mille puhul pole ma kindel, kas naerda või nutta. Need on lihtsalt arulagedad. Polnud raske mitte nõustuda.

Hullud. Perekoolis pani keegi blogijatele diagnoose, aga teate - päris palju on lugejaid, kes ongi reaalselt haiged inimesed. This is it. Sa oled ise lisanud sisu internetti ja pead arvestama, et seda võib lugeda ükskõik kes. Kindel on see, et sa pole kohtustatud kellegagi võitlema ja minu arvamuse kohaselt piisab täiesti kommentaaride eemaldamisest ja kõikvõimalikust ignoreerimisest. Nii väga kui sa ka tahaksid, arvatavasti sa ei saa inimesed päästa/ muuta.

Inimesed, kellele sa lihtsalt ei meeldi. Jaa, nad on olemas ja neid on teinekord päris mitmeid! Võid elada normaalse maailma reeglite järgi, su mees on tore ja peseb nõusid, su lapsed on vahvad ja sul endalgi pole midagi viga, kuid internetiavaruses on alati vähemalt üks inimene, kelle mõistes oled sa täielik läbikukkunud hakatis. Siin vist tuleb appi kaine mõistus ja eneseteadlikkus ning arusaamine, et kõigile ei peagi meeldima ja põhiline on see, et oled ise rahul endaga. Sellepärast olen mina veidi kahtleval seisukohal noortest (alla 15 a näiteks), kes blogivad. Loodan, et nad ei arva, et peavad käituma moel, mis on kellelegi teisele sobiv (kui see just pole laste ema-isa). 

Puhastverd vastikud inimesed. Ma ei oska tegelikult siia õiget nimetust panna, aga seletus on umbes nii. Inimesed, kes soovivad halba ja annavad kõik, et tekitada ebameeldivaid tundeid. Teate, ma panin kunagi blogi kuulujuttude põhjal kinni ja nüüd ma ei jõua seda ära kahetseda. Hiljem nägin, kuidas kellegi teise blogija puhul püüti samamoodi käituda ja ma ei taha isegi mõista, kas kiusajal oli raske lapsepõlv või ema ei andnud piisavalt armastust. Ma tean vaid, et juba kiusu tõttu ei tohi võtta tõsiselt teatud tagasisidet, sest see võib tulla inimeselt, kes ootabki sinu langust. 

Kas halvad kommentaarid võtsid teise noodi?

Seda võin veel öelda, et teinekord on suurepärane saada arvamusi, mis ei lange sinu omaga kokku. Vähemalt mina olen võtnud neid arvesse ja pean tunnistama, et olen isegi leidnud uusi lähenemisi teemale. Mis ütleb, aga kohe ära, et kommenteerija pole blogis heade kavatsustega, on tema üleolevuse näitamine ja nipsakalt vastamine (seda teevad ka muideks blogijad ise!). Jeerum, kui inimene ei leia tahtejõudu viisakalt kasvõi paar lauset kirja panna, siis ilmselgelt see polnudki tema eesmärk.

Ma ei teagi nüüd, kuidas seda seletada, aga tunnen, et minu hirm ootamatute (teinekord räägid päikesepaistest ja seegi ei meeldi mõnele) ja ebameeldivate kommentaaride suhtes on vähenenud, kuna olen lahti mõtestanud kirjatüki sisu ja kirjutaja eesmärki. Kus siis veel ennast vabalt tunda ja vabalt kirjutada, kui mitte enda blogis. Üleskutse - vähem hirmu ja rohkem enesekindlust! :)

Mis ma veel öelda tahtsin on see, et minge SIIN hääletama! Mina käisin ja olin ootamatult sattunud olukorda, et ma ei teadnud blogi aadresse ja pidin osad läbi käima. Igatahes, see siin on inloveinljubljana blogi, et noh, teate või nii. :D

* tundus nagu hää pealkiri.




2 Responses to “United States of whatever*”

  1. Mina ei mõista neid vastikuid ussitavaid kommenteerijaid. Üks tüüp teatab, et nemad kohe üldse mitte blogisid ei ning kirjedavad siis mitme posti sisu detailselt. Et nagu MISSASJA!? Teine tüüp on veendunud, et mõni blogija on nõme ja ebameeldiv inimene kuid ilmselt enesepiinamise eesmärgil (?) loevad nad siiski igat posti ja jätavad kommentaari KUI nõme see ikka on. Ma pakuks, et need inimesed on küll mingi diagnoosiga. Täiemõistuslik inimene ju ei loe asju, mis talle ei meeldi ning kui juba arvuti on tööle saadud siis võiks ostata ebameeldiva lehe ka kinni klõptata...?

    ReplyDelete
  2. Inimesed ongi õelust ja kurjust täis ja mitte kuskile ei oska nad seda maha laadida kui teiste blogidesse. Üsna kole ja kurb tegelikult. Meenub kohe see pilt mis intenetis rigleb, et ülemus sõimab isa, isa sõimab ema, ema sõimab last ja laps sõimab kassi. Et ilmselt need halbade kommentaaride kirjutajad jäävad kuskile sinna ahelasse.

    ReplyDelete