Monday, May 15, 2017

Kividega mitte loopida ehk see v-sõna

Ma nüüd pole kindel, miks kirjutan siia teemal, millest kohe lugeda saate, aga oh well. See on ju minu blogi ja, kui suudate postituse rahulikult lõpuni lugeda ilma, et ei tormaks poole pealt kommentaariumit ründama, siis minu poolt tuleb kalli. Või soe käepigistus.

Ütlen välja - ma tahan hakata veganiks. Piilun tasakesti koopast ja loodan, et ei saa kiviga vastu pead, sest isegi nüüd, 21.sajandil rääkida (hullemgi veel - hakata!) vegan toitumisest on kaunis tabu.

Miks ma antud teemale nõnda hiilivalt lähenen on põhjusel, et kui julged kõvasti öelda v-tähega sõna, tekib tunne nagu oleksid just esitanud plaani osta jahipüss ja lasta maha kõik küla lapsed. Või isegi hullem. Ma ei tea. Igatahes on mulle jäänud mulje, et lähedased inimesed hakkavad esimest korda elus tundma muret su vaimse seisundi üle ja kõige olulisem siiski - kust sa oma valgud saad?

Olen paarile mitte veganile rääkinud enda plaanist ja nende reaktsioonist võisin lugeda, kuidas viin hukka eelkõige iseenda ja muidugi ka lapsed, kui hakkan neilegi v-tähega jubedust peale suruma (leave Britney alone!). Ehk justkui oleksin liitunud sünge sektiga ning lasen end hullutada rumalusest, mõtlemata tagajärgedele. 

No, ausõna, just sellised mõtted kargasid mulle pähe!

Mmmtea.. minule on vegan toitumine jätnud hoopis vastupidise mulje ja, kui aus olla, siis mõte sinna liikuda sai alguse teadlikust toitumisest. Enamik omnomnivoore on üsna kindlad, et nad suudavad toiduga kehale anda kõik vajaliku, sest esivanemad sõid nii, elasid ja olid õnnelikud. Kui vaatan tagasi meie pere vanema põlvkonna toidulauale, siis minu meelest pandi lauale toitu, mida oli saada. Kütust, mis aitas edasi liikuda, aga võibolla ei hoidnud mootorit alati kõige tervemalt.

Ma saan öelda, et paljud minu tehtavad toidud on tulnud sellest, mida isegi lapsena sõin. Viimasel ajal tunnen, et midagi on puudu. Ma üritan küll tuua huvitavat lauale, aga kõik kordub taas ja mugavusest kokkan seda, mida olen harjunud, oskan ja tean. 

Vegani teele on mind omakorda lükanud ka pisipoja. Ta on mul vahva tegelinski, kes näib aina nõudvat rohkem ja rohkem süüa ning teinekord ma ei tea isegi, mida talle pakkuda. Samas on see jälle lihtne - jäta välja piimatooted, suhkur, sool ja liigsed teraviljatooted. Üle jääb ju tegelikult lai ja värvirikas veganmaailm, millest enamik sobib beebile pakkumiseks. Öelge nüüd, et algmaterjalist tehtud vegan toit on kräpp, kui see sobib ka õhkõrnale beebi organismile.

Jõuan tagasi sinna, mida mu sõber arvas mu veganiks pöördumisest.

- kust sa oma valgud saad? 

Peale loomse valgu esineb ka taimset valku ning seda pakuvad erinevad kaunviljad, pähklid, seemned, teraviljad, köögiviljad.

- ega sa ei sunni oma lapsi veganiks?

Ei sunni lapsi ja ei sunni Igorit ja ka Lasse võib jätkuvalt konti närida.

- nii palju on juhtumeid, kus vegan lapsed satuvad haiglasse, sest neil on toitainepuudus.

Väga kena, et lehte jõuavad juhtumid veganlastest, tahaks teada palju on segatoidulisi toiteainetepuuduses lapsi.

- mina ei poolda veganismi, see on äärmus!

Minu jaoks pole veganism äärmus, sest kui mul on võimalik toituda tervislikult ilma, et tapaksin intelligentseid elusloomi enda tarvis, siis paneksin veganismi hoopis kuhugi keskele, kus kõigil on hea.

- mina ei suuda loobuda lihast ja munast ja juustust.

Ma arvan, et ka mul on raske, aga usun, et kui suudan end viia vegan toitumise lainele (omg, olete te näinud Sandra Vungi retsepte - jammm!), siis ma ei näe miks peaksin puudust tundma.

Ma saan aru, et inimesed ja eriti lähedased tunnevad muret, aga tekib küsimus - miks keegi varem ei tunne huvi meie toitumise üle? Võibolla on meil korra nädalas üks tomat, mille jagame millimeetri pealt viieks? Võibolla söödan lapsi viineritega (säh teile valke, põngerjad!)? Igor ei söönud terve oma elu ühtegi köögivilja (enne kui tuli kuripaha Jaanika) ja no näete, elus on!

Kokkuvõtvalt ma arvan seda, et nii veganite kui ka segatoiduliste seas on inimese, kes söövad mõtlematult, ühekülgselt ja inimesi, kes söövad teadlikult ja tervislikult. Hetkel küll langeb kaalukauss veganite poole ja arvan ka seda, et nende seas on rohkem teadlikke toitujaid. Ehk siis vegan pole olla kerge ja eriti mitte tervislik vegan.

Tahtsin veel seda öelda, et järgmine nädal (vähemalt viis päeva) kavatsen olla 100% vegan ja kuni järgmise esmaspäevani kasutan aega, et õppida tundma erinevaid retsepte ja viise, kuidas saada piisavalt vajalikku puhtalt taimsest. Üritan leida retsepte, mis oleksid kergelt valmistatavad ja võimalusel algtoorainest. Menüü läheb kirja nii blogisse kui ka blogi Facebooki lehele. 

Panen siia lõppu enda lemmiklause, kuulsin seda ühe targa naise suust - anything you can learn, you can unlearn!

Voh!




3 Responses to “Kividega mitte loopida ehk see v-sõna”

  1. Nii tore, et räägid sellest kohe alguses!

    Tseki seda pilti: https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/originals/1b/38/b0/1b38b0c53e2d667836b491dafc9cb2ba.jpg

    Kui sellesse nalja rohkem süveneda, siis leiab ka põhjuse, miks v-sõna nii triggerdab. :D

    ReplyDelete
  2. Kui mulle köögiviljad maitseks siis äkki isegi mõtleks ka veganluse peale. Aga veel ei ole maitsema hakanud, läheb aega.
    Ma usun, et veganluse maine on ära rikkunud just needsamad tegelased, kelle alatoidetud veganlapsed haiglasse on sattunud. Teadlik vegan sööb ilmselt märksa paremini ja mitmekesesemalt kui keskmine segatoiduline.
    Kuigi mind ilmselt jääb häirima, miks muna ja piim sobimatud on. Viljastamata munast tibu ei tule ja kana muneb niikuinii (mõtlen koduseid vabapidamiskanu, mitte farmikanu). Ja kui tuua piima talunikult, kel jätkub seda nii vasikatele kui inimestele siis lehma ju ei kiusata?

    ReplyDelete