Wednesday, May 31, 2017

Kuidas sündis esimene kinkekarp

Kui ma mõnda aega tagasi enda kahte sõpra pildile püüdsin, hakkasid nad uurima, kas oleks võimalik pilditeenust kingitusena anda. See oli esimene kord ja hästi rõõmus hetk mu jaoks, sest olen faasis, kus iga huviline toob suure ja sooja naeratuse näole. Who, me? Tegelt!

Muidugi mul polnud absoluutselt mingit ettevalmistust kinkekaardi osas ja, kuigi sõbrad ka mokaotsast mainisid, et neil on kingitust juba mõne päeva pärast vaja (ja mina loomulikult enda jah-sõna andsin), siis tundsin, et fantaasia hakkab lendama. Külastasin tigerilaadset poodi, kust on leida alates kõrtest kuni katusekivideni, ning otsustasin, et kinkekaart võiks meenutada pigem uhket sünnipäevalapse kingitust kui kaarti ümbrikus.



Idee väljamõtlemine tuli loomulikult ja kergelt, sest kingituse kontseptsioon on täpselt minukarva - kodune, maalähedane ja südamlik. Oleks on tore poiss ja hetkel mul pole enam trükkali leidmisega probleeme (naabri naabri naabril on pisike trükikoda), kuid kuu ja veidi rohkem tagasi, oi-oi.. 

Esimene kinkekaart sai tehtud konarlikult ja juhtus lausa nii, et andsin kinkeka üle ja päev hiljem tegin uue ja vahetasin ümber. Kingitus oli muidugi veel kinkimata ja sõbrad olid niigi tänulikud ja rahul ka esimese variandiga - nad nägid enda vaimusilmas A4 paberile kirjutad sõna kinkekaart, aeg jne ja kõik. 

Hüpates tagasi trükkimise juurde. Meil on küll kodus oma printer, aga see on vana ja väsinud ja hea, kui saab lihtsamad tööd tehtud. Nagu ma juba ütlesin, siis minu idee lendas suure kaarega ja mõtlesin välja plaani kasutada käsitsi trükkimist. Kapiriiulil seisab meil Netile sünnipäevaks kingitud templikomplekt tähestiku, numbrite ja kirjavahemärkidega, millele soetasin juurde musta värvi, sest originaalis on seal sinine. 

Ja nii ma siis tegingi käsitööd. Teinekord tuli tähtedest puudus ja siis tuli tõsta ja sättida ja pühkida higimulle laubalt. Lõpuks oli kõrvuni tindine ja olgem ausad, ka üsna tüdinenud, aga tulemus oli just selline, mis sobib suurepäraselt karbikesse. Mõte oli karpi lisada ka ilusa välimusega suhkrukomme, aga tol hetkel sai aeg otsa.

Aeg läks edasi ja nüüd juhtus nii, et sõprade sõbrad, kes said kingikarbi, on ka pildil! Laupäeval sain ma nende pisikese perega minu lemmikpaigas Otočeči lossis kokku ja andsin endast parima. Jällegi oli mul ärevus hinges, sest mulle anti võimalus esimest korda pildistada beebit, kes polnud minu E. :D Nii nendepoolne kui ka mu sõprade tagasiside oli väga hea ja ma ütlen, sisemus lausa muliseb mõnusast tundest.💛

Juhtus veel sedamoodi, et kinkekarpe läks loosi veel kaks tükki ja varsti on mul võimalus veelgi rohkem beebisid pildistada. Ütleks, et lausa beebisadu!  











8 Responses to “Kuidas sündis esimene kinkekarp”

  1. Oi, kui hea meel mul sinu üle on! Ja kinkekarbi mõte on nii äge! Vahvaid mõtteid ja toredaid kliente!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Agnes!

      Karp sai valitud põhjusel, et neid oleks võimalik ka hiljem kasutada (miks mitte isegi edasi kinkida) ja no mulle meeldiks väga sellist kingitust saada. :)

      Delete
  2. Aaaaah, need pildid! Jumalikud! Jumalikud, ma ütlen. Sõnatu.

    ReplyDelete
  3. Sul on tõeliselt ilus käekiri!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, olen südameasjaks võtnud leida just enda käekiri. :)

      Delete