Wednesday, April 26, 2017

Kuus kuud elunautlemist

Mul hakkas nüüd katlaselt hele keres, sest Eee on olnud meiega täpselt pool aastat ja mäletan kristallselgelt päeva, mil ta andis enda tulekust märku. Poja sünnitusest rääkisin SIIN ja võin taaskord öelda, et jonnipunn minus ajas kõigi sõrgadega vastu, sest MINA kui ema tundsin, et see pole õige päev. Aga oli.

Pool tundi tagasi, kui sa mõnnasid rinna otsas (oi, kui harva seda viimasel ajal juhtub) ja vaatasid puhastverd siniste ja mitte grammigi roheliste silmadega aknast välja, tabasin end mõttelt, kuidas tahaksin end saata ajamasinas tagasi ja nautida samu hetki tüdrukutega. Ma olin jõudnud unustada, milline on imeline ja siidjas beebi nahk, ilma ühegi kortsukese, kriimu või sünnimärgita. Beebide silmad on tohutult suured ja uudishimulikud nagu võiksid neelata endasse terve maailma. Mu lapsed jäävad alati kõige kaunimateks inimhingedeks mu jaoks, aga see aeg, kui nad olid beebid, on kiire kaduma ja ununema - miks küll nii!



Poiss, aga mul oled veel sina ja sa oled samamoodi imeilus. Veidike teistsugune, tõsi ta on!

Kui ma võrdlen sind ja tüdrukuid, siis nad oli mul ühed rahulikud tegelased. Tahaksin keelde hammustada ja lõpetada mõtted, et see on sooline iseärasus, aga võibolla isegi pole.. Võibolla on sinusse süstitud tünnitäis plahvatusohtlikku püssirohtu, mis on kriimustanud minu ja Igori käed, näod ja löönud sinikad mu jalgadele ja eemaldanud peast juuksekarvad, mis mul niikuinii vaja polnud. Su käed ja jalad ei lõpeta töötamist isegi kui magad ja ehk sellepärast on sinu uned katkendlikud ja mitte kõige pikemad. Kisub nüüd pikaks, seega ütlen lühidalt - sa oled meeletult aktiivne ja tänan taevasissandat, et su jalad ei oska veel meie eest joosta, sest kardetavasti peaksime selleks ajaks paremas vormis olema (või sind traksidesse siduma!).

Viimases postituses kurtsin teadmatust näputoidu osas ja tänu lugejate kommentaaridele sain hoogu panna sind ise sööma. Kokkuvõtvalt - olen sõnatu! Eile, see oli siis kolmas päev näputoiduga, võtsid sa julgelt tüki kartulit, mille surusid igemetega puruks ja neelasid alla! Sama juhtus ka kiivi, pirni, porgandi ja magusa kartuliga - mitte küll korraga, aga erinevatel aegadel. Sa oled nagu tõsine jõmm kui istud tädilt pärandatud söögitoolis ja mõlemas käes on söök ning ampsad neid kordamööda, sest mis juba kätte saadud, tuleb ka nahka pista. Samal ajal luusib su tooli ümbes koer Lasse, haugates põrandalt, haugates su tagumiku alt ja haugates õrnalt su käekesest, kui kipud talle üle ääre toitu pakkuma (sinu lahkelt pakutud toiduga peame olema ettevaatlikud, sest täna oli koerapoisil kõht lahti iiiik).

Eee, mõnikord ma tunnen, et sina, sa väike inimene oled taevane kingitus! Kui tüdrukud õpetasid mind kasvama suureks (kasvan veel ja arenen!) ja kandma vastutust, siis sina oled mind taaskord pehmemaks muutunud, et argipäev ei viiks hella meelt. Lisaks tuletasid meelde, et kuigi pliksid on juba suured naised, siis nemadki tahavad teinekord beebid olla ja tänu sulle hellitan kõiki oma lapsi nii kuis jaksu on antud. 

Et mitte jätta märkimata - sa armastad loomi ja see tähendab, et pead olema emme poja. Ma pole küll kindel, et kas sinust saab koera- või kassiniimene või lähevad sulle kõik loomad peale. Hetkel saad sa koos Lassega lustiga. Samas kui vaatepilti ilmub kass Nuru, on sinu silmad karvakerale kui naelutatud ja hakkad suure õhinaga kilkama. 

Räägin teile loo sellest, kuidas meie pere satub järgmisel (?) kuul Pere ja Kodu beebilisasse ja meil oli ajakirja tarvis teha perepilt. Nukker lugu, aga isegi kingsepad on ju paljajalu ja meil sama - pole ühtegi pilti, kus me viiekesi oleme peale mahtunud. Pistsin Igori vennale kaamera kätte ja lasin tal teha lõpmatu hulga klõpse. Oeh. Ütleme nii, et meie segasummal oli tõsiseid raskusi jääda vähegi normaalselt kasvõi ühele pildile - õnneks ÜKS pilt siiski sündis ja see rändab ka trükkimisele. Aga teile toon näitamiseks kaks, mille hoian igaksjuhuks blogisse, mitte ajakirjale. Sellised me oleme samas, mis seal peita. :D












Leave a Reply