Saturday, May 13, 2017

Maaelust ja pakkumine lugejatele

Ma olen end alati pidanud rohkem linnainimeseks, sest MUGAV. Samas, kui elasin blokkmajadest koosnevas Annelinnas, siis võite aimata, millised mu unistused olid. Kui saaks ainult jalaga ukse lahti lüüa ja varba rohelisse murusse kasta.

Ljubljana korterielu oli meie mõlema jaoks ideaalseim aeg. Elasime mürarohkes kesklinnas, samas meie toas valitses haudvaikus. Meie kortermaja oli rahvast pungil, kuid meil polnud aimugi, kes elasid samal korrusel kui me isegi - seinad olid paksud ja inimesi oli harva näha.

Nüüd elame täiesti vastupidises olukorras, eemal tsivilisatsioonist ja linnainimestest ning mõnikord ma pole kindel, kas olen meeletult õnnelik või igatsen tagasi. Kära ja müra ja inimeste sekka.

Kas lastega on maal lihtsam? Hetkel vastan jaatavalt, sest neile meeldib õues mängida ja rattaga sõita ning mul ei teki probleemi nad üksi õue lasta. Pakun, et Annelinnas see nii murevaba poleks. Maaelu plussiks on ka veel see, et mu lapsed on omamoodi maakad ning neist on mööda läinud khuul linnaelu, uhked elektroonikavidinad ning aus sees on jätkuvalt lapsemeelne ja lihtne elu. Veel. :D

Ma tunnen teinekord siin üksikuna ning ehk sellepärast veedan natuke liiga palju aega interneeduses (tegelt, Jaanika? :D) - samas, kui peaks tekkima võimalus tagasi linna minna, siis ma pole kindel, kas haaraksin sellest..

Iga hommik läheme koos poisi ja Lassega metsa või põlluääri mööda kondama. Saan vabalt koera lahti lasta ning tal on võimalus kihutada ringi nii palju kui hing ihkab. Linnas, oehh, ma isegi tea, kus mul selline võimalus tekiks. Arvatavasti peaksin seltskonna autosse pakkima ja kuhugi sõima ning olen kindel, et iga päev ma ei viitsiks seda kindlasti teha. Tulemuseks oleksid lühemad jalutused, vähem jooksmist ja looduses veedetud aega. Ja veel missuguses looduses!



Nii, et mina vist olengi nüüd ametlikult maainimene. Ma ei saa kindlalt öelda, et olukord jääb igavesti   olema ja võibolla kunagi kisub linna tagasi, aga hetkel mitte. Hetkel pakub rahulik maaelu mulle liiga palju.

Jutu lõpetuseks on mul teile pakkumine. Ma tean, et päris kena hulk inimesi on sellised nagu mina - tahaks reisida, aga ei armasta paksult turistidest pungil kohti. Sellepärast loodan, et seda pakkumist satub lugema inimene, kes tahaks umbes 10 päeva kuni kaks nädalat (augusti alguses) veeta looduskaunis cottage laadses majas Sloveenia pisikeses külakeses. Muud poleks vaja siin teha, kui lüüa jalad seinale või võtta õues pikutades päikest, saata hommikuid kohvi ja linnulauluga, kasta Jaanika lillekesi ning pakkuda Lassele seltsi. Kahe km kaugusel on hotell, kus saab suvel kasutada välibasseini (küll raha eest). Sealsamas asuvad ka pood, postkontor, paar restorani, spordiväljak ning soovi korral on võimalik ka hüpata termaalvetega hotelli spad ja saunu nautima. Kontakt, kuhu pöörduda ja pakkuda ennast välja on inloveinljubljana@gmail.com. Transpordi osas nii palju, et tooksime ja viiksime teid tagasi lennujaama, kui te just ei plaani tulla autoga.




6 Responses to “Maaelust ja pakkumine lugejatele”

  1. Oi, ma tahaks. Pakiks oma 10 asja kokku ja hüppaks lennukile... Aga, on 101 aga, miks ma, tulla ei saa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuleb järgmine ja siis ülejärgmine aasta ja üleüldse oled sa oodatud ka siis, kui me kodus :)

      Delete
  2. Mina olin ka kunagi paadunud korteriinimene. Mulle meeldis see, et peale korteriust algas minu kodu ja privaatsus. Mulle meeldis see, et poed ja pargid ja jalutusrajad olid kenasti lähedal. Kui laps sündis siis teatud põhjustel kolisime maale. Jah, hea oli lapsevanker maja juurde jätta ja metsavahel kärutada. Samas nii poodi, sõprade poole kui jalutama sõita tuli autoga. Ja talvehommikuti autot lumehangest välja kaevata, lootuses, et ehk on tee juba lahti aetud, ei olnud ülearu meeldiv. Kui lisada juurde veel jäised või lumelörtsised maanteed siis olid talved maal üsna stressirikkad. Eriti kuna sõita oli igapäevaselt vaja. Maalt tulime ära linna tagasi. Meil on nüüd korter linnas, vaikses linnaosas, mõne korteriga puumajas. Ma ütleks, et see on täitsa ideaalne variant. Peale korteriust algab meie privaatsus, meil on oma aialapp potipõllunduseks või grillimiseks, ümber maja on suur krunt ja lapsel on hoovis palju ohutut mänguruumi. Poed, lasteaed, koolid, pargid on kõik jalutuskäigu kaugusel. Kuna mulle meeldib mõte, et lapse koolitee oleks jalutuskäigu pikkune ja ohutu siis jälle üks eelis linna kasuks.
    Kunagi tahaks küll jälle maal elada aga vaid juhul kui ei pea igapäevaselt maanteid mõõtma ning laps saaks kooli ise ja ohutult. Ja kui naabreid nägemisulatuses poleks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ütleme nii, et Eesti tingimustes maaelu on vajab üsna tugevat närvi ja tahtejõudu ja aega ja muidugi rahakott võiks ka puuga seljas olla. :D Ma sinu asemel oleks mingi hetk jõudnud samasse punkti ja valinud pisikese maalapiga korteri. See on tegelikult mul ka mõttes. :)

      Delete
  3. Super pakkumine. Tahaks tulla küll, kas koos perega tohib?
    Tervitades Carmen

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei! Pere on täitsa Ok :) Ma hetkel veel otsustan, tuli päris mitu huvilist.

      Delete