Sunday, April 23, 2017

Apua, lisatoit

Poja 6-kuuseks saamisel (hurraa, meil oli pidu) saabusid uued tuuled toitumisrajal ja minu koorelaadne rinnapiim polnud talle enam piisav. Toitumine on teema, millest ma pole teps mitte vaimustatud, sest tänapäeval tuleb rikkalikult erinevat toitumisalast infot uksest ja aknast, millest kõige õigema valimine võiks jääda mõistuse piiridesse (aga, kas alati jääb?). Mis teha, aga kui ma olen sel teemal otsustusvõimetu - tahan valida lapsele parimat, aga koostöö väikese inimesega pole kõige laabuvam ja süda kisub kergema viisi suunas?

Täna on minu jonnimise teine päev, kus hoian ennast tagasi, et pakkuda poisile lisatoitu, mis on magus. Siin peaks vist hüppama tagasi algusesse. 

Neti ehk esimese tütrega oli lisatoidule minek ülimalt lihtne ja sujuv. Alles ta jõi pudelist kunstpiima, kui juba pistis isukalt kõike, mida ma isegi sõin. Temaga oli tõesti meeldivalt lihtne, sest lisaks tavalisele kodutoidule, meeldis talle proovida oliive, krevette, sinihallitusjuustu, rannakarpe - kõike, mis vähegi meenutas toitu. Hea isu on teda saatnud kogu elu ja ta on mu kõige tervem laps!

Annekaga ehk teise tütrega sain esimest korda enda nahal tunda, mis tähendab kui su laps ei söö mitte midagi. Me lõpetasime rinnapiimaga toitmise ühe aasta ja kahekuuselt ning kuigi lisatoit oleks pidanud saabuma juba 6-kuuselt, siis tema puhul see nii ei läinud. Talle ei maitsenud ükski purgitoit ja ka minu tehtud road. Ainuke, mis talle natukenegi meeldis oli sai ja piim. 

Võite nüüd isegi mõelda, mis juhtub väikese kõhuga, kuhu satub ainult sai ja piim. Vastuseks on kõhukinnisus, millega võitlesime kuni ta kolmanda eluaastani. Praegu on raske mõista, miks talle neid toiduaineid üldse pakkusin - samas ta võis vabalt päevi ilma toiduta olla ja natuke ikkagi mõistan, miks andsin alla ja pakkusin lõpuks ükskõik mida, peaasi, et ta sööks. 

Anneka toitumine oli pikka aega ja teinekord ka siiani raske teema. Tema portsjonid on alati olnud imepisikesed ja isegi nüüd võib ta vabalt toidukorra vahele jätta. Ma tean vähemalt ühte sõbrannat, kel on samasugune laps ja, kui mul endal poleks kogemusi, siis arvaks, et vanemad on toiduga ära hellitanud vms. Ei! 



Kui lisatoidu aeg jõudis pojani, siis võite arvata kui elevil ma olin. NOT! Lugesin mõned vanemad eestikeelsed toitumisalased raamatud läbi ja midagi uut seal polnud - võiks isegi öelda, et paljud teemad olid minu arvates ajale jalgu jäänud.

Otsustasime alustuseks proovida isetehtud püreedega ja tõime koju ka mõned väikesed purgid bio beebitoite. Esimesed ampsud tulid sama kiiresti suust välja kui need sinna jõudsid ja seda juhtus isegi õuna- ja pirnipüreega. Kodusest materjalist tegin bataadipüreed ja pistsin jaokaupa jääkuubiku restile.  Ütleme nii, et ega ta suurt ei söönud. Igast toidukorrast sattus makku kõige rohkem pool teelusikat toitu.

Sünnipäevaks tõin talle banaani-õuna püree, mis oli hoopis teine tera. Suu oli peale esimest ampsu pärani lahti ja ta oleks võinudki sööma jääda. Edaspidi juhtus sama ka ülejäänud puuvijapüreedega. Samal ajal hakkas aga nö soolane kraam talle üha vähem meeldima, kuni ta keeldus täielikult. Teadsin, et peame plaani muutma.

Samaaegselt kui pakkusime talle püreesid, tegime ka mõned korrad näputoiduga harjutamist. Keedetud porgandid jõudsid kõikjale mujale kui suhu, kuid nägin, et talle meeldis enda pisikeste käpakestega toitu haarada. 

Peale seda, kui sain teada, et Sloveenias toodetud püreed tuuakse siia jumal-teab-kust ja pannake silt külge (Igori ema ostab neid), otsustasin, et läheme täielikult näputoidule üle, lootuses saada kiiremini poiss tavatoitu sööma.

Siit ka mõned küsimused neile, kes oskavad vastata.

Kas näputoit on okei ka siis kui beebil pole hambaid?
Kas ma peaksin toidu pehmemaks keetma kui tavaliselt?
Kas on piisav kui toitu satub suhu pigem vähem?
Kas toit peaks olema soe?
Milline oleks hea põll, et ta poleks kurguni koos või on see paratamatus, et ta on?
Kaua ma peaksin laskma tal toitu proovida?
Kuidas ma saan aru, et talle selline toitumine ei sobi?

Peale näputoiduga alustamise on mul plaan mitte lisada ta menüüsse piima. Piimatooteid jah (kunagi hiljem), aga kindlasti mitte piima. Nii palju, kui olen otsinud ja lugenud, siis piima näol on tegemist raskelt seeditava toiduga ja piim pole kindlasti mitte ainuke D-vitamiini allikas. Muidugi saan täielikult aru piimatarbimisest, sest olen isegi kasvanud üles piimatoitude külluslikul ajastul (haha, mu Ljubljana ühikaõde pidi krambid saama, kui nägi, et keedan pastat piimas) ja piim tundub pea et toitumise aluseks. 

Lisaks kaob edaspidi meie laualt valge sai ja asemele tulevad teradega tooteid - Sloveenias küll minu meelest nii rikkalikku valikut pole kui Eestis, aga saame hakkama. Kahjuks tüdrukute ümberkoolitamine on raske töö. Nad pigem ei söö saia, kui vähe tervislikumat varianti sellest. Sloveenias on kohutav valge saia kummardamine!

Hoidke meile varbaid, et me edukalt tavatoidu sadamasse jõuaksime ja mulle rohkelt kannatust ja kindlat meelt. 💛

Pildike Eee 6. kuu sünnalt, kus ta vaatab kõikjale, kuid mitte kaamerasse. Ta nimelt armastab KOHUTAVALT naispere juukseid. :)





10 Responses to “Apua, lisatoit”

  1. Meie lasime oma kuti näputoidu kallale 7-kuuselt, just vaatasin järgi. Aurutasin köögiviljad pehmeks aga mitte plödiks. Ikka nii, et sai kätte võtta. Hammaste puudumine takistuseks pole, meie lapse esimene hammas lõikus aastaselt ja näputoitumist vaid igemetega järamine ei takistanud. Eks see algul ongi üks paras sodi ja mädimine. Algul ta õpib lihtsalt tundma toitude struktuure ja suhu võib minna vähe. Kui saab aru, et söök ja hea siis läheb suhu rohkem. Ja ära end öökimisest hirmutada lase, tittedel tekib okserefleks juba kuskil suu keskel ja jupp aega enne kurku minekut. Pudipõlle osas ei oska nõu anda. Mingit taskuga põlle küll kasutasime aga kogu kostüüm läks üldiselt peale sööki niikuinii pessu. Lugesime selle söömine loomulikuks osaks :D Ma arvan, et lapsele sobib siis kui ta tegeleb toidu mädimise ja näppimise ja suhu pistmisega meeleldi. Aga kuna lapsed on aeglased harjujad ja uute asjadega tutvujad siis anna talle aega :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegin eile õhtul hõmmmmmm (relax, Jaanika) ja andsin talle bataadifriikad ette ja no nii meeldisid! Lillkapsas küll rohkem kuivas kui küpses ahjus, aga bataat oli imeline ja ta pistis heameelega. Võtangi ahjus küpsetatud viljad kasutusse, sest neid ampsasime meiegi tema juurest. :D Võtsin sinult riiete osas inspi ja lasin tal rahulikult mässata - kostüüm pessu ja koer sai põrandat koristada. Hetkel ma ei teagi, miks eile stressasin selle teema pärast kogu päeva! Aitäh, Nell!

      Delete
    2. Lillkapsas, brokkoli, porgand vms kõpseta ahjus küpsetuskotis või kaanega ahjupotis. Nii jääb magusam maitse nagu ahjus küpsetatud kraamil ikka aga ei kuiva ära.

      Delete
    3. Ma ei tea, aga olen siiani enamik köögiviljadest hautanud ja ahju pistmine on täiesti tume maa.. Igatahes viimased päevad olen just ahju kasutanud ja, kui saaks veel kotid ka juurde (kaanega potti pole), siis proovin lillkapsa ja brokkoli ära. :)

      Delete
  2. Ma ei tea, kas Sloveeniasse saad tellida (või ehk leiad sama toote Sloveenia e-poodide hulgast), aga soovitan pudipõllena seda: http://www.sipsti.ee/et/a/bibetta-pudipoll-dinosaurused

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui vahva põll! Ma uurin ehk leiab seda ka Sloveeniast, aitäh!

      Delete
  3. Mul esimene laps ja kui siis kuuekuuselt lisatoiduga alustada tahtsime, ütles lastearst (kes on muidu väga normaalne), et oleks juba kuu aega tagasi pidanud alustama ja et nüüd suureneb allergiate-talumatuste oht jne. Vot siis oli mul küll selline meeleolu nagu sinu postituse pealkirjas. :)
    Ja see süvenes veelgi kui mu tirts k6ik kenad isetehtud püreed ära p6lgas. Isegi sellised maiusroad nagu bataat pirniga. Üritasime siis ka näputoitu, aga samuti suhteliselt edutult. Kuna lapse jaoks eraldi kokkamine oli seeläbi täitsa m6ttetu, siis hakkasime lihtsalt oma söögilaualt üht-teist proovida andma. Kogused, mis ta alla neelas, olid minimaalsed, aga ta tegeles asjaga ja 6ppis. Ja nüüd 7,5-kuuselt hakkas ta järsku lambist sööma. Aegvilja, liha, kala... Kogused ei ole ikka veel eriti suured, aga siiski juba märkimisväärsed.
    Meil ei saanud seega asja ei püreetamisest ega näputoidust. Kui asi kättev6tmist kannatab, siis anname selle talle pihku. Muidu sööb lusikalt.
    Mulle oli k6ik see taas 6ppetund, et plaani, mis sa plaanid - elu teeb ikka omad korrektuurid. Ja ma nüüd t6esti lasin vabaks, ei kuula arsti ja beebitoidutootjaid, kes sulle mingi plaani nina alla suruvad, mille järgi nii ja nii palju toidukordi juba lisatoiduga peab asendatud olema. M6ned lapsed on ju aastaseks saamiseni rinnapiima peal olnud ja ikka terved ning tragid, nii et ma nüüd kohe üldse enam ei muretse ja lasen tirtsul otsustada, kui kaua ja mida.

    Kui sa näputoidu kohta rohkem teada tahad, siis "baby lead weaning" oleks see otsingus6na. (Ehkki seda sa kindlasti juba tead.)
    Sodimise vastu soovitan varrukatega p6lle. Ei tea kui levinud need on. Ma ostsin meile Rossmannist (elame Saksamaal). Rinnaesine on isegi alt poolt kiletatud. Funktsioneerib.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah, mis? Ma enam ei jõua üllatuda arstide teamatuse üle! Vahepeal tundub, et doktor Google oskab paremini diagnoosi panna kui reaalne arst. :D

      Jaa, sul on täiesti õigus - igasugused plaanid on tõsised stressiallikad vanematele. Kui su laps ei tee täpselt sama, mis targas raamatus kirjas, siis ei ole tunne just maailma parim. Muidu meil tundub näputoit hästi minevat nüüd ja mul oli lausa imelik vaadata, kui ämm üritas pojal aidata toitu suhu panna. Et noh, ma saan aru, ta on vanakooli inimene, aga vb peakski ta meile lõunale kutsuma, et ta näeks, kuidas ta lapselaps tegelikult sööb.

      Oeh, ma olen nüüd iga kord poisi riided pessu pannud, ei ole suutnud end poodi vedada - ilma beebita käisin seal küll parema meelega. :D

      Delete
  4. Facebookis on tore grupp - https://www.facebook.com/groups/264174360364595/?ref=ts&fref=ts

    ReplyDelete