Saturday, April 29, 2017

Ükskord, kui meil nagu kummitas

Täna öösel pidasin maha rõveda võitluse kitsaste tingimustega meie ülerahvastatud voodis, jubedate häältega keldris ja pööningul ning unetusega, mille tipp pälvis sellega, et mu telefon laadis voodi TEISES otsas. D'OH! 

Algusest.

Meie maja algusaasta number on üsna vana ja keeruline, et mul see kunagi meeles püsiks. Oli vist 1879 või 1897 või midagi taolist. Igatahes maja on ehitatud ammusel ajal, kui selle suurus oli tubli neljandiku võrra väiksem, kandes endas kõigest kahte tuba ja põrandaalustes ruumides elasid koduloomad. Kuuldavasti töötas maja lausa kõrtsu või söögikohana - millisel ajanumbril, pole teada.

Minule kui pisikestsorti õuduka fännile on igivanad majad seostunud lahkunud hingede ja nende tegevustega majas. Igori esivanemad on siin elanud ikka päris kaua, et sel majal võiks olla mingisugunegi viirastuse hõng, aga teate, lood on olnud hoopis vastupidised.

Ma pole kindel, kas asi on selles, et olime ülimalt õnnelikud, et saime ämmast-äiast eraldi kolitud (jupiduu ja kukerpallid!), aga meie majas on alati olnud äärmiselt mõnus ja rahulik hõng. Meie pere naispoolest pelgavad kõik pimedust, samas siin pole meil hirmu olnud. Hea on, tõsiselt hea! Olen mõelnud, et enne meid elasid siin toredad inimesed - pere hoidvad ja hoiavad nüüd meilgi silma peal (või tõmbasid teise ilma uttu, mis on isegi parem mõte).

Oleme harjunud, et poja uned on üsna kaootilised. Tean, et meil on isegi üllatavalt hästi läinud ja poiss võib vabalt kaheksa tundi järjest und lasta ja meie temaga koos (kui läheksime õigel ajal magama). Samas me poeme voodisse enamasti mõttega, et ta võib siiski igal ajal ärgata ning täna öösel see juhtuski. Umbes kella kahe ajal nõudis ta süüa ning Igor tõi lapse mulle, et saaksin toita. 

Uinusime kolmekesi tuttu, kui kuulsin voodi ääres nuuksumist. Annekas. Ta oli halba und näinud ja tahtis meie juurde tulla. Saatsin ta Igori kõrvale, sest mul oli juba Eee. Samal ajal, kui tütar meie juurde voodisse puges, tuli sinna ka Lasse. Viimasel ajal on ta eelistanud voodile külma koridori põrandat, sest et kasukas - seega tema liitumine oli üllatav.

Ühe külje all oli poeg nagu takjas ja teisel pool oli liiga palju ruumi võttes Igor. Jalad asetasin viltuselt, et koer mahuks ja keegi kiskus voodi teisest otsast pidevalt tekki. Ok. Päris mõnus kombinatsioon, et uni võiks haihtuda. 

Mingi aeg vahetasid Igor ja Annekas kohad ning voodi ümber käis kass näugumas. Ma tean, et ta on harjunud tütre rinnal nurru laskma ja mõtlesin, et ju otsibki last taga. Samal ajal hakkas meie all keldri uks kräuksuma. Igor seletas hääle meie kolimise alguses lahti sellega, et õuekassid avavad ukse, et sisse pugeda. No ma ei tea, mis musklis kassid need on, kes raudust käpaga lahti tõmbavad, aga ok, võtsin seletuse rahuliku südamega vastu.

Tuba oli pime ja tundus, et kõigil on mõnusalt magus uni, sest nohisemine pidi kuulmise võtma. Imelik oli kuidagi pimedas toas ringi vaadata, pisut hirmus ka ja sulgesin silmad. Kass, kes oli alles rahulikult minu kõrvale sättinud ja lutsutas nurrudes tekki, lõi kisama ja jooksis minema. Üleval korrusel käisid mütsatused - pigistasin silmad veelgi kõvemini kinni ja üle selja jooksis külm laine. 

Enne magama minekut jõudsin foorumist lugeda kummituse teemat ja seal oli keegi kuulnud voodi ümber samme ja korraga tundis õlal valusat pigistust. Ahh? Ma oleksin tema asemel kisama pistnud, äratanud Igori (vajadusel ülejäänud küla!) ja süütanud iga viimsegi tule majapidamises! Keegi veel rääkis, et tema elamises on kummitused ja äia kummitus käis kiusamas ja siis mingid kummitused astusid talle vastu jne. Kuigi mul on imeliselt elav fantaasia ja nagu keegi vaimukalt perekoolis ütles, peaks blogija panema blogi nurka sildi "olen diagnoosiga", siis sellist õuduka lugu ei kujuta küll hästi ette... Või siis pigem nagu ei tahaks kujutada.

Selge on see, et mul siiski on siiski kerge paranoia sugemed ja kuigi heameelega piinan ennast teinekord õudukate lugemise ja vaatamisega, siis tunnen õrna hirmu veel mõned päevad hiljem. Kergemat sorti masohhism?*

* jõudsin googeldades arusaamisele, et masohhismiga pole siiski tegu

Ok. Mul on teile ka ülestunnistus. Ükskord lugesin Kuue Sidruni postitust Kuidas meie elamisse vaim toodi (jätkuvalt keeldun seda postitust rohkem lugemast, kui ühe korra, aga palun, link on teile olemas) ja ma olin kodus olles surmani hirmunud, et võpatasin iga hääle ja krabina ja isegi mittemillegi peale. Ma pole kunagi ühtegi lugu nii tõsiselt võtnud, et hakkaksin paaniliselt kartma. Võibolla pisike sildike "ettevaatust, blogipidaja on hull" ei teeks paha?

Igatahes meie öö jätkus unetult ja ärkamiste ja valusa külje ning seljaga. Minu esimene lause abikaasale oli umbes - ma ei taha mitte kedagi meie voodisse! Samal ajal kirusin ennast, et lasin Igoril panna laadija kaugemale, et see meid ei segaks ning pidin imelikke hääli kuulates pimedas kükitama. 

Hommikul tuli välja, et Neti viis eile kasti tühjade purkidega pööningule ning kuna sissepääs on õues, oli õuekiisu talle järgnenud ja sinna kinni lukustatud olnud. Arusaadavalt tuli sealt igast sorti häälitsusi, mis muutsid tubase kiisu rahutuks. Samamoodi ka seletamatute kesköiste häältega, mis olid tegelikult põhjendatud.

Ahjaa. Mulle meenus ka põhjendus Lasse suuremale läheduse vajadusele. Me olime unustanud sõbrale süüa anda ja tal on komme muutuda eriti libedaks kaseleheks kannil, kui tahab midagi. Vot.

Aga mida ma tegelikult arvan kummitustest?

Uskuge või mitte, arvamusi pole üks!

Arvan, et kummitused on meie enda pääaju looming, kui meeled on erksad ja paneme rohkem tähele juhtumisi, mis tavaliselt ei jääks silmagi.

Arvan, et me ei kasuta enda meeli täisvõimsusel ja on inimesi, kes tajuvad paremini kui teised.

Arvan, et inimesed, kes usuvad vaimudesse, otsivad põhjuseid neid näha.

Arvan, et väga häid õudukaid võiks olla rohkem, sest minu jaoks pole neid kunagi piisavalt (just neid nauditavaid!).

Paar päeva tagasi rääkis Igor mulle hommikul, et olin õhtul üles ärganud, kisanud, et midagi on seinal ja tagasi unne vajunud. :D Järgmisel päeval ma ei mäletanud kirjeldatust ühtegi hetke! Millised on teie kokkupuuted vaimumaailmaga?






4 Responses to “Ükskord, kui meil nagu kummitas”

  1. Psühholoogilise külje pealt nagu ei peaks vaime eksisteerima, siiski ma usun neid. No ma ei tea kas just tulihingeliselt aga midagi kindlasti on. Ma mäletan kui Müraka vanaisa ära suri, nädal enne seda kuulsin ma keset ööd kuidas keegi susse köögis järgi vedas (ja see oligi päris reaalne ja kostus nii hästi meie tuppa, mis asub kohe köögi kõrval). Ma muidugi arvasin, et ma kujutan seda ette ja tegelikult ma lausa lootsingi, et see on mõni minu fantaasia. Seda muidugi hommikuni kui Müraka vend ütles, et ta kuulis köögis kedagi kõndimas. Tol hetkel tõusid ihukarvad püst, sest see tundus nii hirmutav. Muidu kõndis Müraka vanaema kui ka vanaisa nii, et sussid õrnalt lohisesid mööda maad. Suure tõenäosusega oli see pigem vanaema.

    Lisaks on ette tulnud olukordi kui loomad hakkavad äärmiselt veidralt käituma. Kuna me elasime vahepeal Müraka vanaema vanas toas, siis tuli alatihti ette olukordi kui Vigri kivisse sattus ja seda ühte kindlat nurka vaatas ja ta võis seda lausa minuteid teha, ilma, et ta ennast liigutanud oleks. Kui me Mustika alles endale koju tõime, siis tuli samuti ette olukordi kui ta lamas oma toolis ja vaatas diivanile (vanaisa istus seal alati) ning haukus ja urises, ise pilkugi ära pööramata. Nüüd on aga nii, et ta vahest nagu kõnnib kuhugi, istub maha ja hakkab saba liputama, nagu suhtleks kellegagi kehakeele abil, mis sest, et mina olen mitu meetrit kaugemal.

    Kui ma kunagi kartsin tohutult, siis nüüd olen maha rahunenud, sest need on ju meie papa ja mamma. Mis neist ikka karta, elame siin koos ja eks nad kaitsevad ka meid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vau, sul on tõsised lood jutustada. :O Ma ei teagi, kas oleks teistmoodi, kui arvaksin, et oma memm-taat käi vaatamas või on mingid suvalised sloveenlastest vaimud. :D

      Appiiii, Mustikas! Ma pakiks Lasse kausi ja krõbinad kokku, kui ta hakkaks seinale saba liputama. Õnneks meil on kassid, siis ta enamasti ajab neid taga ja saba käib nagu propelleril. :)

      Delete
  2. Mine kanni, ma ootasin siit mingit päris kummituslugu lõpuks. Kerisid ja kerisid põnevust ja lõpuks ei olnudki kolle, bummer.... :D
    Aga tegelikult on hea, et teil kassid kollide asemel pööningul elavad :)
    Ps, see mustvalge pilt on nii ilus, et ma tahaks selle omale seina panna ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ausõna ma kirjutaksin blogi hullumajast, kui see oleks tõsilugu olnud. :D

      Aitäh! :)

      Delete