Tuesday, May 09, 2017

Saadaks mehe ära?



Keegi blogija kirjutas väikestest asjadest, mis teevad südame soojaks ja minul oleksid need - rahus söömine, see hetk, kui saan rinnahoidjad seljast võtta ja Igori tsärki pugeda ning, kui mind tellitakse fotograafiks. Emeeeeizing!

Miks ma postitust sel moel alustasin, on põhjusel, et just praegu poiss mõnnab rahulikult unemaal, ma jõudsin endale vahvleid teha, need karamellikastmega üle valada ja süüa laua taga istudes. Tavaliselt võtan endale vahvlimeistri rolli ja siis seisan masina juures, aegajalt pistan mõne vahvli nahka, samal ajal, kui ülejäänud seltskonnal on pidulik õhtusöök.

Millest ma nüüd tahtsingi rääkida. Tegelikult oli sooviks kirjutada blogimisest ja, kelle hääli andsin, aga mind painab miski muu.

Ehk olen juba rääkinud, aga Igor sai eelmisel suvel teisele ametikohale. Küll sama ettevõte, aga hoopis teine tera ehk tootmisliinilt kontorisse. Mina teadsin juba ammu, et tal jätkub võimeid kasvõi tehast juhtida, aga tal polnud pea kahe aasta jooksul võimalust edasi jõuda, sest head kohad on alati hõivatud. Eks nad mingi aeg said aru, kui suurepärast potentsiaali nad polnud kasutanud ja Igor sai kontoris teistkordse ametikõrgenduse.

Kuna tööandja on üle maailma enda tehaseid ehitanud, teadsin, et nende töötajad käivad aegajal ka tööreisidel. Ütleme nii, et mina polnud sellest suurt vaimustuses, kuna maja vajab kütmist, poeg on paras kaan ja üleüldse oleme harjunud Igoriga palju koos olema ja tegema. 

Otsustasime, et vähemalt hetkel ei hakka ta kuskil käima, kuigi pakuti küll. 

Mida tähendaksid meile tööreisid? Ta saaks valida, kas on ära nädal, paar-kolm kuud või lausa aasta. Lisaks tavapärasele palgale tuleb lisa päevase söögi ja päevaraha eest. Majutus on tööandja poolt kaetud.

Mul on kaks väga head sõbrannat, kelle mehed töötavad välismaal ja olen näinud nende pealt, mis toimub koduses elus, kui mees on eemal. Nii, et mingi aimus mul on kogu värgist. Lihtsalt siiani ma polnud väga tahtnud mõelda sellele ja teinekord tekitas piisavalt tüdimust juba see, et abikaasal on õhtune vahetus.

Aga siiski mõte liikus selle poole, et võiks ju. Meil on põhimõtteliselt suvi ukse taga, kütma ei pea, ämm on haiguslehega kodus, teises majas on alati keegi, ma pole kunagi üksi. Selles mõttes, et perekond on alati toeks ja kogu majandus ei jääks minu kanda (võrreldes sõbrannadega, kes peavad üksi kõigega hakkama saama).

Kõige motiveerivam pool on eelkõige palk. Natuke ka see, et tunnen väljakutset üksi tublim olla - mul on meeletult toetav kaasa, et tema kõrval võib kergelt mugavaks minna. Kuid siiski. Eelkõige annab jõudu see, et juba nädalase reisi pealt saaksime märkimisväärselt suurema sissetuleku. Sloveenia on väljamaa, aga palgad on siiski üsna palju Eestiga sarnased, kui isegi mitte madalamad. 

Vot nii. Mõtlemismaterjali on ja hetkel need liiguvad selle ümber, kui palju saaksime lisarahaga maja putitada ja kiiremini enda pesa korda saada. 

Kas teie kaasad töötavad välismaal või käivad tööreisidel? Kuidas kulgeb samal ajal kodune elu? Mis on kõige tüütum ja kõige toredam?




13 Responses to “Saadaks mehe ära?”

  1. me just ühes sõbrannade ringis arutasime seda teemat ja keegi ütles, et neis peredes, kus mees on aeg-ajalt eemal, on mehe-naise suhe tugevam. et ei toimu seda, et ollakse muudkui "issid" ja "emmed". ma arvan, et see igatsus võib kasuks tulla küll, aga ma ei ole kindel, kui pikalt ma arvan, et on okei olla teineteisest eemal. kaugel töötades kannatab ju ka lapsevanema ja lapse vaheline suhe. ma ei tea, mul pole kogemust, niisama pläkutan kaasa. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tunnen ennast kergelt emotsinaalse puugina teinekord. Tahaks endale bitch slapi teha ja kisada, saa üle, suur inimene. :D Aga, kui ta on eemal, siis mul ei teki vabu hetki mossitada ja oodata kuu ja päikese allatoomist. Elu! Ma olen juba sellega nõus, et mehest tuleb aegajal eemal olla nagu ka lastest - tunduvad teised mitmeid kordi armsamad. :)

      Delete
  2. Aga muidugi saada! Mitte et ma sind kuidagi end halvasti tundma panna tahaksin, aga nädal- kaks üksinda hakkama saada tundub suht tehtav ja lihtsamgi kui 2 väikese lapsega Türki kolimine :)
    Môtlesin siis ja môtlen praegugi- kuidas ma saaks teisele inimesele selliseid väljakutseid keelata. Ei taha end leida olukorrast, kus 40 aasta pärast kaasa kahetsevalt môtleb, mida kôike ta teha oleks vôinud, kui mina oleks lubanud. Ei taha mina oma südametunnistusele seda, et minu pärast on elu rikutud :) Pealgi, sellised käigud vôivad kogu pere jaoks enneolematuid uksi ja teeradu avada :)
    Sul on selles osas vedanud, et kôrvalmajas on abi alati olemas, tüdrukud siiski suht suured ja omal ka seda ettevôtmist jagub. Rohkem julgust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen pigem see jalg tagumikus tal siiani olnud, et tema ise on kodune ja mugava, lihtsa eluga harjunud. Aga noh, ma ka alati ei viitsi ja vahel olen ka mugav. :D Sul on kindlasti õigus selles kohas, et mida rohkem avad end maailmale, seda rohkem võimalusi lased ligi. Ja ma tõesti usun temasse, sest tal on palju ideaalilähedasi külgi, mis sobivad antud erialale.

      Sina oled muidugi erakordne naine, mis mul rohkem öelda!

      Delete
  3. Meil elukaaslasega lapsi pole, nii et selles osas ei oska kaasa rääkida, aga kui mu mees on pidanud mõned korrad töö pärast teises linnas või siis teises riigis olema- vastavalt siis nädal ja 3 nädalat- on alati üksteisest mõnda aega eemal olemine ja sellega kaasnev igatsus pigem positiivne olnud ja taasnägemine kõhtu liblikaid toonud :) Ja tõepoolest, see on mõnus iseseisvusharjutus inimesele, kes on nii harjunud kellegi abiga ka kõige igapäevasemates tegevustes. Üksinda oleks kauem kui 3 nädalat ehk isegi liiga igatsust täis olnud, aga usun, et lastega läheks see aeg niikuinii kiiremini mööda. Alustada saaks alati lühemast ajast ja siis vaadata kuidas hakkama saate. Edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mmm, jaaa, libilkad! Neid oleks meil vaja! Hetkel on pigem - ooo, voodi, ooo, magus uni!

      Aitäh! :)

      Delete
  4. Ma juubeldaks, kui mu mees aastaks mujale tööle saadetaks, sest me läheks lapsega kaasa ja võimalus elada teises (minu puhul juba neljandas :D ) riigis oleks väga ahvatlev. Kooliealiste laste olemasolu puhul see nii lihtsalt muidugi ei käi :/
    Muidu mu mees käib kuskil kord kvartalis tööreisil, aga ainult nii, et hommikul läheb, õhtul tuleb, seega pole nagu õiget kogemust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii vist hästi mõnus, onju. Kui lähed ja natuke oled ja naudid keskkonda. Kõlab rohkem toreda seikluse moodi. :) Meil on isegi mõttes, et me kõik läheme Prantsusmaale, aga sinna võtame rohkem hoogu. Kui lapsed on koolis ja keeled kenasti suus, siis on raske neid jälle uue kohaga harjutada.

      Delete
  5. Mina olen seda meelt, et distantssuhted toimivad siis kui on seatud kindel tähtaeg. No nt üks pool töötab eemal, et saada summa kodu remondiks või maksimaalselt aasta.
    Ka meie peres oli nii, et mees töötas kaugel. Algul oli selline töökoht, kus sai igal nädalalõpul päevaks-paariks koju. Hiljem leidis parema sissetulekuga koha aga sealt sai koju minimaalselt iga kolme nädala tagant. Ma olen küll harjunud omaette toimetama ja sain ka titega ise hakkama aga pingeid tõi see aeg suhetesse küllaga. Kui mees koju tuli siis tuli tal lühikese aja jooksul teha ära suur hulk asju. Kõike plaanitut teha ei jõudnud ja pinged kasvasid. Kui mees tööl oli siis suhtlesime küll messengeri või Skype kaudu aga päris suhtlust see ikkagi ei asenda. Ikka mõtled sõnadele ise hääletooni külge ja nii need arusaamatused tekivad.
    Ma muidugi ei ütleks, et see eri riikides olemine läbinisti halb oleks. Aga meie pere puhul on mõni kuu visiitsuhet maksimum. Ja siis peab sellel ka eesmärk olema. Aga eks kõik olenebki konkreetsest loost.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma täiesti saan sinust aru. Kui ma veel Eestis olin ja Igor Sloveenias, siis suhtlesime skaibi ja telefoni teel (ma teadsin iga kell, kus ta on ja mis teeb, sest talle meeldis kõigest teada anda ja noh, mul polnud ka midagi selle vastu :D). Ütleme nii, et mul tuleb kerge oksemaik suhu, kui pean temaga skaibis rääkima, õnneks seda juhtub vaid kaks korda aastas, aga ikkagi. Mis ma tegelikult tahtsin öelda on see, et kui me poleks siia tulnud, siis me suhe oleks vaikselt kustunud, sest läbi arvuti elu pole see (või siis ei sobi mulle, ma ei teagi). Tean, et ta ülemus töötab aasta välismaal ja selle ajaga kogusid korteri raha, lapsi küll neil polnud. Hetkel olen nõus nädala-kahega. Vähemalt alustuseks.

      Delete
  6. Mm.. ma üles kasvanud peres, kus isa pidevalt ära. Ja ei soovitaks. Üldse. Nädal aega mingi kolme nelja kuu peale jah, miks mitte, kui mõlemal vaja sellist aega, aga see äraolemine sööb suhte ära. Näen seda oma vanemate pealt. Lõpptulemus on see, et nad saavadki ükski hakkama paremini, üksi on mugavam ja toredam ja isal on stress iga kord pikemalt kodus olles, sest ta pole harjunud sellega, kuidas asjad käivad. Emal on stress, sest tema territooriumile tungitakse ja tahetakse muuta, kuidas asjad käivad. Mulle tundub, et küss on rutiinis. Kui see on mingi kaks nädalat tööl, kaks kodus ja nii pikka aega, siis ikkagi tekib teistsugune rütm ja inimesed kasvavad lahku. Tean ka paljusid teisi peresid, kellel on selline isa eemalolek teemaks ja paljud paarid lahku läinud. Lapse seisukohalt - alguses on muidugi huvitav, aga lõppkokkuvõttes, kui ma oleks saanud valida, kas oma maja või isa, oleksin valinud, et isa oleks iga päev kodus. Seda ei asenda remonditud maja.

    Päikest ja jõudu otsuste tegemisel.

    ReplyDelete
  7. Mina isiklikult pole nõus niimoodi eemal olema (ok, muidugi on erandjuhtumid) ja ütlesin seda ka kohe suhte alguses ära, et mees isegi mõtlema ei hakkaks.

    Küll aga tean ma paari, kellele see sobib väga. Samas tean paari, kellele sobis see samuti väga, aga ühel hetkel "kasvati lahku".

    Ma ei oska seda seletada, aga oma abikaasat ma ei tahaks isegi nädalavahetuseks kuhugi lasta. Kõlab veidralt, aga me oleme teineteise parimad sõbrad ja me tahame võimalikult palju koos olla. Eriti nüüd, mil meil on väikesed lapsed. See side, mis pisikestel on issiga. Hindamatu. Mitte ükski summa ei kaalu seda üles.

    Tervitades :)

    ReplyDelete
  8. Mina olen sellist distantselu elanud. Sellist, kus näeb vaid iga paari kuu tagant. Tüütu, nõme ja vastik oli. Seega pikaajalist eemalolekut (ise) ei eelistaks. Aga lühiajalist, sellist, kus näiteks iga kuu või kahe tagant ollakse nädal aega ära (või lausa kaks) - miks mitte? Esiteks ei ole see nädal või kaks iga paari kuu tagant kontimurdev, see murrab nii emale kui isale rutiini. Suurem sissetulek (kuigi see on seda ehk vaid päevarahade jms arvelt) on boonus. Suurenenud silmaring, laienenud kontaktide võrk ja võimalused, et tänu neile reisidele saab tulevikus parema töö (paremate sissetulekute ja võimalustega) on ka seda väärt.

    ReplyDelete