Thursday, March 30, 2017

Tugevuse leidmine

Kellegi blogist jäi silma, et inspireeritvate teksitega piltide jagamine on saamatute inimeste rida. Ma ei osanud suurt seisukohta sellest võtta, kui et nojah. Ma olen üks neist ja tõepoolest, kui leian hingepaitava sõnumiga pildi, siis jagan seda enda Facebooki lehel. 

Pakun, et kedagi ma segada ei tohiks ja, kui segab, siis loodan, et see inimene on mind sõbralistist eemaldanud. Siin pole põhjust solvumiseks - teeksin sama. 

Tagasi piltide juurde. Vaatasin huviga, mida olen jaganud. Enamasti on mulle meeldivad olnud tsitaadid, mis räägivad hingerahust - saavutustest (ja ma ei räägi siin "no pain, no gain" laadis kirjatükkidest) ja hirmudega võitlemisest. Muidugi ka huumor, sest ma ei ole tõsine inimene ja naljaga on võimalik rasked olukorrad hoopis teise nurga alt läbi hammustada.

"Good parenting lies somewhere between "don't do that" and "ah, what a hell"."

Samas mu sõbralistis on paar neiut (tsau, neiud!), kes jagavad murtud südamete pildikesi, kus läbijooksvaks teemaks on südamevalu. 

"Kui mind enam pole, küll siis tead millest ilma jäid!"

Mingi ütlus oli, et mees võib ühte naist armastada miljonil viisil, mitte miljonit naist ühel viisil..? 

Igatahes ma olen nendest postitustest välja lugenud, et neiud on õnnetud ja mingi jobu on selle taga. Neid lausejuppe vist jagataksegi lootuses, et mees loeb ja saabub suur arusaamine, milline kohutav elajas ta on. Kuigi minu mõttemaailmas taolisi "kutte" ei paranda suurt miski ja neid ei hakka kunagi huvitama endise tüdruksõbra tunded. Tegemist on puhtavereliste empaatiavõimetute jobudega.

Tunnistan, et ma lähenesin neidude postitustele muigega ja näen, et olin täielik bäästard. Võibolla neid aitasid jagatud ütlused sama palju kui minu omad mind. Kuigi taaskord ma loodan, et neil on lihtsalt suva mida üks xyz inimene arvab, sest milleks käituda kellegi teise arusaama järgi. Unfriend on selle nupu nimi.

Jõuan selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Minu postituste tunnuslause, eelmula on lõpetatud. :D

Mõtlesin, et mis annab mulle sisemist jõudu. Nii väga ei pidanudki selle üle juurdlema, mõte jõudis minuni ise. 

Ma ei ole suurt looduslaps - vihkan telkimist, putukaid ja voodilinal ei tohi olla liivateragi. Samal ajal olen kohutavalt armunud looduses jalutamisse. Ei kujutaks ettegi, et peaksin elama linnas ja käima ainult mööda asfalteeritud teid.

Eile kõndisime lapse ja Lassega läbi metsaraja väiksele aasale. Vabastasin Lasse rihma otsast. Võtsin kisava poja vankrikorvist, seisin ja andsin talle süüa ning vaatasin, kuidas koer tormab mööda heinamaad, läikiv karv seljas lendlemas. Metsast kostus tohutu linnulaul/ kisa ja hommikune kerge päike paitas põski. Ausõna ma elaks selles hetkes igavesti, sest absoluutselt kõik oli hingematvalt ilus. 

Mul on pojaga päris palju selliseid hetki olnud, kus ma olen nii rõvedalt kõigest tüdinenud. Istume kahekesi magamistoas ja ma lihtsalt üritan kuidagi aega mööda saata, et Igor juba koju jõuaks. Ma vihkan seda. See pole elu. See on nagu sunniviisiline vee all hingamine. Lisaks tunnen, et mida raskem on, seda rohkem poen peitu ja üritan hinge kinni hoida.

See ilus hetk, mida kirjeldasin saabus tänu mu enda käitumisele. Ma oleksin võinud jätta koera koju, et mul oleks vähem temaga tegelemist. Ma oleksin võinud jalutada beebiga edasi-tagasi maja ees ja mingi hetk kiruda, miks ta magama ei jää. 

Loodan, et mu mõte on arusaadav, kui ütlen, et teinekord võib enda mugavusstsoonist väljaviimine tohutult palju kasu tuua. Saan ka tunnistada, et mu käekesed olid kohe otsast kukkumas, kui last imetasin, aga eesmärk oli täidetud - ta uinus üsna kiiresti ja edasi jätkas und korvis. Viskasin Lassele mänguasja, nautisin elu ja tunnen veel tänagi, et patareid on ääreni täis.

Mis te arvate, kas hea elu annab parema oskuse mõista teisi inimesi? Vähemalt nii tunnen ja ausõna mu jaoks pole neiude postitused üldsegi mitte naeruväärsed kui varem (kas just parim võrdus, aga see selleks).

Saaks nüüd ainult Pille saadetud ajakirja lugeda - ma pole sada ja viiskümmend aastat ühtegi eestikeelset ajakirja käte vahel hoidnud, põnev! :)

PS lugege teiegi trükivärsket "9 kuud". Ajakirja lehtede vahel on pistetud päris mitme blogija lood!














Leave a Reply